Mõtlesin, et väljas täitsa okei ilm, võiks midagi ägedat teha... Võtsin siis koridorist oma kanuu ja vedasin selle Tallinna lahele. Hakkasin aerutama ja jõudsin juba kaldast päris kaugele. Aga järsku - te ei kujuta ette! - oli mittekuskilt tekkinud hai ja täpselt mu kanuu kõrvale! Ma sattusin täiesti paanikasse, kuhugi polnud ju minna ja midagi ei saanud teha. Ta hakkas mu kanuu ümber tiirutama. Ja sama järsku kui see hai, ilmus mu kõrvale üks hiigelsuur laev. See oli see teada ja tuntud kummituslaev. Kuidagi õnnestus mul ennast sinna peale vinnata ja piilusin siis üle serva merd. Kalu oli igal pool väga palju, ja ka hai näitas end aeg-ajalt. Lõpuks kui ta ära kadus, oli tõusnud nii tugev torm, et ma poleks mingil juhul võinud tagasi kanuusse ronida. Haarasin siis mobiili ja valisin "112". Kui kutsuma hakkas, tundsin, kuidas laev vastu maismaad põrkas! See oli saar ja laev oli otse sadamakaisse sõitnud. Viskasin õnnelikult telefoni käest, kuigi sealt kostis üks segaduses "halloo...!?". Hüppasin laevalt maha ja ekslesin väsinu ning näljasena võsa vahel. Lõpuks leidsin siiski saarevahi ja ta koera üles - koos suure ekskursioonigrupiga!

Aga vaatamata kõigele oli lõpuks ääretult tore unest üles ärgata.

Ma sõuan merel ja sõuan,
üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,
mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
oma unistust ilusat.

Ma sõuan merel - ja hõljun
ja lained hõljuvad ka,
kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -
oma saart aga otsin ma.

(G. Suits)

Nele on väsinud. Ja selle asemel, et internetis istuda ja blogisse midagi uut kirjutada, ta hoopis loeb mõnda head raamatut ja kuulab head muusikat ja põletab küünlaid.