Pühapäeval juhtus midagi huvitavat. Tulime õhtul kirikust tagasi ja väljas oli juba pime. Talv ju ikkagi. Astusin autost välja ja maja eesukse poole liikudes nägin silmanurgast midagi hiigelsuurt, mis nägi välja nagu tigu. Kõndisin külmalt ja sirge seljaga sellest mööda ja muigasin oma suurepärase fantaasia üle, sest nii suur ei saa ju ometi ükski tigu olla. J tuli minu järel ja sekund hiljem kuulsin, et see oligi tigu olnud. Väkk-väkk-väkk.
See pole veel kõik. Rääkisin, et käisime Outback Jackis söömas. S tellis eelroaks känguru- ja krokodilliliha. Ta andis üht neist mulle ka proovida. Ta ütles ka, kumb see oli. Mul läks meelest ära ja küsisin talt üle. Aga siis läks mul jälle meelest ära ja ma kolmandat korda enam ei julgenud küsida. Imelik ju. Igatahes oli see üks kahest ja ei maitsenud hästi. Selline hapukas ja vintske oli. Olen siiani kõikvõimalikes söögikohtades kanaga piirdunud ja tundub, et mu valik on igati õigustatud.
Kas ma juba seda rääkisin, et Dubai lennukis kogemata krevette proovisin. Ma arvasin, et see on salat. Pärast söömist isegi arvasin seda! Kuni nädalake hiljem ühes Perthi aasia toidu kohas avastasin sama asja kalade kõrvalt. Küsisin siis hirmuga, et mis need on, ja mulle teatati rõõmsalt, et krevetid. No tore siis.
June 30, 2009
June 27, 2009
Päev 6 ja 7 ja 8
Nii. Paar päeva on jälle möödas, nii et võiks midagi kirjutada.
Kuues päev oli üsna aktiivne, saime Tobiasega kokku ja kuna ilm oli ilus (Eesti standardite järgi loomulikult, mitte siinsete...), läksime King's Parki. See on Perthi kõige suurem ja ilusam park ja see oli tõesti super. Näiteks on seal üks hästi suur ja kõrge rippsilla moodi asjandus, mille peal saab olla ja kogu kesklinna eemalt vaadata. Ja siis on seal purskaevud ja DNA-torn (DNA-kujuline vaatetorn). Ja siis lõppeb pargi ilusam osa ära ja algab mets, natuke jalutasime seal ka ja nägime igast putukaid ja gekot. Lõpuks tulime minu tungival soovil tsivilitsatsiooni keskele tagasi. Tobias fännab metsa ja muud sellesarnast, nii et täna läks ta mõneks ajaks ühte farmi tööle. Ta küll kutsus mind ka kaasa, aga ma vähemalt esialgu loobusin sellest. Mulle piisas sellest ühest gekost.
Aa ja see polnud veel kõik. Pärast seda sõitsime rongiga paar peatust edasi (tagasi, oleneb, millise nurga alt vaadata) ja läksime Lake Mongeri äärde. See on ka üks park, kus on palju tervisesportlasi ja kus saab linde vaadelda. Nägin hästi värvilisi papagoisid muide! Vau.
Reede möödus üsna ruttu, veetsin terve päeva Whitfordi ostukeskuses ja küsisin tööd. Loodan, et miskit õnnestub leida ka. Näiteks avavad nad seal Victoria Stationi uue poe ja sinna on töötajaid vaja. Ma tahakski midagi sellist teha, sest ma olen ainult kontoritööd jms teinud ja oleks aeg midagi teistsugust järele proovida. Midagi sellist, mis ei hõlma üheksast viieni arvuti taga istumist. Õhtul läksime Kate'i töösõpradega välja, sest nad olid teda pikemat aega kutsunud ja tegime siis ära selle. Tulime üsna vara ära!
Ja täna tulid Rene ja Shannon juba 11 ajal siia ja läksime linna avastama. Ostsime näiteks hiina bubble tea'd, mida saab valida hullult paljude eri maitsetega. Ja see oli nii hea! Loomulikult võtsin ma kookose oma! Järgmine kord võtan piparmündi šokolaadi oma... Nämm. Ja siis liitus meiega Caytlin ja jalutasime IGAL POOL ringi. Näiteks näitasid nad mulle üht head shoppamiskohta. Nüüd ma olen nii väsinud, kohe-kohe lähme Outback Jacki õhtust sööma.
