Tagasi kodus

Kogu see Sydney periood möödus lausa märkamatult. Kaks kuud. Eks muidugi on tore tagasi Eestis olla, kodus pere ja sõprade keskel. Aga tegelikult igatsen Sydneyt ja eriti oma Sydney sõpru. Need kuud seal olid mu elu parim aeg!

Olen vahel hirmuga mõelnud, et mis siis, kui ma oleksin mõne teise hosteli või hoopis teise linna valinud. Ma ei oleks just neid inimesi kohanud. Ja see mõte hirmutab mind, sest sel juhul oleksin ma nii paljust ilma jäänud. Ma kohtasin inimesi, kes jäävad mu südamesse, inimesi, kes mu elu muutnud on. Eestist ei olnud raske lahkuda, sest ma teadsin, et saan siia oma inimeste keskele alati tagasi tulla. Raske oli lahkuda Sydneyst, sest ma tean, et neid inimesi ma oma elus enam ei kohta. Vähemalt mitte samal kujul.

Esimene postitus üle nii mitme kuu ja nõnda negatiivne! Vabandan. Midagi on ju positiivset ometi ka. Kindlasti on! Mul lihtsalt hetkel ei meenu.

Aga olen tänulikult meelestatud.

Sydney

Tervitused Sydneyst.

Ei ole siia ammu midagi kirjutanud, kuna mu laptop on katki ja arvutisse ma tihti ei satu. Ja tegelikult ei tahagi. Hea on vahelduseks reaalses maailmas oma elu elada.

Sydney linnana just ideaalne mu silmis ei ole. Kui Perth oli rohkem nagu suur küla oma rahuliku elutempo ja toredate inimestega, siis Sydney on ikka tõeline suurlinn. Aga ka siin on oma ilusad nurgakesed, eriti Ooperimaja ümbrus ja botaanikaaed. Seal muide on sadu ja sadu hiigelsuuri nahkhiiri.

Ühel päeval käisin Eesti Majas ja sain üle mitme kuu esimest korda eesti keeles rääkida. Päris naljakas oli. Tegelikult kohtasin Halloweeni ööl hostelis üht eestlast, kuid ta ei teinud minust eriti välja. Küsisin talt, et kas ta on eestlane, ta vastas jah, ning ajas omi asju edasi. Eestlased just kõige sõbralikum rahvas ei ole...

Hostelielu on muidu SUPER. Olen seal nii palju imelisi inimesi kohanud. Inimesi, keda võin oma sõbraks nimetada. Naudin seda, et pidevalt toimub miskit. Igavust ei ole siin küll võimalik tunda ja naerda saab iga päev.

Sellise positiivse noodiga siis lõpetan.

Julgustuseks

A lone shipwreck survivor on an uninhabited island managed to build a crude hut in which he placed all that he had saved from the sinking ship. He prayed to God for deliverance, and anxiously scanned the horizon each day to hail any passing ship.

One day he was horrified to find his hut in flames. All that he had was gone. To the man’s limited vision, it was the worst that could happen and he cursed God.

Yet, the very next day a ship arrived. “We saw your smoke signal,” the captain said.

Teadaanne - alates esimesest septembrist on kevad ametlikult kätte jõudnud! Nüüdsest peaks temperatuur hakkama muudkui tõusma ja vihma ka vähem sadama. Tegelikkuses pole veel muutust märgata, aga see on tõenäoliselt sellepärast, et aastaaegade piirid pandi paika üsna pikka aega tagasi ja praeguseks on need nihkunud. Nii et tuleb veel kannatlikult "sooje" ilmu oodata.

Tegelikult oli septembri algus päris imelik. Tänavatel ei olnud ühtegi ebanormaalselt suure seljakoti ja ilusa lillekimbuga vaevu seitsmeaastast märgata. Ja esimest korda ei läinud ka mina kooli. Kuu vahetus pea et märkamatult. Eestis on alati esimesel septembril kuidagi eriline atmosfäär ja siin olles on raske harjuda kurva tõsiasjaga, et esimene september on tegelikult päev nagu iga teinegi.

Ka sõnal "suvi" on siin hoopis teine tähendus. Eestis on suvi väga eriline aeg. See on midagi sellist, mida kõik ootavad. Aga see on ka arusaadav - kuid ja kuid on aina sadanud ja ilm on külm. Kõik tahavad meeleheitlikult tunda seda paari päikesekiirt ja soojakraadi. Ja ma usun, et kõigil on meeles see eriline tunne, kui pikk kooliaasta läbi sai ja kolm kuud puhkust ja seiklusi ees ootas.

Siin on asjad vastupidi. Päike on väljas olnud suurema osa aastast. Mitmekuulist puhkust ei ole kellelgi, aga seda ei ole ka nii hädasti vaja kui eestlastel pärast pikka ja külma talve. Suvi on siin aeg, kus ilm on nii soe, et keegi ilma tõsisema põhjuseta välja ei kipu. Kui just ujuma minek ei ole.

Üsna tihti juhtub, et ma võtan ette jalutuskäigu ookeani äärde. Valge liiv, helesinine vesi, palmid ning rahu ja vaikus - miks mitte?! Ühel sellisel pärastlõunal astusin mööda teerada, nagu alati, kui järsku jooksis väike sisalik täpselt minu eest üle tee. Järgmisel hetkel lendas põõsast välja suur papagoiparv. Jäin hämmastunult keset seda troopikat nendele tegelastele järele vaatama. See on siis talv Austraalia moodi.

Aga midagi linnalikumat ikka ka - olen viimasel ajal eriti palju filme vaadanud ja kogu seda filmimaailma austama ja armastama õppinud. Juno. Sliding Doors. Kogu Harry Potteri saaga. Kariibi mere piraadid. Ja mida kõike veel. Õppisin, et Johnny Depp on lihtsalt geniaalne! Aga lisaks näitlejameisterlikkusele on paljudes filmides ka väga hea point.

Plaadisoovitus

Pilt kõneleb ise enda eest.
Kaks klassikut, keda kõik teavad. Lugu, mida kõik kuulnud on.
Tegelikult on kogu see plaat täis häid lugusid, nii et hea muusikaelamus on garanteeritud!

Clipping
[...]

Anymore, I don't know who to fight anymore,
I don't know what is right anymore, anymore.

Anymore, I don't know how to feel anymore,
I don't know what is real anymore, anymore.

Anymore, I don't know who to trust anymore,
I don't know what I want anymore, anymore.

Anymore, I don't know who to blame anymore,
I don't know what to say anymore,
I don't know what I want anymore.

Hey, hey, I just don't know anymore.

Igatsevad südamed

Käisin täna kohas nimega Sunset Coast Christian Life Centre ja mulle meeldis. See on Hillsongi tüüpi elavat usku täis kogudus, neil on teenistused reede õhtuti ja pühapäeviti. Siiani olen külastanud kodu lähedal asuvat väikest ja armast baptistikogudust. Ja ärge saage valesti aru, mulle meeldib seal. Aga tore oli vahelduseks Hillsongi tüüpi inimeste keskel olla. Sain uue sõbra ka - üks 19aastane piiblikolledži tudeng tuli juttu ajama. Väga armas temast ju.

Alati kui ma uude kohta lähen, on see mulle täiesti näkku kirjutatud. Nendel hetkedel näen ma välja nagu eksinud 12aastane. Läksin uksest sisse ja istusin tagasihoidlikult viimasesse ritta. Tegelikult mulle lihtsalt tundus, et sealt saab toimuvast kõige parema ülevaate. Ja tundub, et ma ei eksinud. Inimesi oli sadu ja sadu. Nii hea oli vaadata, kuidas kõik pingiread minu ees ülistavaid inimesi täis olid. Noored ja vanad. Haiged ja terved. Kõik võimalikud nahavärvid. Paarkümmend inimest sai päästetud. Ülistusbänd oli viimase peal.

Ja see oli nende tavaline reede õhtu.

Eile hilisõhtul läksime sõbraga ookeani äärde jalutama. Kuu paistis ja tähti oli nii palju. Jalutasime vee ja liiva piiril, kuni jalad läbimärjaks said. Edasi oleks saanud lõputult minna. Ronisime suurte kivide otsa ja istusime seal, kuni tõus peale tuli ja meid lainetega üle visati. Aga tähti oli kogu aeg nii palju.

