Ma hakkasin täna mõtlema, et aasta alguses oli mul igas mõttes rahu südames. Ja hea oli olla. Ma vaatasin seda maailmas toimuvat keerist kõrvalt. Aga täiesti ootamatult ja endalegi märkamatult olen ma ise selle keerise keskmesse sattunud. Ma lasen ennast liiga kergesti kõigel mõjutada. Ja nüüd ma siis rahmeldan ise ka, stressan ja muretsen ja põen. Ja kui ma ise oma rahmeldamisega selle rahu täielikult ära blokeerin, seda vastu ei võta, siis ei ole sellest ju kasu.

Lõik ühest raamatust:

"Seal see härra on istumas luksuslikul ja väga kallil asjal, peaaegu peidus hulga teiste asjade vahel... asjad, mille peal istuda, asjad, mille taga istuda, asjad, millel süüa teha, asjad, mille pealt süüa, kõik uued ja säravad. Asjad, asjad, asjad.
Asjad, millega puhastada, asjad, millega pesta, asjad, mida puhastada ja asjad, mida pesta. Asjad lõbustamiseks, asjad nautimiseks, asjad vaatamiseks, asjad mängimiseks. Asjad pikkadeks kuumadeks suvedeks ja asjad lühikesteks külmadeks talvedeks. Asjad suure asja jaoks, milles nad elavad, asjad aia jaoks, asjad salongi jaoks, asjad köögi jaoks ja asjad magamistoa jaoks. Asjad neljal rattal ja asjad kahel rattal, asjad, mida neljarattalise katusele panna, asjad, mida selle järel vedada ja asjad, mida selle sisemusele lisada.
Asjad, asjad, asjad ning nende keskel hr ja pr Asi naeratamas, enesega rahul, mõtlemas rohkematele asjadele, mida oma kollektsiooni lisada... turvatunne asjade kindluses!
Hr Asi, mul on sulle halbu uudiseid. Mis lahti? Sa ei kuule mind? Asjad on ees?"

(John McArthur)