Aa ja muide, tegime sünnipäeva plaane ka. Shannonil on sünnipäev üks päev enne minu oma, nii et teeme midagi kõik koos. Laupäeva õhtul siis. Võib-olla lähme keeglit mängima pärast õhtusööki või midagi muud ägedat. Naljakas tegelikult. Tavaliselt ma oma sünnat suurt ei tähista, nüüd reisin teise maailma otsa ja sünnipäev tuleb vaat et suuremgi kui tavaliselt! Nii palju siis sellest, et see aasta mu sünnipäev vahele jääb!
Üks asi tuli mulle veel just meelde. Ma vist polegi seda veel kirjutanud. Minu teisel õhtul ostsime paari sõbraga paki õnneküpsiseid. Ma sõin oma siiani esimese ja viimase õnneküpsise, ja paber seal sees ütles, et saan oma suure lahkuse (?) tõttu päranduse osaliseks.
Jess.
Kuues päev oli üsna aktiivne, saime Tobiasega kokku ja kuna ilm oli ilus (Eesti standardite järgi loomulikult, mitte siinsete...), läksime King's Parki. See on Perthi kõige suurem ja ilusam park ja see oli tõesti super. Näiteks on seal üks hästi suur ja kõrge rippsilla moodi asjandus, mille peal saab olla ja kogu kesklinna eemalt vaadata. Ja siis on seal purskaevud ja DNA-torn (DNA-kujuline vaatetorn). Ja siis lõppeb pargi ilusam osa ära ja algab mets, natuke jalutasime seal ka ja nägime igast putukaid ja gekot. Lõpuks tulime minu tungival soovil tsivilitsatsiooni keskele tagasi. Tobias fännab metsa ja muud sellesarnast, nii et täna läks ta mõneks ajaks ühte farmi tööle. Ta küll kutsus mind ka kaasa, aga ma vähemalt esialgu loobusin sellest. Mulle piisas sellest ühest gekost.
Aa ja see polnud veel kõik. Pärast seda sõitsime rongiga paar peatust edasi (tagasi, oleneb, millise nurga alt vaadata) ja läksime Lake Mongeri äärde. See on ka üks park, kus on palju tervisesportlasi ja kus saab linde vaadelda. Nägin hästi värvilisi papagoisid muide! Vau.
Reede möödus üsna ruttu, veetsin terve päeva Whitfordi ostukeskuses ja küsisin tööd. Loodan, et miskit õnnestub leida ka. Näiteks avavad nad seal Victoria Stationi uue poe ja sinna on töötajaid vaja. Ma tahakski midagi sellist teha, sest ma olen ainult kontoritööd jms teinud ja oleks aeg midagi teistsugust järele proovida. Midagi sellist, mis ei hõlma üheksast viieni arvuti taga istumist. Õhtul läksime Kate'i töösõpradega välja, sest nad olid teda pikemat aega kutsunud ja tegime siis ära selle. Tulime üsna vara ära!
Ja täna tulid Rene ja Shannon juba 11 ajal siia ja läksime linna avastama. Ostsime näiteks hiina bubble tea'd, mida saab valida hullult paljude eri maitsetega. Ja see oli nii hea! Loomulikult võtsin ma kookose oma! Järgmine kord võtan piparmündi šokolaadi oma... Nämm. Ja siis liitus meiega Caytlin ja jalutasime IGAL POOL ringi. Näiteks näitasid nad mulle üht head shoppamiskohta. Nüüd ma olen nii väsinud, kohe-kohe lähme Outback Jacki õhtust sööma.
Aa ja muide, tegime sünnipäeva plaane ka. Shannonil on sünnipäev üks päev enne minu oma, nii et teeme midagi kõik koos. Laupäeva õhtul siis. Võib-olla lähme keeglit mängima pärast õhtusööki või midagi muud ägedat. Naljakas tegelikult. Tavaliselt ma oma sünnat suurt ei tähista, nüüd reisin teise maailma otsa ja sünnipäev tuleb vaat et suuremgi kui tavaliselt! Nii palju siis sellest, et see aasta mu sünnipäev vahele jääb!
