January 29, 2012

Kangelased

Ma ei tea, mis pilt teie silme ette tekib, kui te mõtlete kangelastele. Suured kuningad ja väejuhid, kes oma rahva võidule on juhtinud? Einstein ja teised taolised, kes murrangulisi avastusi on teinud? Või võib-olla hoopis mõni koomiksitegelane? Minu arust on tõelised kangelased need suures osas üldsusele tundmatuks jäänud inimesed, kes on olnud piisavalt julged ja ettevõtlikud, et hakata võitlema millegi nimel, millesse nad kogu südamega usuvad. Inimesed, kes teavad, et suured asjad saavad alguse väikestest. Inimesed, kes oma tegevusega on muutnud maailma!

Ma ei ole viimasel ajal suur filmisõber olnud, aga sel nädalavahetusel vaatasin lausa kaht. Sellist raskemat. Üks neist oli "Nicky's Family". See on dokumentaalfilm ja räägib mehest nimega Sir Nicholas Winton, kes enne II maailmasõda päästis 669 juudi last kindlast surmast, aidates nad Inglismaale. Nendel lastel omakorda on praegu üle viie tuhande järeltulija! Paljud "Nicky perekonnast" aitavad nüüd ise nõrgemaid, kuna teavad, et nemadki on elus tänu kellegi lahkele südamele ja abistavatele kätele. Nicky on mõjutanud kogu maailma, tema heateod mõjutavad tänapäevani teisi head tegema. Ja muide, Nicky on elus veel praegugi ja vanust on tal juba üle saja! Filmiski oli näha, kuidas ta veel seniajani mõnusalt nalja viskab ja ühiskonnas head korda saadab :) Vaadake treilerit, see asub siin.

Teine film oli "Prayers for Bobby". Tõestisündinud lool põhinev draama, mis jutustab loo ühest kristlikust perest, kus üks poegadest on gei. See tuleb välja ja ema muudkui räägib pojale, kui suur patt see on, ning tarib teda mööda terapeute ja vaimulikke, et see "hälve" kõrvaldada. To pray the gay away, nagu öeldakse. Poeg vajab lihtsalt ema armastust, nii et ta teebki kõik kaasa, kuni lõpuks saab aru, et ta ei saa muuta seda, kes ta on, ja lõpuks sooritab suurest meeleheitest enesetapu. Väga kurb, sest see oli ju päriselt kellegi elu, mitte pelgalt film. Sellega lõppeb poja lugu, aga mitte ema oma. Pärast pikka rahutust ja otsinguid saab ema aru, et Jumal ei tee vigu ja Ta ei "tervendanud" tema poega sellepärast, et ta poeg juba oli täiuslik sellisena, nagu ta oli. Ema hakkab aru saama, mida armastus tegelikult tähendab. Perekonna ja kogu ühiskonna homofoobia ja armastuse puudumise tõttu pidi surema noor poiss nimega Bobby, aga ehk sellised filmid panevad vähemalt mõned inimesed asju natuke laiemalt nägema ja hoiavad sellega mõne teise noore surma ära. See ema, muide, võitleb tänase päevani tulihingeliselt gei- ja lesbinoorte eest. Treiler asub siin.

Ma soovitan nii väga, NII väga teil vähemalt neid treilereid vaadata, juba need annavad neid lugusid ja emotsioone päris hästi edasi. Neid filme oli vaadata raske, aga need külvavad armastust, mõistmist ja soovi üksteist aidata. Kolm asja, mida ma elus väga oluliseks pean. Selliste filmide vaatamine ja sellistele teemadele mõtlemine muudab mind paremaks inimeseks, ma usun. Ja ma tahan saada paremaks inimeseks.

Need kaks inimest on kangelased. Nad on muutnud maailma. Üks inimene suudab muuta ja mõjutada maailma!!!

January 27, 2012

Fotoblogi: minu KODU

Tegin täna teoks ammuse plaani jäädvustada oma kodu kõikvõimalikud nurgad ja nurgatagused :) Pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna, seega tuleb siit üks väga pikk essee minu kohta :)

Avastasin selle täiesti juhuslikult ühelt täikalt Gentis. Kui tavaliselt üritatakse reisilt tulles pagasisse mahutada kõikvõimalikke komme ja suveniire, siis mina proovisin kohvrisse toppida seda suurt metall-lahmakat :) SUCCESS!

Esiplaanil olev väike lihtne Itaalia kann valmistab maailma parimat kohvi!


Vana ja uus kohtuvad. Klaasi taga on nii vanaemale kuulunud imeilus portselan, vanatädi puljongikausid kui ka minu enda ostetud uuemad nõud.