Täna käisime Whitfordi ostukeskuses. Ta ostis meile sinised slushyd hunniku vaniljejäätisega, kuna see on hea ja ma lihtsalt pidavat seda proovima. Istusime väljas ja jõime/sõime need ära ning seejärel läksime mängisime õhuhokit ka - sel lihtsal põhjusel, et me mõlemad kinnitasime, kui võitmatud me selles oleme :) Viiki jäime. Vist.

Päeva lõpetasime minu juures ühe hea filmiga.

Kui Jeesus siia tuli, ei liikunud ta ringi ortodokssete juutide ja teiste sarnastega. Ta käis läbi põlatutega, ühiskonna heidikutega. Nendega, kelle peale kogu küla viltu vaatas ja kellest kõik jutte teadsid rääkida. Me kõik teame seda. Aga kui Jeesus praegu samamoodi siia tuleks, kellega ta siis läbi käiks? Millistes seltskondades ta ringi liiguks? Kelle seast ta endale lähimad sõbrad valiks?

Me võtame Jeesust kui oma eeskuju. Aga pigem tundub, et käitumise poolest oleme me tihtipeale rohkem variseride mõõtu. Või kui varrukast natukene ligimesearmastust välja suudame pigistada, siis ohkame raskelt ja vaatame teist kui vaest pattulangenut. Me oleme oma eelarvamuste küüsis, lihtsalt igas ühiskonnas on need eelarvamused erinevad. Me õpime eelmiste põlvkondade kogemustest ja üritame vältida nende eelarvamusi, panemata ise tähele, et oleme protsessi käigus ise kümme uut asemele sünnitanud.

Nonii, nüüd võite mulle kõik palju õnne soovida. Olen suutnud oma esimesse väiksesse pahandusse sattuda siin. Aga no mis ma teha saan, heas seltskonnas aeg lihtsalt hakkab lendama - mis siis, et on kolmapäev ja järgmine päev kõigil töö ja kool.

Tööst rääkidest. Kolmapäeva õhtul sain kõne, et neljapäevaks plaanitud töö koha pealt on ülemused siiski ümber mõelnud ja inimesi (mind) ei vaja. Väga tore on sellest üks õhtu enne alustamist ka teada saada. Olen pettunud, sest tahaksin tööd teha siin ka, mitte ainult oma Eesti toimetamisi edasi ajada. Aga samal ajal tunnen kergendust ka, sest see töö polnud päris minu jaoks.

"Kariibi mere piraadid 3" on muide SUUREPÄRANE film! ;)

Tundub, et suurem lebotamise aeg ja niisama laisklemine hakkab läbi saama. Noh, kohe alguses oli ju arvata, et ega ma igavesti puhkama ja mängima ei saa jääda. Nagu nimme istusin täna päris pikalt xBoxi ees ja mängisin Banjo and Kazooie'd. Ühesõnaga ... siit siis uudis:

Alates neljapäevast hakkan täiskohaga tööle! Hurraa. Tööaeg on kuskil kella 2-st pärastlõunal kuni 9-ni õhtul. Algul oleme kontoris, peame koosolekuid jne, seejärel õhtu poole siirdume välja ja teeme ukselt uksele värki. Firma on päris suur Sydneys ja Melbourne'is, aga Perthi osakonda hakatakse alles nüüd meie abiga püsti panema. Nii et tööpõld on lai. Nende põhieesmärk on toetada kohalikke Austraalia farmereid, mis on minu meelest igati tänuväärt ettevõtmine. Väljakutse on suur, eks paistab, mis saama hakkab!

Algus on tehtud. Nüüd jääb vaid üle välja mõelda, mida ma kogu oma ülejäänud elu teha tahan.

Esimest korda siinse aja jooksul sain pea väljapoole linna pista. Nimelt oli A. nõo tüdrukul 21. sünnipäev Waroonas ja siin on kombeks, et selliste suuremate tähtpäevade auks kutsutakse kogu suguvõsa ja kõik sõbrad-tuttavad kokku ühele suurele peole. Tänuväärt komme igatahes, ja lisaks itaallased teavad, kuidas pidutseda ja head aega veeta!

Üritus ise toimus golfiklubis. Kohale oli kutsutud DJ ja spetsiaalne itaallasest pitsameister. Muide, mul õnnestus kogemata kalapitsat süüa. Ja oi, nüüd on mu kalanorm järgnevaks sajandiks täidetud. Ja minu õpetussõnad teile ka: ärge kunagi jooge tequila slushy't, ükskõik kui ahvatlev see ka välja ei paistaks, maitse pole seda väärt!

Tutvusin väga paljude inimestega, ööseks läksime onu ja tädi juurde. Nendega istusime muide kaheni öösel üleval, jõime kohvi ja sõime TimTam'i küpsiseid. Ja pool järgmist päeva veetsime mu austraalia venna sugulasi külastades. Läksime onu M.-i juurde, kellel oli kodus 3-päevane tütreke. Ta oli niiiii väike ja armas! :) Lõunat sõime jälle esimese onu ja tädi juures koos nende lastega (kes muide on üliägedad) ja siis asusime tagasi koduteele.

Ilmad olid väga soojad ja päike muudkui paistis. Tagasiteel autos olles tundus mulle ühel hetkel, et näen juba miraaže - mingid väga imelikku sorti loomad askeldasid maantee ääres põllul ja lühikesest uneajast tingituna kippusin vägisi mõtlema, et näen väga viltu. Tegelikult olid need laamad. Minu zooloogia-alased teadmised võib nüüd jälle täienenuks lugeda! Sain ka seda teada, et nende liha ei sööda, aga neid kasvatakse karva pärast.

Esialgsed vaatlusandmed näitavad, et siinkirjutaja vanem teooria on edukalt kukutatud ja uus on tugeva kandepinna leidnud.

Millega ma siis viimasel ajal tegelenud olen?
Tegelen praktilise teadusliku uurimistööga, proovides leida tõepõhja väitele, et vastandid tõmbuvad. Siinkirjutaja on viimased aastad oma teaduslikus karjääris veetnud sellele teooriale tuliselt vastu vaieldes, kuid tundub, et vahel tuleb siiski oma eksimust tunnistada.
Uurimistöö lõpetamise ja tulemuste avaldamise aeg pole veel teada.

Ma vaatan, et ma ei ole siia viimasel ajal midagi põnevat kirjutanud. Ärge arvake, et midagi ei toimu. Rääkida oleks väga palju. Aga mind on tabanud mingit sorti writer's block, nii et parimagi tahtmise korral ei suuda ma midagi mõistlikku siia hetkel kirja panna.

Aga lugege Harry Potterit. Ma võtan järgmisena ette Marley and Me. Olen inglise keelega nii ära harjunud, et enam pole üldse vahet, kummas keeles raamatut loen. Varem pidin ingliskeelse raamatu puhul rohkem keskenduma, et lause mõte kohale jõuaks.

Muide, kui kasutada kahte keelt üheaegselt, võib väga naljakatesse olukordadesse sattuda. Kord ajasin oma kohaliku sõbra A.-ga juttu ja samal ajal suhtlesin MSN-is ühe eestlasega. Kuidagimoodi läksid keeled aga vahetusse, nii et MSN-is hakkasin inglise keeles kirjutama ja kodus kõva häälega eesti keeles sõbrale vastama. A. nägu sel hetkel oli küll miljonit väärt.

Inimene 1. Seadsin täna pärastlõunal oma sammud rongijaama poole ja jalutasin rahulikult mööda Whitfordi avenüüd. Kuna see on üsna suur maantee, siis inimesi seal palju ei kohta. Enamik liigub autoga lihtsalt. Siiski tuli täna üks inimene mulle täpselt vastu. Kui kohakuti jõudsime, vaatas ta mulle otsa, naeratas ja hüüdis rõõmsalt "g'day". See pole tegelikult esimene kord, kui võhivõõras inimene minuga juttu teeb, kuid siiani on see igakord mind ära ehmatanud. Arvestades, et ma siiski eestlane olen, on see vist loogiline ka. Viimasel hetkel suutsin ikka mingi naeratuse moodi asja näole manada ning midagi ebamäärast vastu köhatada.

