Kui Jeesus siia tuli, ei liikunud ta ringi ortodokssete juutide ja teiste sarnastega. Ta käis läbi põlatutega, ühiskonna heidikutega. Nendega, kelle peale kogu küla viltu vaatas ja kellest kõik jutte teadsid rääkida. Me kõik teame seda. Aga kui Jeesus praegu samamoodi siia tuleks, kellega ta siis läbi käiks? Millistes seltskondades ta ringi liiguks? Kelle seast ta endale lähimad sõbrad valiks?

Me võtame Jeesust kui oma eeskuju. Aga pigem tundub, et käitumise poolest oleme me tihtipeale rohkem variseride mõõtu. Või kui varrukast natukene ligimesearmastust välja suudame pigistada, siis ohkame raskelt ja vaatame teist kui vaest pattulangenut. Me oleme oma eelarvamuste küüsis, lihtsalt igas ühiskonnas on need eelarvamused erinevad. Me õpime eelmiste põlvkondade kogemustest ja üritame vältida nende eelarvamusi, panemata ise tähele, et oleme protsessi käigus ise kümme uut asemele sünnitanud.

Nonii, nüüd võite mulle kõik palju õnne soovida. Olen suutnud oma esimesse väiksesse pahandusse sattuda siin. Aga no mis ma teha saan, heas seltskonnas aeg lihtsalt hakkab lendama - mis siis, et on kolmapäev ja järgmine päev kõigil töö ja kool.

Tööst rääkidest. Kolmapäeva õhtul sain kõne, et neljapäevaks plaanitud töö koha pealt on ülemused siiski ümber mõelnud ja inimesi (mind) ei vaja. Väga tore on sellest üks õhtu enne alustamist ka teada saada. Olen pettunud, sest tahaksin tööd teha siin ka, mitte ainult oma Eesti toimetamisi edasi ajada. Aga samal ajal tunnen kergendust ka, sest see töö polnud päris minu jaoks.

"Kariibi mere piraadid 3" on muide SUUREPÄRANE film! ;)

Tundub, et suurem lebotamise aeg ja niisama laisklemine hakkab läbi saama. Noh, kohe alguses oli ju arvata, et ega ma igavesti puhkama ja mängima ei saa jääda. Nagu nimme istusin täna päris pikalt xBoxi ees ja mängisin Banjo and Kazooie'd. Ühesõnaga ... siit siis uudis:

Alates neljapäevast hakkan täiskohaga tööle! Hurraa. Tööaeg on kuskil kella 2-st pärastlõunal kuni 9-ni õhtul. Algul oleme kontoris, peame koosolekuid jne, seejärel õhtu poole siirdume välja ja teeme ukselt uksele värki. Firma on päris suur Sydneys ja Melbourne'is, aga Perthi osakonda hakatakse alles nüüd meie abiga püsti panema. Nii et tööpõld on lai. Nende põhieesmärk on toetada kohalikke Austraalia farmereid, mis on minu meelest igati tänuväärt ettevõtmine. Väljakutse on suur, eks paistab, mis saama hakkab!

Algus on tehtud. Nüüd jääb vaid üle välja mõelda, mida ma kogu oma ülejäänud elu teha tahan.

Esimest korda siinse aja jooksul sain pea väljapoole linna pista. Nimelt oli A. nõo tüdrukul 21. sünnipäev Waroonas ja siin on kombeks, et selliste suuremate tähtpäevade auks kutsutakse kogu suguvõsa ja kõik sõbrad-tuttavad kokku ühele suurele peole. Tänuväärt komme igatahes, ja lisaks itaallased teavad, kuidas pidutseda ja head aega veeta!

Üritus ise toimus golfiklubis. Kohale oli kutsutud DJ ja spetsiaalne itaallasest pitsameister. Muide, mul õnnestus kogemata kalapitsat süüa. Ja oi, nüüd on mu kalanorm järgnevaks sajandiks täidetud. Ja minu õpetussõnad teile ka: ärge kunagi jooge tequila slushy't, ükskõik kui ahvatlev see ka välja ei paistaks, maitse pole seda väärt!