Kulbiga on selline naljakas lugu, et sain selle kunagi ammu hoopis oma vanaisalt ja nüüd seisab ta pjedestaalil.


Pajalapid heegeldas ema. Köögirätid peitsin selle ilusa rätiku taha, millele on kellegi osavad käed ka pitsi ümber heegeldanud.







Vanaemale kuulunud kott.

Diivanikatte, muide, on valmistanud minu teine vanaema. Väiksema padja tegin ise iidsetel aegadel, kui koolis üks selline projekt vaja ette võtta oli.


Kapi kõrval on mul spetsiaalne ruum sellistele asjadele. Pildilt on paista Trepikoja bänd, Austraalia pangast saadud kiri "The difference is  you", kuulus tsitaat "Ceci n'est pas une pipe", Käsmu kirik, mõnest Euroopa kunstimuuseumist saadud kleepsud ja muu sarnane. Väärtuslikud mälestused.

Selle avastasin ühest käsitööpoest Haapsalus ja no sellist asja poodi maha jätta lihtsalt ei ole võimalik, nii et nüüd ta kaunistab minu WC-d :)

Päris pikk postitus tuli. Aga asi on seda väärt.
Minu jaoks.

January 25, 2012

Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud suhtlemise peale. Tõsi on see, et ka kõige külmem ja kalgim inimene kohtleb hästi oma sõpra. Samuti on tõsi see, et olenemata sellest, kes ja kus sa oled, kohtled sa kõiki inimesi veidi lahkemalt siis, kui sul hea tuju on, ning vastupidi - halva tuju korral võib ka juhuslik mööduja veidi tõredama kommentaari osaliseks saada.

Sellelt pinnalt hakkasingi mõtlema, et need kõrvalekalded tähendavad ju tegelikult seda, et on olemas mingi neutraalne koht. Ehk siis selline suhtlusviis, mis sinu jaoks on normaalne ja neutraalne. Midagi, mida sa kasutad suurema osa ajast võõrastega suheldes. Ja see neutraalne/normaalne suhtlusviis on juba midagi sellist, mis ei erine ainult inimeseti, vaid (kahjuks) ka kultuuriti.

Miks ma ütlen "kahjuks"? Ma ei tahaks olla naiivne ja teha üldistusi, aga kahjuks on eestlased pigem need, kes kipuvad ikka nähvama ja torisema, ning näiteks austraallased need, kes pigem siiralt naeratavad ja sõbralikult pikemakski juttu puhuma jäävad. (Austraallased tõin näitena eelkõige sellepärast, et nendega on mul lihtsalt isiklik kogemus.) Ja ma nii väga tunnen puudust sellest, et on igati normaalne poemüüjaga leti äärde kogemusi vahetama jääda, raamatukoguhoidjale pool tundi järjest Eestimaast lugusid jutustada või võõrasse kirikusse sisse astudes lõpetada ühe vanatädi juures kohvilaua taga. Ja need on vaid mõned näited. Ja ma ei taha eriti uskuda, et ükski nendest inimestest just tol päeval miljard dollarit võitnud oli. Selline oligi nende jaoks normaalne suhtlusviis. Neutraalne suhtlusviis.

Perthis ühes kohvikus töötades muutus üks armas vanapaar minu jaoks kliendist väga heaks sõbraks. Ma lausa ootasin iga päev seda aega, kui nad meie juurde kohvi jooma tulid. Sydneys töötasin ma ühes lounge'is ja käisin seal tihtipeale isegi vabadel päevadel, kui lounge ise kinni oli, kuna me saime ülemusega (!) nii hästi läbi ja tore oli lobiseda. Me veetsime seal ikka tunde kõiki maailmaasju arutades. Ja niimoodi oli Austraalias igal pool tohutult kerge uusi sõpru leida. Uusi toredaid inimesi kohata ja osa saada pisikesest killust nende maailmast, pakkudes asemele killukest enda omast.

Eestis selliseid asju nii naljalt ei juhtu. Ja mul on nii kahju. Täpselt sama sagedusega, kui Austraalias olles uusi armsaid inimesi kohtasin, satun ma Eestis pahaste, kibestunud inimeste otsa, kes mingil põhjusel peavad vajalikuks mind kohelda kui kõntsa. Või miks me suhtume nii külmalt inimestesse, keda me tegelikult teame... kõrvalmaja elanik, kodupoe pikaaegne müüja, kunagine õpetaja. Tihtipeale ei jätku meil soojemaid sõnu isegi neile. Ja sellistel hetkedel vahel harva tundubki, et kusagil siiski on taevas sinisem ja muru rohelisem.