Inimene 2. Mõned tunnid hiljem. Olin linnas kõik vajalikud toimetused ära teinud ja tahtsin Yellow Cati bussiga Harbour Townist linna rongijaama saada. Bussijuht teretas kõiki sisenejaid ja jagas lahkelt naeratusi. Meie peatuses tõusis bussijuht korra püsti ja hõikas bussi teise otsa, et kaks naist natuke ukse eest ära astuksid, kuna uksed ei saanud lahti minna muidu. Ta tegi seda väga viisakalt ja sõbralikult muide. Kui buss peatuses minema sõitis, helistas bussijuht järgmise bussi juhile ja kurtis talle oma muret - nimelt oli peatusesse maha jäänud üks perekond, kes bussi peale lihtsalt enam ei mahtunud ja bussijuht palus järgmisel juhil kindlaks teha, et see perekond ilusti peale pääseks. Jah, päris vähe ei olnud mul suu lahti või... Kui keegi esiuksest maha läks, soovis ta rõõmsalt head päeva. Vahepeal jõudis veel sõitjatega nalja ka visata.

Viimase nädala jooksul olen ma ära vaadanud kõik (!) Harry Potteri filmid, alustanud esimese Harry Potteri raamatu lugemist ning eilse õhtu veetsin online-malet mängides. Kas asjalood on väga halvasti?!

Hiljutised vaatlusandmed ainult kinnitavad fakti, et eestlased ja austraallased on ikka väga erinevad. Minu isiklik teooria toob põhjenduseks päikese, mida siin on rohkesti ja inimesed on seega rahulikumad ja rõõmsamad, oskavad asju vabamalt võtta; ning mida Eestis pole üldse ja ka inimesed on sellevõrra mornimad ja tõsisemad. Austraallaste jaoks pole töö kõige tähtsam, kuid nad on siiski kohusetundlikud ja teevad oma töö ilusti ära. Vabal ajal oskavad nad elu nautida ja lõõgastuda. Ning nad armastavad nalja teha! Olen viibinud nii noorte kui ka vanade seltskonnas, ja nali pole ühestki puudunud. Ja mitte lihtsalt nali, vaid hea nali. Veel on austraallased äärmiselt soojad ja sõbralikud. Kui nad näevad uut inimest seltskonnas, tulevad kohe juurde, et tutvust teha, sind tundma õppida ja aidata sul uude kohta sisse elada. Ja see pole mingi tüüpiline keep-smiling võlts naeratus, nad tõesti hoolivad sinust.

Ma olen umbes sama kogemuse läbi teinud Eestis ja Austraalias - uude kirikusse läinud. Mäletan, kuidas Eestis pidin pikki kuid noortekatel käima, enne kui üldse keegi rääkima tuli. Ma ei ütle, et see halb on või et see kellegi süü on, ega ma ise ka just võõraste kamba keskele ei kippunud astuma. Ja kui sa ikka järjekindel oled ja pidevalt kohal viibid, siis lõpuks hakkad ka inimestega vaikselt tuttavaks saama, isegi siis, kui sa mitte ühtegi inimest alguses ei tundnud. Lihtsalt tuleb vaeva näha. Austraalias see päris nii ei ole. Sa ei pea ise vaeva nägema ega üle oma naha hüppama. Ma olen siinses baptistikoguduses käinud viimasel kahel pühapäeval, ja juba praegu tunnen kuskil üht kolmandikku kogu kogudusest. Ja juba praegu jään pärast teenistust kirikusse vähemalt pooleks tunniks, et uute sõpradega juttu ajada. Ja iga kord on keegi pakkunud, et viib mu koju. Ja iga kord on keegi mu kuhugi kutsunud. Ja iga kord on keegi mulle uusi inimesi tutvustanud. Ma võiksin lõputult jätkata, aga te vist saite juba pointile pihta.

Ma ei ütle, et eestlased on halvad ja austraallased head. Kindlasti mitte. Meil kõigil on oma plussid ja miinused. Aga ma ütlen seda, et vahelduseks mulle see siirus, soojus ja sõbralikkus (SSS) täitsa meeldib!

Minu Austraalia reis on siiani olnud nagu üks suur kokandustrip. Minu suureks lemmikuks on kujunenud hiina köök ja ma loodan tõsiselt, et meil Tallinnas ka häid hiina söögikohti on! Noh ja üleeile sõime õhtusöögi kõrvale krabikrõpse, täna hommikusöögiks (kuri)kuulsat Vegemite'i, mis muideks ei olnudki nii halb nagu räägitakse. Tegelikult oli see kohe väga hea, selline mõnus ja soolane! Ja need on vaid mõned uued maitseelamused.

Tänase päeva algus oli eriti jube, eksisin ära ja otsisin kesklinnas õiget kohta üle tunni. Ja see isegi polnud veel kõik! Tegelikult sain hiljem oma rahu tagasi ja mõistsin, et kui praegu kõik läheks väga kergelt, siis ei oskaks ma siinset aega ja kogemust üldse hinnata. Vahel on kõige halvem asi, mis sinuga juhtuda võib, see, kui kõik eriti kergelt ja kiirelt läheb.

Just rongi pealt maha tulnud ja "koju" tagasi jalutades nägin teepervel vähemalt kümmet känguru. Enamik lebotasid ja nautisid niisama päeva, üks askeldas suure palmi all. Ja nii edasi. Ja üks hull eestlane seisis rohelise ala veerel ja klõpsis pilte teha.

Sünnaaa

Nonii, olengi jälle lausa aastake vanem. Mu sünnipäev oli muide suurepärane! Kõik algas juba laupäeval, kui käisime bowling'ut mängimas ja C. mulle neli imeilusat cupcake'i kinkis. Täna sõime need mu Austraalia kodus ära ja need olid niiii head! Nämm.

Aga viies juuli... Ärkasin hommikul vara, et kohalikku väikesesse baptistikogudusse jumalateenistusele minna. Jalutasin siinsete tänavate vahel, päike paistis ja taevas oli hästi sinine! (Nagu minu sünnipäeval ikka, ükskõik millises maailma otsas ma parasjagu olen.) Jäin loomulikult hiljaks. Mõtlesin, et suudan vaikselt taharitta hiilida, aga neil oli ukse peal tervitaja, üks sõbralik onu, kes minuga jutustama jäi ja igasugu küsimusi küsis. Kui sisse läksin, oli parajasti vaikne hetk, nii et kõik said ilusti minu poole vaadata... Koguduse pastor oli seekord just ära ja jutluse pidas koguduse vanem, kes muide vahetult enne jutlustamist minuga juttu puhuma tuli. Kui ta kuulis, et olen pärit Eestis, jäi ta hetkeks vaikseks ja siis vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: "Tõesti, tere tulemast!" Pärast teenistus juhatas tervitaja-onu mu edasi ühte ruumi, kus tee ja kohvi üheskoos juuakse. Kõigepealt kutsus üks tore vanatädi mu enda lauda, istusin seal siis koos vanadaamidega ja jõin musta teed piimaga. Mulle vanainimesed meeldivad ja sain ka nende kõikvõimalikele küsimustele vastata, nii et äge oli! Edasi tutvustati mind koguduse noortega (kellest enamus on praegu talvevaheajal ära). Jutustasime nendega ja leppisime kokku, et teisipäeval ühinen nende kodugrupiga ka. Kõik hakkab paika loksuma.

Koju tagasi tulles tulid K. ja J. mind kohe õnnitlema, ja andsid ka kingituse üle. Sain hästi armsa kaardi, kuhu olid ka kõigi viie kassi ja ühe koera nimed alla kirjutatud :) Ja Garden State'i soundtracki (mis on meie kõigi üks lemmikuid filme) ja pärlitest järjehoidja ja võtmehoidja.