Tutvusin väga paljude inimestega, ööseks läksime onu ja tädi juurde. Nendega istusime muide kaheni öösel üleval, jõime kohvi ja sõime TimTam'i küpsiseid. Ja pool järgmist päeva veetsime mu austraalia venna sugulasi külastades. Läksime onu M.-i juurde, kellel oli kodus 3-päevane tütreke. Ta oli niiiii väike ja armas! :) Lõunat sõime jälle esimese onu ja tädi juures koos nende lastega (kes muide on üliägedad) ja siis asusime tagasi koduteele.

Ilmad olid väga soojad ja päike muudkui paistis. Tagasiteel autos olles tundus mulle ühel hetkel, et näen juba miraaže - mingid väga imelikku sorti loomad askeldasid maantee ääres põllul ja lühikesest uneajast tingituna kippusin vägisi mõtlema, et näen väga viltu. Tegelikult olid need laamad. Minu zooloogia-alased teadmised võib nüüd jälle täienenuks lugeda! Sain ka seda teada, et nende liha ei sööda, aga neid kasvatakse karva pärast.

Esialgsed vaatlusandmed näitavad, et siinkirjutaja vanem teooria on edukalt kukutatud ja uus on tugeva kandepinna leidnud.

Millega ma siis viimasel ajal tegelenud olen?
Tegelen praktilise teadusliku uurimistööga, proovides leida tõepõhja väitele, et vastandid tõmbuvad. Siinkirjutaja on viimased aastad oma teaduslikus karjääris veetnud sellele teooriale tuliselt vastu vaieldes, kuid tundub, et vahel tuleb siiski oma eksimust tunnistada.
Uurimistöö lõpetamise ja tulemuste avaldamise aeg pole veel teada.

Ma vaatan, et ma ei ole siia viimasel ajal midagi põnevat kirjutanud. Ärge arvake, et midagi ei toimu. Rääkida oleks väga palju. Aga mind on tabanud mingit sorti writer's block, nii et parimagi tahtmise korral ei suuda ma midagi mõistlikku siia hetkel kirja panna.

Aga lugege Harry Potterit. Ma võtan järgmisena ette Marley and Me. Olen inglise keelega nii ära harjunud, et enam pole üldse vahet, kummas keeles raamatut loen. Varem pidin ingliskeelse raamatu puhul rohkem keskenduma, et lause mõte kohale jõuaks.

Muide, kui kasutada kahte keelt üheaegselt, võib väga naljakatesse olukordadesse sattuda. Kord ajasin oma kohaliku sõbra A.-ga juttu ja samal ajal suhtlesin MSN-is ühe eestlasega. Kuidagimoodi läksid keeled aga vahetusse, nii et MSN-is hakkasin inglise keeles kirjutama ja kodus kõva häälega eesti keeles sõbrale vastama. A. nägu sel hetkel oli küll miljonit väärt.

Inimene 1. Seadsin täna pärastlõunal oma sammud rongijaama poole ja jalutasin rahulikult mööda Whitfordi avenüüd. Kuna see on üsna suur maantee, siis inimesi seal palju ei kohta. Enamik liigub autoga lihtsalt. Siiski tuli täna üks inimene mulle täpselt vastu. Kui kohakuti jõudsime, vaatas ta mulle otsa, naeratas ja hüüdis rõõmsalt "g'day". See pole tegelikult esimene kord, kui võhivõõras inimene minuga juttu teeb, kuid siiani on see igakord mind ära ehmatanud. Arvestades, et ma siiski eestlane olen, on see vist loogiline ka. Viimasel hetkel suutsin ikka mingi naeratuse moodi asja näole manada ning midagi ebamäärast vastu köhatada.

Inimene 2. Mõned tunnid hiljem. Olin linnas kõik vajalikud toimetused ära teinud ja tahtsin Yellow Cati bussiga Harbour Townist linna rongijaama saada. Bussijuht teretas kõiki sisenejaid ja jagas lahkelt naeratusi. Meie peatuses tõusis bussijuht korra püsti ja hõikas bussi teise otsa, et kaks naist natuke ukse eest ära astuksid, kuna uksed ei saanud lahti minna muidu. Ta tegi seda väga viisakalt ja sõbralikult muide. Kui buss peatuses minema sõitis, helistas bussijuht järgmise bussi juhile ja kurtis talle oma muret - nimelt oli peatusesse maha jäänud üks perekond, kes bussi peale lihtsalt enam ei mahtunud ja bussijuht palus järgmisel juhil kindlaks teha, et see perekond ilusti peale pääseks. Jah, päris vähe ei olnud mul suu lahti või... Kui keegi esiuksest maha läks, soovis ta rõõmsalt head päeva. Vahepeal jõudis veel sõitjatega nalja ka visata.