(PS! Et üleüldist naiivset tooni veidi maha kruttida, peaksin siiski lisama, et ma saan aru küll, et see on kõigest üldistus. Ja pealegi on erandeid igal pool, nii siin kui ka seal. Ja muidugi leidub ka Eestis suurepäraseid inimesi. Ma ju tean, sest ma tunnen nii mõndagi neist :) Jne jne jne.)

January 18, 2012


Laktoosivabade inimeste magustoit on see, et magustoitu polegi. Õuna võib muidugi süüa, aga no kammoon :) Ma isiklikult suur magusasõber tegelikult ei ole, aga täna tuli tuju midagi head süüa, nii et siit siis kokandusnurk.

Põhjas on belVita küpsised pähkli ja meega, neis ei ole piima. Teine variant oleks Kalevi nisukliiküpsised vaarika ja kõrvitsaseemnetega, need peaksid ka üsna piimavabad olema. Neid kaht ma eelistan seepärast, et neis on nii mõndagi kasulikku ka ja seega nad on tervislikumad. Seejärel vahukooreasendaja, täiesti taimne muide - selle vahustasin koos rafineerimata roosuhkruga, sest selles on veidi rohkem häid aineid sisse jäänud kui keemiliselt töödeldud valges suhkrus. (Ja öeldakse, et laktoositalumatud valget suhkrut liiga palju ei tohiks tarbida.) Lõpuks lõikasin peale banaaniviile ja riivisin apelsinitükkidega halvaad, mis andis super mõnusa järelmaitse. Easy.

Selliste magustoitude puhul meeldib mulle kõige rohkem see, et sinna võib lisada mis iganes parajasti hea tundub. Kookoshelbeid, kuivatatud jõhvikaid, või miks mitte katsetada ka mõne eksootilisema koostisosaga, mis kuskilt väikesest eripoest silma on jäänud.

Et siis elagu laktoosivabadus! :P

January 13, 2012

Tihtipeale kuuleb siit-sealt, kuidas inimesed oma kooliaega taga igatsevad, sest siis olevat elu kergem olnud ja probleeme vähem. Lihtsalt tiksud tundides ja chillid sõpradega ja korras. Ma mäletan, kuidas mulle selline suhtumine tollal üldse ei meeldinud, sest noortel on ju ka oma mured. Pealegi olla iga päev kell 8 värskena tunnis valmis, et õppida kõike kunstiajaloost kuni keemiani jne - ei ole just päris see, kuidas ma "chilli" defineeriks...

Aga mulle vist on hakanud kohale jõudma, mida selle all mõeldakse. Noorena on elu veidi mustvalgem ja loogilisem. Mitte nii, et siis on probleemid väiksemad ja nüüd suuremad (mida vanemaks sa saad, seda paremini õpid sa raskustega hakkama saama!), vaid pigem muutub sinu maailm aina suuremaks ja laiemaks, ja igasuguse sellise laienemisega kaasneb jälle väike annus ebaloogilisust, sest kontroll ei ole enam sinu käes nii palju kui enne. Pealegi muutub koos sinu maailma laienemisega veidi laiahaardelisemaks ka see, kes SINA oled.

Ja kui see maailm siis on ragina ja kolinaga jälle veidi kasvanud, meenutadki sa heldinult neid aegu, kui sa võisid lihtsalt koolis käia, oma viie kätte saada ja rohkem sinult ei oodatud.


January 4, 2012

Heegeldatud sall


See siin on minu sall. Tegin selle tegelikult juba 2010. aastal ja talviti kasutan alati seda. Mõtte sain Melody Griffithsi raamatust "Heegeldamine. Mustrid ja ideed" - julgen seda soovitada, sest sealt leiaks vist küll igaüks endale lihtsaid, aga väga ilusaid esemeid, mis ise valmis teha.

Tegelikult oli see sall mõeldud kui "must pitsiline õlarätt", aga ma valisin suurema-soojema lõnga ja tegin hoopis midagi talveks. Ja seda oli muide ülilihtne teha, sest see koosneb suurtest motiividest, millele on lihtsalt ääris ümber heegeldatud. Emale tegin salli sama mustri järgi, aga valisin veidi teistsuguse lõnga ja tegin vähem motiive, sest ma ei uskunud, et talle selline ülipikk ja -lai sall meeldiks.
Igaühele oma :)
Mõtteid ja inspiratsiooni uude aastasse! :)



January 1, 2012

Üks uus tõdemus: hingamisaeg ei tähenda laisklemisaega.