Seejärel suundusime K.-ga linna. Ta ütles mulle kohe, et sünnipäevareeglid on sellised, et nemad teevad mulle välja. Läksime kõigepealt Targetisse ja JB Hi Fi poodi. Leidsin sealt kaks ägedat plaati - Coldplay ja John Mayeri oma, aga ma ei suutnud otsustada, kumb osta. Vahepeal liitus meiega A., ja andis nõu, et mis sa siin ikka mõtled, võta mõlemad! No võtsingi. Ja plaadid on siin muide odavad, Eesti rahas läksid need kaks kokku kuskil 170 eeku.

Kuna nii mul kui ka A.-l oli viimasest söögikorrast juba liiga kaua aega möödas ja me mõlemad alatasa meelde tuletasime K.-le, et süüüaaa tahaaaaks, siis võtsime suua Northbridge'i poole ja läksime ühte Vietnami toidukohta. Elamus omaette! Toit oli hea, aga minu vaieldamatu lemmik on endiselt hiina köök. Magustoiduks läksime Utopiasse ja võtsime bubble tea'd. Seekord koos sago'dega, mis on eri maitsetega väikesed tarretisekuulid. Mina ja A. polnud neid kumbki varem saanud, aga meile ei maitsenud need ka! Noh, vähemalt edaspidi teame teed ilma sago'ta võtta! Muide. Seekord valisin pähkli oma ja see oli super!

Siis jalutasime läbi linna A. auto juurde ja sõitsime koju tagasi. Pärast väikest vahepausi läksime A.-ga edasi missale. See oli hea, nagu ikka. Pärast nägime B.-d, keda ka mina tean, ja läksime edasi selle kiriku kohvikusse (kus muide hot dog'e serveeritakse). Seal sain ka uusi tuttavaid, üks tüüp Columbiast, kelle sõber võib mulle tööd anda, ja kohalik noortejuht N. näiteks. Muide, seina peal oli maailmakaart ja näitasin kõigile Eestit, mis kaardil tundub põhimõtteliselt sama suur kui Perthi linn siin ja mitte millimeetritki suurem!

Jõudsime koju hiliseks õhtusöögiks ja J. oli sünna puhul teinud kanalasanjet ja magustoiduks šokolaadikooki. Super!! Teine A. tuli ka varsti siia ja vaatasime neljakesi Disney klassikat, ehk seekord "Kaunitari ja koletist". Ja tegime lihtsalt üksteise kulul nalja ja naersime hästi palju!

Selline oli siis minu sünnipäev sel aastal. Ma ei pannud mingit suurt pidu püsti ega midagi sellist, veetsin selle päeva täpselt nii, nagu soovisin.
Olen õnnelik. Vana, aga õnnelik.

Ma olen seda vist küll juba kümneid kordi üle korranud, aga siin on kõik nii teistmoodi. Kui ise kohale ei tule, ei oska arvatagi. Näiteks pole siin jalakäijatele zebrasid ega valgusfoore. Või noh, eriti pole. Enamasti tuleb ise suvalises kohas üle tee silgata, kui vaja on. Autod kinni ka ei pea. Ükskord seisin äärekivil ja ootasin nagu ma-ei-tea-kes kannatlikult viisakaid juhte, aga siin pole see lihtsalt kombeks. Võid lihtsalt üle tee joosta, kui vaja on. Kuigi mul on siiani seda tehes tunne, et rikun seadust ja Eesti Politsei astub põõsa tagant välja ja teeb mulle paljutõotava irve saatel hoiatuse.

Siis ei ole siin tagahoovide ümber selliseid ilusaid aiakesi. On vaid kõrged metall- või kiviaiad, et keegi sisse ei näeks. Mis muidu oleks ju okei, et noh tahavad privaatsust, aga keegi siin tegelikult oma hoovi eriti ei kasuta. Naljakas, et Eestis vastupidi on. Hoolimata sellest et enamiku aastast võtab enda alla kas külma- või vihmahooaeg, on meie aiad siiski täiesti ära sisustatud koos kõigi nende aiatoolide ja -laudade, kaminate, põõsaste ja peenardega. Siin saaksid nad oma aedu kasutada aasta ringi, aga aias pole muud kui murulapp.

PS! Nägin Bordersis (mitmekorruselises raamatupoes) eesti keele õpikut ja veendusin taas selles, et Eesti siiski eksisteerib ja see kõik ei ole vaid minu fantaasia vili.

Ärge saage valesti aru. Enne oli ka kõik üpris hästi. Aga pärast tänast on kõik juba ideaali-lähedane. Esiteks. Täna oli esimest korda taevas täiesti sinine, ja no rohi on siin ka roheline ja ega palju muud pole õnneks vajagi. Teiseks. Minu pikaaegne leiva otsing kandis lõpuks ometi vilja (hehe) ja avastasin ühest poest päris ehtsa musta leiva. Ainuke oli muide. Ja ma seda veel proovinud ei ole, et kas süüa ka kannatab, aga tuleb tunnistada, et see näeb ikka päris hea välja. Kolmandaks. Tegin endale raamatukogukaardi ja veetsin kohalikus rampsis täna liigagi palju aega. Kes mind vähegi tunneb, teab, et minu ja raamatute vahel on eriline suhe. Raamatukogutädi oli muide hästi sõbralik ja küsis igast küsimusi, a la kuidas mulle siin meeldib jne. Ma laenutasin kaks raamatut. Aga sealt saab ka muusikat ja filme laenutada, nii et päris hea. Ei teadnud kohe, kust otsast alustada. Nii see aeg seal kulus.

Olgu siis. Ega raamatud ennast ise loe.

Pühapäeval juhtus midagi huvitavat. Tulime õhtul kirikust tagasi ja väljas oli juba pime. Talv ju ikkagi. Astusin autost välja ja maja eesukse poole liikudes nägin silmanurgast midagi hiigelsuurt, mis nägi välja nagu tigu. Kõndisin külmalt ja sirge seljaga sellest mööda ja muigasin oma suurepärase fantaasia üle, sest nii suur ei saa ju ometi ükski tigu olla. J tuli minu järel ja sekund hiljem kuulsin, et see oligi tigu olnud. Väkk-väkk-väkk.

See pole veel kõik. Rääkisin, et käisime Outback Jackis söömas. S tellis eelroaks känguru- ja krokodilliliha. Ta andis üht neist mulle ka proovida. Ta ütles ka, kumb see oli. Mul läks meelest ära ja küsisin talt üle. Aga siis läks mul jälle meelest ära ja ma kolmandat korda enam ei julgenud küsida. Imelik ju. Igatahes oli see üks kahest ja ei maitsenud hästi. Selline hapukas ja vintske oli. Olen siiani kõikvõimalikes söögikohtades kanaga piirdunud ja tundub, et mu valik on igati õigustatud.

Kas ma juba seda rääkisin, et Dubai lennukis kogemata krevette proovisin. Ma arvasin, et see on salat. Pärast söömist isegi arvasin seda! Kuni nädalake hiljem ühes Perthi aasia toidu kohas avastasin sama asja kalade kõrvalt. Küsisin siis hirmuga, et mis need on, ja mulle teatati rõõmsalt, et krevetid. No tore siis.

Päev 6 ja 7 ja 8

Nii. Paar päeva on jälle möödas, nii et võiks midagi kirjutada.

Kuues päev oli üsna aktiivne, saime Tobiasega kokku ja kuna ilm oli ilus (Eesti standardite järgi loomulikult, mitte siinsete...), läksime King's Parki. See on Perthi kõige suurem ja ilusam park ja see oli tõesti super. Näiteks on seal üks hästi suur ja kõrge rippsilla moodi asjandus, mille peal saab olla ja kogu kesklinna eemalt vaadata. Ja siis on seal purskaevud ja DNA-torn (DNA-kujuline vaatetorn). Ja siis lõppeb pargi ilusam osa ära ja algab mets, natuke jalutasime seal ka ja nägime igast putukaid ja gekot. Lõpuks tulime minu tungival soovil tsivilitsatsiooni keskele tagasi. Tobias fännab metsa ja muud sellesarnast, nii et täna läks ta mõneks ajaks ühte farmi tööle. Ta küll kutsus mind ka kaasa, aga ma vähemalt esialgu loobusin sellest. Mulle piisas sellest ühest gekost.