Viimase nädala jooksul olen ma ära vaadanud kõik (!) Harry Potteri filmid, alustanud esimese Harry Potteri raamatu lugemist ning eilse õhtu veetsin online-malet mängides. Kas asjalood on väga halvasti?!

Hiljutised vaatlusandmed ainult kinnitavad fakti, et eestlased ja austraallased on ikka väga erinevad. Minu isiklik teooria toob põhjenduseks päikese, mida siin on rohkesti ja inimesed on seega rahulikumad ja rõõmsamad, oskavad asju vabamalt võtta; ning mida Eestis pole üldse ja ka inimesed on sellevõrra mornimad ja tõsisemad. Austraallaste jaoks pole töö kõige tähtsam, kuid nad on siiski kohusetundlikud ja teevad oma töö ilusti ära. Vabal ajal oskavad nad elu nautida ja lõõgastuda. Ning nad armastavad nalja teha! Olen viibinud nii noorte kui ka vanade seltskonnas, ja nali pole ühestki puudunud. Ja mitte lihtsalt nali, vaid hea nali. Veel on austraallased äärmiselt soojad ja sõbralikud. Kui nad näevad uut inimest seltskonnas, tulevad kohe juurde, et tutvust teha, sind tundma õppida ja aidata sul uude kohta sisse elada. Ja see pole mingi tüüpiline keep-smiling võlts naeratus, nad tõesti hoolivad sinust.

Ma olen umbes sama kogemuse läbi teinud Eestis ja Austraalias - uude kirikusse läinud. Mäletan, kuidas Eestis pidin pikki kuid noortekatel käima, enne kui üldse keegi rääkima tuli. Ma ei ütle, et see halb on või et see kellegi süü on, ega ma ise ka just võõraste kamba keskele ei kippunud astuma. Ja kui sa ikka järjekindel oled ja pidevalt kohal viibid, siis lõpuks hakkad ka inimestega vaikselt tuttavaks saama, isegi siis, kui sa mitte ühtegi inimest alguses ei tundnud. Lihtsalt tuleb vaeva näha. Austraalias see päris nii ei ole. Sa ei pea ise vaeva nägema ega üle oma naha hüppama. Ma olen siinses baptistikoguduses käinud viimasel kahel pühapäeval, ja juba praegu tunnen kuskil üht kolmandikku kogu kogudusest. Ja juba praegu jään pärast teenistust kirikusse vähemalt pooleks tunniks, et uute sõpradega juttu ajada. Ja iga kord on keegi pakkunud, et viib mu koju. Ja iga kord on keegi mu kuhugi kutsunud. Ja iga kord on keegi mulle uusi inimesi tutvustanud. Ma võiksin lõputult jätkata, aga te vist saite juba pointile pihta.

Ma ei ütle, et eestlased on halvad ja austraallased head. Kindlasti mitte. Meil kõigil on oma plussid ja miinused. Aga ma ütlen seda, et vahelduseks mulle see siirus, soojus ja sõbralikkus (SSS) täitsa meeldib!

Minu Austraalia reis on siiani olnud nagu üks suur kokandustrip. Minu suureks lemmikuks on kujunenud hiina köök ja ma loodan tõsiselt, et meil Tallinnas ka häid hiina söögikohti on! Noh ja üleeile sõime õhtusöögi kõrvale krabikrõpse, täna hommikusöögiks (kuri)kuulsat Vegemite'i, mis muideks ei olnudki nii halb nagu räägitakse. Tegelikult oli see kohe väga hea, selline mõnus ja soolane! Ja need on vaid mõned uued maitseelamused.

Tänase päeva algus oli eriti jube, eksisin ära ja otsisin kesklinnas õiget kohta üle tunni. Ja see isegi polnud veel kõik! Tegelikult sain hiljem oma rahu tagasi ja mõistsin, et kui praegu kõik läheks väga kergelt, siis ei oskaks ma siinset aega ja kogemust üldse hinnata. Vahel on kõige halvem asi, mis sinuga juhtuda võib, see, kui kõik eriti kergelt ja kiirelt läheb.