Üks asi tuli mulle veel just meelde. Ma vist polegi seda veel kirjutanud. Minu teisel õhtul ostsime paari sõbraga paki õnneküpsiseid. Ma sõin oma siiani esimese ja viimase õnneküpsise, ja paber seal sees ütles, et saan oma suure lahkuse (?) tõttu päranduse osaliseks.
Jess.
June 24, 2009
Päev 4 ja 5
Kirjutasin eile hästi pikalt neljanda päeva kohta, aga tuleb välja, et internet ei kuulu Austraalia tugevaimate külgede hulka. Ja vabandan selle eest, et mu blogi sissekanded siiani kirjanduslikult täiesti nullid on olnud, aga lihtsalt nii kiire on olnud, et ei raatsi palju aega klõbistamisele raisata. Vaadake neid märkmeid rohkem kui märksõnu minu tegemiste kohta.
Alates eilsest elan mõnda aega natuke teistsugust elu, sest Adam läks Sydneysse reisile ja olen siin nüüd tema ema ja õega. Oleme õhtuti kõik koos õhtust söönud ja Austraalia Masterchefi vaadanud.
Ühesõnaga eile selgus, et ainus film, mis on hullem kui Transformers, on The Land of the Lost. Käisime seda Tobiasega Joondalupi kinos vaatamas, sest teisipäevad on soodsa kinopileti päevad. Tobias on minu sõber Inglismaalt, ta on tegelikult minu venna vanune ja mängib kitra. Eile andis ta mulle Dunlopi medika ka, nii et varsti saan ehk tunde ka! Temaga me muidu hängisimegi eile peaaegu terve päeva Joondalupis ringi, otsisime tööd, käisime lõunat söömas, kinos ja lõpuks Central Parkis. Äge päev oli ja nalja sai!
Täna lasti mind esimest kord üksi linna avastama. Naljakas, kõik Eestis rääkisid ja hoiatasid, et võin ennast üksi tunda ja raske on niimoodi jne. Aga ma sain alles täna esimest korda üksi uksest välja! Ei saa kurta. Alguse asi võib-olla.
Ühesõnaga sõitsin Northbrige'i ja otsisin maksuameti üles, et üks väga oluline number hankida. Northbridge ise tundus olevat aasia inimeste kant; see oli tuubil täis igasuguseid aasia kohti. Ma muide ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tegin (jälle) palmipuudest pilte. Jälle! Ma saan varsti austraalia palmidest fotonäituse avada. Ja teate mis?! Ma nägin täna oma esimest papagoid. Ta oli üleni valge ja istus ühe vana mehe ratta peal.
Õhtu lõppes jewellery party'iga. Kuidas iganes seda siis Eesti keeles ka ei nimetata. Kate kutsus mõned sõbrad kokku ja siis üks peretuttav näitas ja müüs omatehtud originaalseid ehteid.
Head ööd!
Alates eilsest elan mõnda aega natuke teistsugust elu, sest Adam läks Sydneysse reisile ja olen siin nüüd tema ema ja õega. Oleme õhtuti kõik koos õhtust söönud ja Austraalia Masterchefi vaadanud.
Ühesõnaga eile selgus, et ainus film, mis on hullem kui Transformers, on The Land of the Lost. Käisime seda Tobiasega Joondalupi kinos vaatamas, sest teisipäevad on soodsa kinopileti päevad. Tobias on minu sõber Inglismaalt, ta on tegelikult minu venna vanune ja mängib kitra. Eile andis ta mulle Dunlopi medika ka, nii et varsti saan ehk tunde ka! Temaga me muidu hängisimegi eile peaaegu terve päeva Joondalupis ringi, otsisime tööd, käisime lõunat söömas, kinos ja lõpuks Central Parkis. Äge päev oli ja nalja sai!
Täna lasti mind esimest kord üksi linna avastama. Naljakas, kõik Eestis rääkisid ja hoiatasid, et võin ennast üksi tunda ja raske on niimoodi jne. Aga ma sain alles täna esimest korda üksi uksest välja! Ei saa kurta. Alguse asi võib-olla.