Aa ja see polnud veel kõik. Pärast seda sõitsime rongiga paar peatust edasi (tagasi, oleneb, millise nurga alt vaadata) ja läksime Lake Mongeri äärde. See on ka üks park, kus on palju tervisesportlasi ja kus saab linde vaadelda. Nägin hästi värvilisi papagoisid muide! Vau.

Reede möödus üsna ruttu, veetsin terve päeva Whitfordi ostukeskuses ja küsisin tööd. Loodan, et miskit õnnestub leida ka. Näiteks avavad nad seal Victoria Stationi uue poe ja sinna on töötajaid vaja. Ma tahakski midagi sellist teha, sest ma olen ainult kontoritööd jms teinud ja oleks aeg midagi teistsugust järele proovida. Midagi sellist, mis ei hõlma üheksast viieni arvuti taga istumist. Õhtul läksime Kate'i töösõpradega välja, sest nad olid teda pikemat aega kutsunud ja tegime siis ära selle. Tulime üsna vara ära!

Ja täna tulid Rene ja Shannon juba 11 ajal siia ja läksime linna avastama. Ostsime näiteks hiina bubble tea'd, mida saab valida hullult paljude eri maitsetega. Ja see oli nii hea! Loomulikult võtsin ma kookose oma! Järgmine kord võtan piparmündi šokolaadi oma... Nämm. Ja siis liitus meiega Caytlin ja jalutasime IGAL POOL ringi. Näiteks näitasid nad mulle üht head shoppamiskohta. Nüüd ma olen nii väsinud, kohe-kohe lähme Outback Jacki õhtust sööma.

Aa ja muide, tegime sünnipäeva plaane ka. Shannonil on sünnipäev üks päev enne minu oma, nii et teeme midagi kõik koos. Laupäeva õhtul siis. Võib-olla lähme keeglit mängima pärast õhtusööki või midagi muud ägedat. Naljakas tegelikult. Tavaliselt ma oma sünnat suurt ei tähista, nüüd reisin teise maailma otsa ja sünnipäev tuleb vaat et suuremgi kui tavaliselt! Nii palju siis sellest, et see aasta mu sünnipäev vahele jääb!

Üks asi tuli mulle veel just meelde. Ma vist polegi seda veel kirjutanud. Minu teisel õhtul ostsime paari sõbraga paki õnneküpsiseid. Ma sõin oma siiani esimese ja viimase õnneküpsise, ja paber seal sees ütles, et saan oma suure lahkuse (?) tõttu päranduse osaliseks.

Jess.

Päev 4 ja 5

Kirjutasin eile hästi pikalt neljanda päeva kohta, aga tuleb välja, et internet ei kuulu Austraalia tugevaimate külgede hulka. Ja vabandan selle eest, et mu blogi sissekanded siiani kirjanduslikult täiesti nullid on olnud, aga lihtsalt nii kiire on olnud, et ei raatsi palju aega klõbistamisele raisata. Vaadake neid märkmeid rohkem kui märksõnu minu tegemiste kohta.

Alates eilsest elan mõnda aega natuke teistsugust elu, sest Adam läks Sydneysse reisile ja olen siin nüüd tema ema ja õega. Oleme õhtuti kõik koos õhtust söönud ja Austraalia Masterchefi vaadanud.

Ühesõnaga eile selgus, et ainus film, mis on hullem kui Transformers, on The Land of the Lost. Käisime seda Tobiasega Joondalupi kinos vaatamas, sest teisipäevad on soodsa kinopileti päevad. Tobias on minu sõber Inglismaalt, ta on tegelikult minu venna vanune ja mängib kitra. Eile andis ta mulle Dunlopi medika ka, nii et varsti saan ehk tunde ka! Temaga me muidu hängisimegi eile peaaegu terve päeva Joondalupis ringi, otsisime tööd, käisime lõunat söömas, kinos ja lõpuks Central Parkis. Äge päev oli ja nalja sai!

Täna lasti mind esimest kord üksi linna avastama. Naljakas, kõik Eestis rääkisid ja hoiatasid, et võin ennast üksi tunda ja raske on niimoodi jne. Aga ma sain alles täna esimest korda üksi uksest välja! Ei saa kurta. Alguse asi võib-olla.

Ühesõnaga sõitsin Northbrige'i ja otsisin maksuameti üles, et üks väga oluline number hankida. Northbridge ise tundus olevat aasia inimeste kant; see oli tuubil täis igasuguseid aasia kohti. Ma muide ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tegin (jälle) palmipuudest pilte. Jälle! Ma saan varsti austraalia palmidest fotonäituse avada. Ja teate mis?! Ma nägin täna oma esimest papagoid. Ta oli üleni valge ja istus ühe vana mehe ratta peal.

Õhtu lõppes jewellery party'iga. Kuidas iganes seda siis Eesti keeles ka ei nimetata. Kate kutsus mõned sõbrad kokku ja siis üks peretuttav näitas ja müüs omatehtud originaalseid ehteid.
Head ööd!

Päev 3

Esimest korda sain väljapoole Põhja-Perthist. Isegi väljapoole Perthist. Sõitsime lihtsalt natuke asju ajama ja tegelikult läks see üsna ruttu. Perthi puhul on naljakas see, et ükskõik kas sa oled kesklinnas või kuskil suburb'ides või üldse linnapiirist väljas, näeb kõik ühesugune välja. Samasugused väikesed madalad majad üsna tihedalt üksteise järel. Aga rohelist on ka palju ja siin on väga ilus.

Jätkus minu austraaliastumine. Lisaks Austraalia numbrile tekitasin endale ka austraalia pangakonto. Ja siis juhtus midagi sensatsioonilist. Mind räägiti ära proovima sushit. Okei, no tegelikult kana ja juurvilja sushit. Ja see oli väga hea!

Lõunat sõime koos Rene ja Caytliniga. Nando's seekord. Kana. Ja siis läksime Timezone'i. See on selline kahekorruseline koht, kus saab videomänge mängida. Ostsime Family Packi ja saime seal tund aega olla. Ja oi kui lahe see oli! Päris palju nalja sai ja mängud olid ka head. Lõpuks tuli välja, et osade pealt sai mingeid punkte ja nende eest said auhinna valida. Ma võtsin ühed mängukaardid. Ei, mitte tavalised. Hiiigelsuured mängukaardid. Need näevad nii naljakad välja! Aa ja õhtu lõppes sama seltskonna ja Transformersiga. Mnjah, tuli välja, et mu lemmikfilmi kohale see ei kandideeri!

Päev 2

Oh, pühapäevad on alati mu lemmikpäevad!

Lõunaks sõime subway'd ja läksime kohalikku katoliku kirikusse. (PS! Kohaliku all mõtlen ma seda suburb'i, kus paikneme.) Tuleb tunnistada, et arvasin, et tunnen ennast seal imelikult. Katoliiklased ju. Aga sel pühapäeval jõudis mulle kohale, et Jumal on ju üks, ja see ütleb kõik. Ja mulle väga meeldis kogu teenistus, kuigi ma alati aru ei saanud, mida tegema või ütlema pidi. Preester õnnistas mind ja tänas veel isiklikult tulemast. Sõnum oli ka väga hea. Rääkimata õhkkonnast. Tahaksin sinna väga tagasi minna ja katoliiklaste elu paremini tundma õppida. See näitab mulle täiesti uut külge Jumalast, mida ma varem tundnud pole.

Õhtul tulid mõned inimesed külla ja mängisime Rockbandi. Ma olin enamasti bassi ja trummide taga. Trummid on ikka päris keerulised! Jällegi oli üks äge õhtu. Jällegi sain uusi tuttavaid.

Öö hakul istusime mõlemad Adamiga oma läpaka taga. Head nohikud :)

Päev 1

Minu elu Austraalias algas sellega, et magasin hästi kaua. Loodame, et see midagi ei näita!