Just rongi pealt maha tulnud ja "koju" tagasi jalutades nägin teepervel vähemalt kümmet känguru. Enamik lebotasid ja nautisid niisama päeva, üks askeldas suure palmi all. Ja nii edasi. Ja üks hull eestlane seisis rohelise ala veerel ja klõpsis pilte teha.

Sünnaaa

Nonii, olengi jälle lausa aastake vanem. Mu sünnipäev oli muide suurepärane! Kõik algas juba laupäeval, kui käisime bowling'ut mängimas ja C. mulle neli imeilusat cupcake'i kinkis. Täna sõime need mu Austraalia kodus ära ja need olid niiii head! Nämm.

Aga viies juuli... Ärkasin hommikul vara, et kohalikku väikesesse baptistikogudusse jumalateenistusele minna. Jalutasin siinsete tänavate vahel, päike paistis ja taevas oli hästi sinine! (Nagu minu sünnipäeval ikka, ükskõik millises maailma otsas ma parasjagu olen.) Jäin loomulikult hiljaks. Mõtlesin, et suudan vaikselt taharitta hiilida, aga neil oli ukse peal tervitaja, üks sõbralik onu, kes minuga jutustama jäi ja igasugu küsimusi küsis. Kui sisse läksin, oli parajasti vaikne hetk, nii et kõik said ilusti minu poole vaadata... Koguduse pastor oli seekord just ära ja jutluse pidas koguduse vanem, kes muide vahetult enne jutlustamist minuga juttu puhuma tuli. Kui ta kuulis, et olen pärit Eestis, jäi ta hetkeks vaikseks ja siis vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: "Tõesti, tere tulemast!" Pärast teenistus juhatas tervitaja-onu mu edasi ühte ruumi, kus tee ja kohvi üheskoos juuakse. Kõigepealt kutsus üks tore vanatädi mu enda lauda, istusin seal siis koos vanadaamidega ja jõin musta teed piimaga. Mulle vanainimesed meeldivad ja sain ka nende kõikvõimalikele küsimustele vastata, nii et äge oli! Edasi tutvustati mind koguduse noortega (kellest enamus on praegu talvevaheajal ära). Jutustasime nendega ja leppisime kokku, et teisipäeval ühinen nende kodugrupiga ka. Kõik hakkab paika loksuma.

Koju tagasi tulles tulid K. ja J. mind kohe õnnitlema, ja andsid ka kingituse üle. Sain hästi armsa kaardi, kuhu olid ka kõigi viie kassi ja ühe koera nimed alla kirjutatud :) Ja Garden State'i soundtracki (mis on meie kõigi üks lemmikuid filme) ja pärlitest järjehoidja ja võtmehoidja.

Seejärel suundusime K.-ga linna. Ta ütles mulle kohe, et sünnipäevareeglid on sellised, et nemad teevad mulle välja. Läksime kõigepealt Targetisse ja JB Hi Fi poodi. Leidsin sealt kaks ägedat plaati - Coldplay ja John Mayeri oma, aga ma ei suutnud otsustada, kumb osta. Vahepeal liitus meiega A., ja andis nõu, et mis sa siin ikka mõtled, võta mõlemad! No võtsingi. Ja plaadid on siin muide odavad, Eesti rahas läksid need kaks kokku kuskil 170 eeku.

Kuna nii mul kui ka A.-l oli viimasest söögikorrast juba liiga kaua aega möödas ja me mõlemad alatasa meelde tuletasime K.-le, et süüüaaa tahaaaaks, siis võtsime suua Northbridge'i poole ja läksime ühte Vietnami toidukohta. Elamus omaette! Toit oli hea, aga minu vaieldamatu lemmik on endiselt hiina köök. Magustoiduks läksime Utopiasse ja võtsime bubble tea'd. Seekord koos sago'dega, mis on eri maitsetega väikesed tarretisekuulid. Mina ja A. polnud neid kumbki varem saanud, aga meile ei maitsenud need ka! Noh, vähemalt edaspidi teame teed ilma sago'ta võtta! Muide. Seekord valisin pähkli oma ja see oli super!