Ühesõnaga sõitsin Northbrige'i ja otsisin maksuameti üles, et üks väga oluline number hankida. Northbridge ise tundus olevat aasia inimeste kant; see oli tuubil täis igasuguseid aasia kohti. Ma muide ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tegin (jälle) palmipuudest pilte. Jälle! Ma saan varsti austraalia palmidest fotonäituse avada. Ja teate mis?! Ma nägin täna oma esimest papagoid. Ta oli üleni valge ja istus ühe vana mehe ratta peal.
Õhtu lõppes jewellery party'iga. Kuidas iganes seda siis Eesti keeles ka ei nimetata. Kate kutsus mõned sõbrad kokku ja siis üks peretuttav näitas ja müüs omatehtud originaalseid ehteid.
Head ööd!
June 23, 2009
Päev 3
Esimest korda sain väljapoole Põhja-Perthist. Isegi väljapoole Perthist. Sõitsime lihtsalt natuke asju ajama ja tegelikult läks see üsna ruttu. Perthi puhul on naljakas see, et ükskõik kas sa oled kesklinnas või kuskil suburb'ides või üldse linnapiirist väljas, näeb kõik ühesugune välja. Samasugused väikesed madalad majad üsna tihedalt üksteise järel. Aga rohelist on ka palju ja siin on väga ilus.
Jätkus minu austraaliastumine. Lisaks Austraalia numbrile tekitasin endale ka austraalia pangakonto. Ja siis juhtus midagi sensatsioonilist. Mind räägiti ära proovima sushit. Okei, no tegelikult kana ja juurvilja sushit. Ja see oli väga hea!
Lõunat sõime koos Rene ja Caytliniga. Nando's seekord. Kana. Ja siis läksime Timezone'i. See on selline kahekorruseline koht, kus saab videomänge mängida. Ostsime Family Packi ja saime seal tund aega olla. Ja oi kui lahe see oli! Päris palju nalja sai ja mängud olid ka head. Lõpuks tuli välja, et osade pealt sai mingeid punkte ja nende eest said auhinna valida. Ma võtsin ühed mängukaardid. Ei, mitte tavalised. Hiiigelsuured mängukaardid. Need näevad nii naljakad välja! Aa ja õhtu lõppes sama seltskonna ja Transformersiga. Mnjah, tuli välja, et mu lemmikfilmi kohale see ei kandideeri!
Jätkus minu austraaliastumine. Lisaks Austraalia numbrile tekitasin endale ka austraalia pangakonto. Ja siis juhtus midagi sensatsioonilist. Mind räägiti ära proovima sushit. Okei, no tegelikult kana ja juurvilja sushit. Ja see oli väga hea!
Lõunat sõime koos Rene ja Caytliniga. Nando's seekord. Kana. Ja siis läksime Timezone'i. See on selline kahekorruseline koht, kus saab videomänge mängida. Ostsime Family Packi ja saime seal tund aega olla. Ja oi kui lahe see oli! Päris palju nalja sai ja mängud olid ka head. Lõpuks tuli välja, et osade pealt sai mingeid punkte ja nende eest said auhinna valida. Ma võtsin ühed mängukaardid. Ei, mitte tavalised. Hiiigelsuured mängukaardid. Need näevad nii naljakad välja! Aa ja õhtu lõppes sama seltskonna ja Transformersiga. Mnjah, tuli välja, et mu lemmikfilmi kohale see ei kandideeri!
Päev 2
Oh, pühapäevad on alati mu lemmikpäevad!
Lõunaks sõime subway'd ja läksime kohalikku katoliku kirikusse. (PS! Kohaliku all mõtlen ma seda suburb'i, kus paikneme.) Tuleb tunnistada, et arvasin, et tunnen ennast seal imelikult. Katoliiklased ju. Aga sel pühapäeval jõudis mulle kohale, et Jumal on ju üks, ja see ütleb kõik. Ja mulle väga meeldis kogu teenistus, kuigi ma alati aru ei saanud, mida tegema või ütlema pidi. Preester õnnistas mind ja tänas veel isiklikult tulemast. Sõnum oli ka väga hea. Rääkimata õhkkonnast. Tahaksin sinna väga tagasi minna ja katoliiklaste elu paremini tundma õppida. See näitab mulle täiesti uut külge Jumalast, mida ma varem tundnud pole.