Ah jaa, ma ju ei olegi rääkinud. Broneerisin hostelis endale toa, et mõned päevad seal peatuda ja siis otsida keegi, kellega maja jagada (siin on see hästi tavaline). Aga kuna jõudsin kohale alles pärast kolme öösel, arvas Adam, et palju lihtsam on tema ja ta ema ja õe juurde jääda. Nii et tulin siia ja olen siiani samas kohas. Ja tõenäoliselt pikemalt, sest ta emal on selle üle ka hea meel, kui keegi nii kaugelt tema juures elab, ja ruumi on ka.

Pärast hilist hommikusööki siirdusime Whitfordi kaubanduskeskusesse, et mulle Austraalia number hankida ja adapter ka, sest siin on pistikutel täiesti teistsugused otsad kui Euroopas. Vaatasime seal natuke niisama ka ringi, ühtegi tuttavat poodi mulle muide silma ei hakanud!

Pärast läksime ookeani äärde jalutama. Valge liiv, päike, sinine taevas, palmid ... ja mitte ühtegi inimest! Ei, mitte sellepärast, et me oleks kuskil kaugel linnast väljas olnud. Külm talv lihtsalt ju. Ookeani äärest läksime sadamasse, kus saime Shannoniga kokku ja sõime õhtust. Mingit take-away'd. Nämm.

Õhtupoole läksime Brendani juurde, sinna oli päris palju rahvast kokku tulnud. Mängisime Wiiga ja ma sain päris palju uusi tuttavaid. Aa ja enne mängisime Rockbandi ka. Need on mu uued lemmikmängud nüüd ju! Hea, et neid Eestis pole, muidu ma istuks kogu aeg teleka ees ja mängiks.

Tagasi jõudsime päris hilja, nii et uni oli magus ja ajavahest mingeid raskusi küll märgata pole :)

Suund: Perth

Kui ma väike olin ja lennukeid üle pea lendamas nägin, mõtlesin ma alati, et kes need õnnelikud inimesed küll on, kes saavad lennukis kaugele-kaugele maale sõita. Ja nüüd olen ka mina üks nendest olnud!

Lend kulges väga hästi. Kartsin, et mul hakkab maandumisel natuke paha, aga tunne oli täpselt sama nagu bussis. Emiratesi lennukid olid suurepärased - iga istme ees oli ekraan, kust sai filme ja telesarju vaadata, muusikat kuulata, mänge mängida jpm. Nii ma siis ei maganudki mitte ühtegi hetke, sest oli vaja üleval istuda ning James Blunti ja U2 kuulata, Family Guyd ja Simpsoneid vaadata, ja siis mõned filmid ka üle vaadata. No ja mängudest ma parem ei räägi, aga oodake - edasi läheb aina hullemaks!

Süüa sai ka korralikult, ma ei jõudnud kõike äragi süüa. Tuleb aga tunnistada, et sõin kogemata krevette (või noh prawn'e, neil vist eesti keeles eraldi nime pole). Väkk, ma ei teadnud mis need on...

Veetes kaks päeva lennukis, võib igasuguseid põnevaid inimesi kohata. Üks, kellega ma tuttavaks sain, oli üks tai tüdruk nimega Ba. Ajasime Londoni lennujaamas neli tundi juttu. Ta elu on olnud midagi sellist, mida mina vaid dokfilmides näen. Aga ta oli nii rõõmsameelne. Teine huvitav inimene oli Roch, üks srilankalasest kirurg Walesist. Aa ja rääkimata 13aastastest kaksikutest, kellega saime jutule siis, kui üks neist lennukis küsis, kas minuga ikka kõik korras on :) Nad olid mõlemad nii avatud ja sõbralikud, rääkisid kõigiga juttu, kes nende ümber istusid.

Dubais lennukist maha astudes mõtlesin, et kes see hull on, kes mingi hiigelsuure soojapuhuri sisse on lülitanud. Või tuleb see mattev kuumus lennukimootorist? Ei. Selline on lihtsalt 40-kraadine õhutemperatuur. Naiss.

Pidin sihtkohta jõudma kl 1 öösel, aga tehniliste probleemide tõttu Dubais (kus istusime kolm tundi 40-kraadise õhutemperatuuriga üsnagi kitsas lennukis kinni) jõudsime kohale pärast 3. Kartsin natuke tolli pärast, sest Lääne-Austraalias ollakse selles osas väga karmid. Aga see oli reisi lihtsaim osa. Ju ma siis ei paista nii kahtlane :)

Minu Austraalia sõber Adam oli mulle lennujaama vastu tulnud. Kõigepealt sai ta kohe naerda, sest tema autos tahtsin esimese asjana juhikohta sisse võtta. Siin on liiklus lihtsalt vasakpoolne ja ma ei osanud leida rooli sealt, kus ma selle leidsin. Olime hommikul seitsmeni üleval ja ajasime juttu, to catch up.

Ja muide. Oma esimese känguru nägin ära juba sel samal öösel ühest pargist mööda sõites!
Jah, algus oli hea. Isegi väga hea.

1 päev enne minekut(!)

Viimane päev Eestis. Päris naljakas on. Ma olen täna vist küll igasuguseid etappe läbi teinud. Mõtlesin, et võiks juba ainult kohal olla. Olin paanikas, et tegelikult ma ju ei teagi, mis lennukist maha astudes edasi saab. Tundsin lootusetust, sest kõik tundus valesti minevat ja keegi meilidele ei vastanud. Nüüd olen lõpuks enam-vähem stabiilses seisundis. Isegi kohvrid on juba osaliselt pakitud. Ja kõik tundub korras olevat.
Varsti on Eesti minu jaoks vaid üks väike täpike. Mõneks ajaks.

Jõuludel näeme!

Maastik

Kas te teadsite, et sõna "maastik" võeti eesti kunstnike seas kasutusele alles 20. sajandi alguses. Maalikunstnikud ning luuletajad tähistasid selle sõnaga "maa ilmet". Teaduslik geograafiline määratlus anti sellele alles hiljem.

Aga mis on üldse maastik teie jaoks, kas lihtsalt geograafiline üksus või hoopis seotud kultuuri ja inimestega?

Naljakas mõelda, et sada aastat tagasi "maastikku" üldse ei olnudki.

Piibli uuemas tõlkes on seda sõna ühe koha peal kasutatud - "[ma olen sündinud enne...] kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki" (Õp 8:26). Ingliskeelses Piiblis kõlab see niimoodi: "While as yet he had not made the earth, nor the fields, nor the highest part of the dust of the world." Ei tea, miks eesti keeles just "maastik" valitud on? Ingliskeelsega võrreldes on siin väike tähendusnihe; selles mõttes et "maastik" on ju palju abstraktsem mõiste kui "fields". Nüüd võiks teada saada, mis seal algselt oli.

On maastik ja on ideaalmaastik. Aga kui meil juba nagunii on esimesed, miks me ei väärtusta neid, vaid hoopis loome ideaalmaastikke? Me kasutame maastikke, et luua endale stereotüüpe sellest kohast. Kui tõene see tegelikult on?

Lugedes Eesti maastikest ning nende peale mõeldes tuleb mul paratamatult meelde Peet Vallaku novellikogu "Lambavarga Näpsi lorijutte". Imelik seos võib-olla, aga see ehk ongi see minu stereotüüp Eesti Maastikust.

Mida teie arvate, kas õnnelikkus on püsiv? Või on olemas mitu erinevat õnnelikkuse liiki, osad on püsivad ja osad sõltuvad millest iganes? Kui võtta ära tunded, tujud ja kõik muu sarnane, kas siis üldse jääb õnnelikkus alles? Kui ei jää, siis kas see on üldse olemas? On see ajaloo jooksul muutunud? Kas meie ise muudame seda? Kuidas? Kas see üldse viiks meid edasi, kui me oleks pidevalt õnnelikud?

Sa võid küll alustada punktist A, aga tegelikult ei tea sa kunagi, kuhu sa täpselt välja jõuad. Ega sedagi, kas see algus üldse oligi A. See ongi elu juures kõige ägedam, sest sa jääd alati naiivselt arvama, et jõuad ikkagi punkti B.