Siis jalutasime läbi linna A. auto juurde ja sõitsime koju tagasi. Pärast väikest vahepausi läksime A.-ga edasi missale. See oli hea, nagu ikka. Pärast nägime B.-d, keda ka mina tean, ja läksime edasi selle kiriku kohvikusse (kus muide hot dog'e serveeritakse). Seal sain ka uusi tuttavaid, üks tüüp Columbiast, kelle sõber võib mulle tööd anda, ja kohalik noortejuht N. näiteks. Muide, seina peal oli maailmakaart ja näitasin kõigile Eestit, mis kaardil tundub põhimõtteliselt sama suur kui Perthi linn siin ja mitte millimeetritki suurem!

Jõudsime koju hiliseks õhtusöögiks ja J. oli sünna puhul teinud kanalasanjet ja magustoiduks šokolaadikooki. Super!! Teine A. tuli ka varsti siia ja vaatasime neljakesi Disney klassikat, ehk seekord "Kaunitari ja koletist". Ja tegime lihtsalt üksteise kulul nalja ja naersime hästi palju!

Selline oli siis minu sünnipäev sel aastal. Ma ei pannud mingit suurt pidu püsti ega midagi sellist, veetsin selle päeva täpselt nii, nagu soovisin.
Olen õnnelik. Vana, aga õnnelik.

Ma olen seda vist küll juba kümneid kordi üle korranud, aga siin on kõik nii teistmoodi. Kui ise kohale ei tule, ei oska arvatagi. Näiteks pole siin jalakäijatele zebrasid ega valgusfoore. Või noh, eriti pole. Enamasti tuleb ise suvalises kohas üle tee silgata, kui vaja on. Autod kinni ka ei pea. Ükskord seisin äärekivil ja ootasin nagu ma-ei-tea-kes kannatlikult viisakaid juhte, aga siin pole see lihtsalt kombeks. Võid lihtsalt üle tee joosta, kui vaja on. Kuigi mul on siiani seda tehes tunne, et rikun seadust ja Eesti Politsei astub põõsa tagant välja ja teeb mulle paljutõotava irve saatel hoiatuse.

Siis ei ole siin tagahoovide ümber selliseid ilusaid aiakesi. On vaid kõrged metall- või kiviaiad, et keegi sisse ei näeks. Mis muidu oleks ju okei, et noh tahavad privaatsust, aga keegi siin tegelikult oma hoovi eriti ei kasuta. Naljakas, et Eestis vastupidi on. Hoolimata sellest et enamiku aastast võtab enda alla kas külma- või vihmahooaeg, on meie aiad siiski täiesti ära sisustatud koos kõigi nende aiatoolide ja -laudade, kaminate, põõsaste ja peenardega. Siin saaksid nad oma aedu kasutada aasta ringi, aga aias pole muud kui murulapp.

PS! Nägin Bordersis (mitmekorruselises raamatupoes) eesti keele õpikut ja veendusin taas selles, et Eesti siiski eksisteerib ja see kõik ei ole vaid minu fantaasia vili.

Ärge saage valesti aru. Enne oli ka kõik üpris hästi. Aga pärast tänast on kõik juba ideaali-lähedane. Esiteks. Täna oli esimest korda taevas täiesti sinine, ja no rohi on siin ka roheline ja ega palju muud pole õnneks vajagi. Teiseks. Minu pikaaegne leiva otsing kandis lõpuks ometi vilja (hehe) ja avastasin ühest poest päris ehtsa musta leiva. Ainuke oli muide. Ja ma seda veel proovinud ei ole, et kas süüa ka kannatab, aga tuleb tunnistada, et see näeb ikka päris hea välja. Kolmandaks. Tegin endale raamatukogukaardi ja veetsin kohalikus rampsis täna liigagi palju aega. Kes mind vähegi tunneb, teab, et minu ja raamatute vahel on eriline suhe. Raamatukogutädi oli muide hästi sõbralik ja küsis igast küsimusi, a la kuidas mulle siin meeldib jne. Ma laenutasin kaks raamatut. Aga sealt saab ka muusikat ja filme laenutada, nii et päris hea. Ei teadnud kohe, kust otsast alustada. Nii see aeg seal kulus.

Olgu siis. Ega raamatud ennast ise loe.