Õhtul tulid mõned inimesed külla ja mängisime Rockbandi. Ma olin enamasti bassi ja trummide taga. Trummid on ikka päris keerulised! Jällegi oli üks äge õhtu. Jällegi sain uusi tuttavaid.
Öö hakul istusime mõlemad Adamiga oma läpaka taga. Head nohikud :)
Lõunaks sõime subway'd ja läksime kohalikku katoliku kirikusse. (PS! Kohaliku all mõtlen ma seda suburb'i, kus paikneme.) Tuleb tunnistada, et arvasin, et tunnen ennast seal imelikult. Katoliiklased ju. Aga sel pühapäeval jõudis mulle kohale, et Jumal on ju üks, ja see ütleb kõik. Ja mulle väga meeldis kogu teenistus, kuigi ma alati aru ei saanud, mida tegema või ütlema pidi. Preester õnnistas mind ja tänas veel isiklikult tulemast. Sõnum oli ka väga hea. Rääkimata õhkkonnast. Tahaksin sinna väga tagasi minna ja katoliiklaste elu paremini tundma õppida. See näitab mulle täiesti uut külge Jumalast, mida ma varem tundnud pole.
Õhtul tulid mõned inimesed külla ja mängisime Rockbandi. Ma olin enamasti bassi ja trummide taga. Trummid on ikka päris keerulised! Jällegi oli üks äge õhtu. Jällegi sain uusi tuttavaid.
Öö hakul istusime mõlemad Adamiga oma läpaka taga. Head nohikud :)
Päev 1
Minu elu Austraalias algas sellega, et magasin hästi kaua. Loodame, et see midagi ei näita!
Ah jaa, ma ju ei olegi rääkinud. Broneerisin hostelis endale toa, et mõned päevad seal peatuda ja siis otsida keegi, kellega maja jagada (siin on see hästi tavaline). Aga kuna jõudsin kohale alles pärast kolme öösel, arvas Adam, et palju lihtsam on tema ja ta ema ja õe juurde jääda. Nii et tulin siia ja olen siiani samas kohas. Ja tõenäoliselt pikemalt, sest ta emal on selle üle ka hea meel, kui keegi nii kaugelt tema juures elab, ja ruumi on ka.
Pärast hilist hommikusööki siirdusime Whitfordi kaubanduskeskusesse, et mulle Austraalia number hankida ja adapter ka, sest siin on pistikutel täiesti teistsugused otsad kui Euroopas. Vaatasime seal natuke niisama ka ringi, ühtegi tuttavat poodi mulle muide silma ei hakanud!
Pärast läksime ookeani äärde jalutama. Valge liiv, päike, sinine taevas, palmid ... ja mitte ühtegi inimest! Ei, mitte sellepärast, et me oleks kuskil kaugel linnast väljas olnud. Külm talv lihtsalt ju. Ookeani äärest läksime sadamasse, kus saime Shannoniga kokku ja sõime õhtust. Mingit take-away'd. Nämm.
Õhtupoole läksime Brendani juurde, sinna oli päris palju rahvast kokku tulnud. Mängisime Wiiga ja ma sain päris palju uusi tuttavaid. Aa ja enne mängisime Rockbandi ka. Need on mu uued lemmikmängud nüüd ju! Hea, et neid Eestis pole, muidu ma istuks kogu aeg teleka ees ja mängiks.
Tagasi jõudsime päris hilja, nii et uni oli magus ja ajavahest mingeid raskusi küll märgata pole :)
Ah jaa, ma ju ei olegi rääkinud. Broneerisin hostelis endale toa, et mõned päevad seal peatuda ja siis otsida keegi, kellega maja jagada (siin on see hästi tavaline). Aga kuna jõudsin kohale alles pärast kolme öösel, arvas Adam, et palju lihtsam on tema ja ta ema ja õe juurde jääda. Nii et tulin siia ja olen siiani samas kohas. Ja tõenäoliselt pikemalt, sest ta emal on selle üle ka hea meel, kui keegi nii kaugelt tema juures elab, ja ruumi on ka.