Eric-Emmanuel Schmitt - "Oscar ja Roosamamma"

Suurepärane raamat.
Kui väga ma ka head kirjandust ei naudiks, suured, paksud ja tõsised raamatud hirmutavad mu alati ära. Naljakas. Aga see raamat ei ole selline. See on õhuke ja voolav ja sa tahad selle ühe õhtuga läbi lugeda. Mis siis, et kell on 3 öösel ja homme tuleb kooli minna. Ja see räägib ühest väikesest poisist. See on nagu lasteraamat. Ainult et see pole. See räägib elust ja surmast. Ja Jumalast.

Mõned katked:

"Kõige huvitavamad küsimused jäävadki küsimusteks. Nendes on saladus. Iga vastuse juurde tuleb öelda "võib-olla". Ainult tähtsusetutele küsimustele on olemas lõplikud vastused."

"...elu on üks kummaline kingitus. Alguses me hindame seda kingitust üle: me arvame, et oleme saanud kingiks igavese elu. Pärast me alahindame seda, see tundub nõme, liiga lühike, me oleme peaaegu valmis ta minema viskama. Lõpuks me saame aru, et see ei olnudki kingitus, vaid kõigest laen. Siis me püüame seda väärt olla. [...] Mida vanemad me oleme, seda parem peab olema meie maitse, et me suudaks elu hinnata. Peab muutuma peeneks, lausa kunstnikuks. Iga viimane kui jobu oskab kümne- või kahekümneaastaselt elust mõnu tunda, aga sajaselt, kui enam liigutada ei saa, tuleb selleks juba mõistust kasutada."

Kuidas stressist vabaneda

5 järeleproovitud võimalust stressist vabanemiseks:

1. Põleta massiliselt viirukeid, kuni su ema tuleb mureliku näoga ukse taha ja püüab ääri-veeri uurida, kas sa oled kanepit (või midagi hullemat) suitsetama hakanud.
2. Tee savimaski (kui võimalik, siis koos kurgilõikudega) ja ehmata oma nooremat venda, sellisena vaikselt tema kõrvale ilmudes. Töötab eriti hästi õhtustel aegadel.
3. Loe head raamatut päikese käes oma aias. Aia puudumisel sobib ka aknalaud, jalgu aknast alla kõõlutades. Naabrite möödumisel pista ka pea aknast välja ja hõika neile õnnelikult mõni sõbralik tervitussõna. PS! Allakukkumine võib ühel hetkel muutuda vägagi reaalseks, nii et tuleb tavalisest natuke rohkem paigal püsida.
4. Võistle ülevalt naabriga muusika kuulamises. Kui tema tuleb koju öösel kell 3 ja hakkab vaibakloppimismuusikat kuulama, siis ärka üles hommikul kell 9 ja pane klassikaline muusika peale. (Loomulikult mitte sellepärast, et tema öösel nii tegi.)
5. Mine välja rulluisutama ja leia eriti tobe variant kukkumiseks just sel hetkel, kui keegi sinu kõrval on. Siinkohal tulebki erilist rõhku pöörata just ajastusele!

Ma ei saa väga paljudest asjadest aru. Kuidas saab üks transpordivahend tõusta õhku ja seal 30 tundi järjest ka püsida, endal sadu inimesi pardal. Või kuidas saab ühe nupule vajutusega kogu suure saali kell pool 4 öösel põlema süüdata. Rääkimata sellest, kuidas keegi võib ühte väikesesse aparaati jäädvustada kogu lõpuaktuse ja hiljem seda veel arvutist kõigile näidata. Täpselt samamoodi nagu kõik toimus.

Tegelikult ei ole see mingi tegur. Võib-olla on asi üldse ainult minus. See kõik ei takista mul nendesse väikestesse igapäevaimedesse uskumast. Kui ma istun lennukisse, ei tule mul hetkekski pähe, et äkki see ei tõuse õhku. Ma vajutan lülitit ise üldse selle protsessi peale mõtlematagi. Ja pärast mõnd suuremat üritust olen ma esimene, kes pilte ja videoid nõudma hakkab.

Üks asi, millest ma samamoodi (veel?) aru ei saa, on see, mis minust kunagi saab. Võib-olla oleks juba ammu aeg selge tulevikuvisiooni ja detailse tegevusplaani jaoks. Ma ei kujuta ennast ette esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni kontorilaua taga arvutiklahve klõbistamas. Nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Lihtsalt ei kujuta. Ja ma isegi ei tea, mis variandid veel olemas on. Ehk sellepärast, et neid on lihtsalt nii palju.

Väiksena oli kõigil teada, kes temast saab. Müüja. Loomaarst. Läks natuke aega mööda, siis juba firmajuht. Moedisainer. Kõigil, välja arvatud ühel väikesel tüdrukul Kalamajas. Mina vastasin taolistele küsimustele enamasti, et sinna on veel aega küll ja ma täpselt ei tea. Aeg on nagu otsa saamas varsti ja mina ikka veel ei tea :)

Unistused.

Igaühel on unistus või paar. Ma usun, et unistused on meile põhjusega antud. Põhjusega on mõni teema või tegevus või mis iganes meie südames eriti tugevalt. Ja sellele mõtlemine annab meile lootust, teeb meid rõõmsaks, inspireerib meid, hoiab meie aju tegevuses ja me naudime seda.

Aga miks nii vähesed oma unistused tegelikult teoks teevad? Äkki on asi selles, et inimesed ei tule selle pealegi, et unistusi tegelikult saab teostada ka. Nad on liiga tähtsad ja täiskasvanud, et selle peale mõelda. Tobe ju, mingid naiivsed unistused. Tööd on vaja teha. Raha on vaja teenida. Või võib-olla nad ikka proovivad. Aga tulevad takistused ja siis loobuvad. Ma ei tea.

Walt Disney ütles, et "if you can dream it, you can make it so". Siin pole mitte midagi poeetilist ega ületamatult rasket. Aga nii lihtne see ju ongi.

Amsterdami päevikud

Okei, reisikirjanikku minust vist ei saa, just sain aru, kui eelmisele postitusele pilgu peale viskasin. Aga pole hullu, ma tahan ikkagi Amsterdamist ka rääkida. Siis kunagi endal hea üle lugeda, ehk tulevad muud asjad, need, mis kirja pandud pole, ka siis meelde.

Kõigepealt tabas mind Amsterdamis esimese asjana kultuurišokk. Kui Brüssel oli rahulik ja korralik eurolinn, siis Amsterdam on teadagi kanepi ja prostituutide linn. Seal on lausa õhkkond väga teistsugune, natuke külm ja õudust tekitav. Aga me ka jõudsime sinna alles õhtupimeduses, sellel oli muidugi oma osa mängida...

Kui ma aga esmasest šokist üle sain ja järgmine päevgi oma 19-kraadise õhutemperatuuri, rohelise muru ja õnnelike ratturitega kätte jõudis, tundus kõik hoopis meeldivam. Amsterdam on tohutult ilus linn. Kõrged ja kitsad majad, jõed, sillad... Vau! Mul oli digikas igal pool kaasas ja kogu aeg tahtsin pilti teha.

Anne Franki muuseum jättis väga sügava jälje. Seal tegelikult mööblit sees ei olnud ega midagi, aga siiski oli see väga põhjalik ja super hästi üles ehitatud. Kõnnid toast tuppa, igas ruumis on kas mõni videoklipp või midagi kirjutatud vms, ja kui terve maja läbi käinud oled, saad endalegi märkamatult aru, et kogu lugu on sulle ära jutustatud, algusest kuni lõpuni.

Mõnus oli jõe ääres istuda, päikest võtta ja raamatut lugeda või oma mõtteid mõelda. Ja möödasõitvaid rattureid jälgida. Kõik sõidavad rattaga - emad poodi oma igapäevaseid sisseoste tegema, karjääriinimesed õhtul väsinuna koju, noored trenni, jalgpall ratta külge kinnitatud, pensionärid kes-teab-kuhu. Mõnus oli kõike seda kõrvalt jälgida. See on aja maha võtmine.

