Katkend Milan Kundera raamatust "Teadmatus":

"Selle ajani on ta näinud aega oleviku seisukohast, see liikus edasi ja neelas tulevikku. Ta pelgas selle kiirust (kui ootas midagi ebameeldivat) või vihastas selle aegluse peale (kui ootas midagi ilusat). Seekord ilmus aeg talle hoopis teistmoodi. Enam pole see võidukas olevik, mis tulevikku vallutab, see on võidetud ja vangistatud olevik, millest minevik on jagu saanud. [...]

See tunne, see võitmatu soov tagasi minna paljastab talle korraga mineviku olemasolu, mineviku väe, tema mineviku väe. Tema elu majja ilmusid aknad, mis on suunatud tahapoole, selle poole, mida ta läbi on elanud; nüüdsest pole tema elu ilma nende akendeta enam mõeldav."

Oma ja hää?

Esimest ja viimast korda sõin (tegelikult maitsesin) ma karaskit kord ammu-ammu ühel klassiekskursioonil. Aga üsna ruttu pärast esimest ampsu sai mulle selgeks, et minu lemmiktoit see ei ole. Ei tahtnud siiski lahket perenaist solvata ja nii eemaldusin ma vaikselt laua juurest hobuste juurde... Ja üks hobune sai see päev natuke teistmoodi toitu.

Täna otsustasin siiski seda oma ja hääd Eesti asja proovida. Et talle teine võimalus anda. Ja muljed? Ütleme nii, et kahjuks pole ühtegi hobust läheduses...

Valust ja haavadest

Valust ei ole pääsu, see on loomulik emotsioon. Ja just emotsioon see ongi. See tähendab, et varem või hiljem see möödub. Ükski emotsioon ei ole püsiv ja igavene. Meie organism on niimoodi loodud, et me paraneme, ja seda iseenesest. Aga meie haavade paranemine ei toimu meie endi soovil, vaid omal ajal ja omal viisil. Daniel Gottlieb ütleb oma raamatus "Kirjad Samile", et kui sa katsud liiga kõvasti valu parandada, võtab paranemine veel rohkem aega! Asjadel tuleb lasta omasoodu minna. Me peame laskma lahti sellest kontrollimise ja võimu ihast.

Naljakas on see, kuidas mingid imelikud asjad tulevad meelde. Täna ma näiteks mõtlesin seda, kuidas ma tohutult igatsen Sydney kalaturu järele. Ja ma isegi ei söö kala! Noh, vähemalt ametlikult. Tegelt õpetaks üks prantslasest sõber mu siiski tuunikala sööma ja Eestis tagasi olles olen andnud võimaluse ka lõhe-kodujuustu kastmega pannkookidele ja lõhevõileivale. Aga seda kalaturgu ei igatse ma siiski kala pärast. See on lihtsalt selline väga erilise hõnguga eriline koht. Tähtis osa linnas. Üks mu sõber töötas paadi peal ja nende sadam oli täpselt seesama kalasadama oma.

Aga see on kõigest üks väike killuke minu Sydney mõtetest. Praeguseks siiski ehk piisab just sellest ühest killust.

John Keats

When I have fears that I may cease to be
Before my pen has glean'd my teeming brain,
Before high piled books, in charactry,
Hold like rich garners the full ripen'd grain;
When I behold, upon the night's starr'd face,
Huge cloudy symbols of a high romance,
And think that I may never live to trace
Their shadows, with the magic hand of chance;
And when I feel, fair creature of an hour,
That I shall never look upon thee more,
Never have relish in the fairy power
Of unreflecting love; - then on the shore
Of the wide world I stand alone, and think
Till love and fame to nothingness do sink.

Ernst Jandl

SU(U)ND

mõni mõtleb
pasak ja varem
ei saa
mahetusse vinna
villine miga!

PISTRIKUD JA TUVID

pistrikud: (kh)ääääääääääää(kh)h
tuvid: kuidas, palun?

1944 1945

sõda sõda
sõda sõda
sõda sõda
sõda sõda
sõda mai
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda


Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro