Kuulsin eile Pereraadiost üht huvitavat mõtet. Nimelt seda, et mitte kunagi pole meil olnud nii palju töövabu päevi, nii lühikest töönädalat jne jne, aga samas on meie elu muutunud kiiremaks kui ei kunagi varem. Kurb tegelikult. Aga kuhu see elu siis ometi kaob?!

Kehtibki vist vanasõna, et kes teeb see jõuab. Ja vastavalt siis - kes ei tee, see ei jõua. Kerge on igasuguse "meelelahutuse" sisse ära kaduda. Muusika, film, telesaated, raadio jne jne, ja saabki päev läbi. Ja energia on kadunud. Me vist oleme lihtsalt kaotanud oskuse oma aega efektiivselt ja ensele kasulikult tarvitada.

Ja muide, olgu öeldud, et selle efektiivsuse all ma ei mõtle ühest kohast teise jooksmist ja kõigega tegelemist. Just vastupidi. Ma mõtlen enesele aja leidmist, hingamist, perega koos olemist ja kõike muud kvaliteetset ja tõelist.

Elizabeth Gilbert "Eat. Pray. Love"

Mul on pikk-pikk nimekiri raamatutest, mida ma kunagi lugeda tahan. Tegelikult on elu nii kiireks ja energivarud nii väikeseks muutunud, et mul pole enam palju võimalusi olnud raamat kätte haarata. Ime, et veel tähed üldse meeles püsivad. Igatahes on "Söö. Palveta. Armasta" üks sellest nimekirjast ning mul õnnestus selle originaalversioon sõbrannalt laenata.

Tuleb tunnistada, et tihtipeale suhtun ma sellistesse massiteostesse veidikese ettevaatlikkusega, kuid see ei õigustanud end kohe mitte üldse. Loomulikult on selle raamatu lugu väga huvitav ja igal vähegi naissoost isikul on kerge end peategelasega samastada, kuid kõige enam naudin ma selle raamatu puhul iroonilisest enesekriitikast ja mõnusast huumorist läbiimbunud suurepärast keelekasutust. Lihtsalt istud õhtul omaette ja muigad, mis siis, et käsil on raamatu kõige kurvem stseen.

Ma ei ole veel filmi näinud ja seda teadlikult. Tahan, et lugu end ise mu peas jutustaks. Kunagi ehk vaatan siiski filmi ka üle, juba näiteks sel lihtsal põhjusel, et alati on huvitav jälgida, mis jääb raamatust alles Holliwoody filmis.

Seniks aga soovitan seda kõigile!