Antwerpeni päevikud

Tegelikult on see postitus üsna mõttetu, sest ega ma Antwerpenist suurt ei tea. Ma tean, et seal kuskil on jõgi. Aga meie käisime seal shoppamas ja ega ei saa öelda, et ma kahetseks :) Peatänav oli hästi pikk ja paksult igasuguseid ägedaid poode täis. H&M, Clockhouse jpt. Tegevust jätkus päris kauaks. Peatänav jättis mulle üldse väga hea mulje, mõnus atmosfäär, ilus arhitektuur jne. Aga kohe kui sellelt trajektoorilt natuke kõrvale kaldusime, tulid vastu suured ja hallid mitmekorruselised igavad majad. Peaaegu nagu Lasnamäe. Võib-olla jõe ääres on ilusam?

Igatahes pärast mitme tunni möödumist ja rahakoti märgatavat õhenemist tegime päikese käes väikese lõunapausi ja siis suundusime tagasi rongile, et suund Amsterdami poole võtta.

Brüsseli päevikud

Brüssel on eurolinn, seda me teame kõik. Aga lisaks sellele on ta veel väga palju muudki. Mulle meeldib kõige rohkem Brüsseli atmosfäär; vaatamata sellele, et see on kogu Euroopa suhtes nii tähtis linn, on seal rahulik ja mõnus, peaaegu et väikelinlik õhkkond ning palju rohelisi pargikesi. Saime isegi ühes äärelinna metsatukas ära käidud, võtsime päikest, lugesime raamatut ja chillisime niisama.

Reisil olles ja kõiki neid kohti nähes sain ma lõpuks ometi aru, kui erinev on Eesti kogu Lääne-Euroopast, kelle sarnased me nii väga olla püüame. Brüsselis oli tohutult palju eri kultuure koos, iga teine inimene, kes vastu jalutas, oli kas mustanahaline või moslem. Kuid siiski tundus, et omad kõnnivad ikka ainult omadega ringi.

Brüssel on prantsuskeelne linn, kohati tunduski ta väikse ja hubase prantsuse linnakesena. Siinkohal tuleb aususe huvides märkida, et ega ma tegelikult üheski sellises ise käinud ei ole, nii et minu hinnang on puhtalt subjektiivne. Aa ja muidugi ei saa mainimata jätta Brüsseli õllesorte ja šokolaadi!

Tegelikult sai terve reisi jooksul kõvasti naerda. Ja kogu värk algas peale juba enne Brüsselisse jõudmist. Või õigemini pärast sealt uuesti välja sõitmist. Lennuk peatus Charlesroi' lennujaamas ja sealt pidime rongile minema. Sõitsime kuskil tunnikese ja siis saabusime Brüsselisse. Rong peatus seal päris palju. Me tahtsime loomulikult Centralis maha minna. Järsku hakkas aga majasid jälle ühe vähemaks ja vähemaks jääma ning siis oligi Brüssel jälle otsa saanud :/ Ups! Sõitsime rongiga Mecheleni, mis on üldse eraldi linn ja siis kiiresti Brüsselisse tagasi...

Meie Brüsseli host oli nii lahke ja andis meile oma korteri võtmed, et saaksime vabalt liikuda. Noh, läksimegi siis ühel õhtul varem suurte toidukottidega koju, et talle Eesti õhtusööki teha. Jõudsime enda maja juurde, aga kaks ust olid väga-väga lähestikku... Huvitav, kumb meie oma on? Äkki vasakpoolne?? Ja just sellel hetkel tulid sealt samast vasakpoolsest uksest kaks tüüpi välja ja hakkasid meid võtmega aitama, sest me ei suutnud seda keerata. Ja loomulikult siis tuli välja, et asi polnud mitte meie võtme käsitlemise oskustes vaid selles lihtsas faktis, et me olime vale ukse taga! Siis läksime kiiresti õigest uksest sisse, et tänavalt kiiresti kaduda...

Noh, aga need oleme ju meie. Ja need olid kõigest paar näidet nädalast, kus iga päev oli lollakate juhtumite arve avatud ja suurenes katkematult. Naeruteraapia oli vähemalt vägev!

Nele Otto jooksmise hooaeg on alates tänasest ametlikult avatud!
PS! Ja kui kõik läheb nii, nagu praegu tundub, et läheb, siis jookseb Nele varsti juba hoopis kaugemal...

Unenägude maailm on nii huvitav. Kust unenäod tulevad? Miks nad on vahel nii positiivsed, vahel nii kummalised, ja miks on vahel iga väiksemgi detail peensusteni lihvitud? Miks ma vahel ei näe nädal aega järjest mitte ühtegi unenägu, ja siis äkki ühel öösel tuleb neid nii palju korraga?

Ma nägin eile öösel hästi huvitavat unenägu. Tegelikult ma ei mäleta sellest suurt midagi, ainult ükskuid detaile. Aga iga kord kui mõni neist meenub, tuleb mul soov seda unenägu uuesti näha, sinna kohta tagasi minna.

See oli üks linn. Mitte väga suur. Ma läksin ühte koolimaja sarnasesse suurde kompleksi, sealt oli mingil põhjusel vaja korra läbi käia. Maja ees oli tolm - asfalti polnud üldse. Siis läks väike metsarada kuni laulukaareni. Ma jooksin seal pidevalt edasi-tagasi, et ühte inimest tabada. Laulukaare all toimus kontsert. Seal oli nii roheline ja mõnus. Häguselt meenub mulle ka üks võitlus ühe koletisega. Edasi tulid kitsad, aga väga pikad tänavad, mida ääristasid värvilised puumajad. Ühes majas oli kaltsukas, mul tekkis vastupandamatu soov sinna sisse kiigata, aga aega ei olnud. Tuli edasi rutata. Naljakas, et mina ei läinud selle maailmaga seal üldse kokku. Seal oli kõik nii vaikne ja rahulik. Inimesi ei olnud üldse. Aeg oleks nagu seisma jäänud. Aga mina, mul oli kiire. Mina ei saanud hetkekski peatuda. Ma jooksin kogu aeg. Jooksin edasi, ja siis jälle tagasi. Ja siis veel edasi, ja veel tagasi. Tänavad tundusid lõputult pikad. Millal ma kohale jõuan?

Naljakas, aga sinna kohta ma tahaks tagasi.

Mõtlesin, et väljas täitsa okei ilm, võiks midagi ägedat teha... Võtsin siis koridorist oma kanuu ja vedasin selle Tallinna lahele. Hakkasin aerutama ja jõudsin juba kaldast päris kaugele. Aga järsku - te ei kujuta ette! - oli mittekuskilt tekkinud hai ja täpselt mu kanuu kõrvale! Ma sattusin täiesti paanikasse, kuhugi polnud ju minna ja midagi ei saanud teha. Ta hakkas mu kanuu ümber tiirutama. Ja sama järsku kui see hai, ilmus mu kõrvale üks hiigelsuur laev. See oli see teada ja tuntud kummituslaev. Kuidagi õnnestus mul ennast sinna peale vinnata ja piilusin siis üle serva merd. Kalu oli igal pool väga palju, ja ka hai näitas end aeg-ajalt. Lõpuks kui ta ära kadus, oli tõusnud nii tugev torm, et ma poleks mingil juhul võinud tagasi kanuusse ronida. Haarasin siis mobiili ja valisin "112". Kui kutsuma hakkas, tundsin, kuidas laev vastu maismaad põrkas! See oli saar ja laev oli otse sadamakaisse sõitnud. Viskasin õnnelikult telefoni käest, kuigi sealt kostis üks segaduses "halloo...!?". Hüppasin laevalt maha ja ekslesin väsinu ning näljasena võsa vahel. Lõpuks leidsin siiski saarevahi ja ta koera üles - koos suure ekskursioonigrupiga!

Aga vaatamata kõigele oli lõpuks ääretult tore unest üles ärgata.

Ma sõuan merel ja sõuan,
üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,
mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
oma unistust ilusat.

Ma sõuan merel - ja hõljun
ja lained hõljuvad ka,
kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -
oma saart aga otsin ma.

(G. Suits)

Nele on väsinud. Ja selle asemel, et internetis istuda ja blogisse midagi uut kirjutada, ta hoopis loeb mõnda head raamatut ja kuulab head muusikat ja põletab küünlaid.