Pärast hilist hommikusööki siirdusime Whitfordi kaubanduskeskusesse, et mulle Austraalia number hankida ja adapter ka, sest siin on pistikutel täiesti teistsugused otsad kui Euroopas. Vaatasime seal natuke niisama ka ringi, ühtegi tuttavat poodi mulle muide silma ei hakanud!
Pärast läksime ookeani äärde jalutama. Valge liiv, päike, sinine taevas, palmid ... ja mitte ühtegi inimest! Ei, mitte sellepärast, et me oleks kuskil kaugel linnast väljas olnud. Külm talv lihtsalt ju. Ookeani äärest läksime sadamasse, kus saime Shannoniga kokku ja sõime õhtust. Mingit take-away'd. Nämm.
Õhtupoole läksime Brendani juurde, sinna oli päris palju rahvast kokku tulnud. Mängisime Wiiga ja ma sain päris palju uusi tuttavaid. Aa ja enne mängisime Rockbandi ka. Need on mu uued lemmikmängud nüüd ju! Hea, et neid Eestis pole, muidu ma istuks kogu aeg teleka ees ja mängiks.
Tagasi jõudsime päris hilja, nii et uni oli magus ja ajavahest mingeid raskusi küll märgata pole :)
Suund: Perth
Kui ma väike olin ja lennukeid üle pea lendamas nägin, mõtlesin ma alati, et kes need õnnelikud inimesed küll on, kes saavad lennukis kaugele-kaugele maale sõita. Ja nüüd olen ka mina üks nendest olnud!
Lend kulges väga hästi. Kartsin, et mul hakkab maandumisel natuke paha, aga tunne oli täpselt sama nagu bussis. Emiratesi lennukid olid suurepärased - iga istme ees oli ekraan, kust sai filme ja telesarju vaadata, muusikat kuulata, mänge mängida jpm. Nii ma siis ei maganudki mitte ühtegi hetke, sest oli vaja üleval istuda ning James Blunti ja U2 kuulata, Family Guyd ja Simpsoneid vaadata, ja siis mõned filmid ka üle vaadata. No ja mängudest ma parem ei räägi, aga oodake - edasi läheb aina hullemaks!
Süüa sai ka korralikult, ma ei jõudnud kõike äragi süüa. Tuleb aga tunnistada, et sõin kogemata krevette (või noh prawn'e, neil vist eesti keeles eraldi nime pole). Väkk, ma ei teadnud mis need on...
Veetes kaks päeva lennukis, võib igasuguseid põnevaid inimesi kohata. Üks, kellega ma tuttavaks sain, oli üks tai tüdruk nimega Ba. Ajasime Londoni lennujaamas neli tundi juttu. Ta elu on olnud midagi sellist, mida mina vaid dokfilmides näen. Aga ta oli nii rõõmsameelne. Teine huvitav inimene oli Roch, üks srilankalasest kirurg Walesist. Aa ja rääkimata 13aastastest kaksikutest, kellega saime jutule siis, kui üks neist lennukis küsis, kas minuga ikka kõik korras on :) Nad olid mõlemad nii avatud ja sõbralikud, rääkisid kõigiga juttu, kes nende ümber istusid.
Dubais lennukist maha astudes mõtlesin, et kes see hull on, kes mingi hiigelsuure soojapuhuri sisse on lülitanud. Või tuleb see mattev kuumus lennukimootorist? Ei. Selline on lihtsalt 40-kraadine õhutemperatuur. Naiss.
Pidin sihtkohta jõudma kl 1 öösel, aga tehniliste probleemide tõttu Dubais (kus istusime kolm tundi 40-kraadise õhutemperatuuriga üsnagi kitsas lennukis kinni) jõudsime kohale pärast 3. Kartsin natuke tolli pärast, sest Lääne-Austraalias ollakse selles osas väga karmid. Aga see oli reisi lihtsaim osa. Ju ma siis ei paista nii kahtlane :)
Minu Austraalia sõber Adam oli mulle lennujaama vastu tulnud. Kõigepealt sai ta kohe naerda, sest tema autos tahtsin esimese asjana juhikohta sisse võtta. Siin on liiklus lihtsalt vasakpoolne ja ma ei osanud leida rooli sealt, kus ma selle leidsin. Olime hommikul seitsmeni üleval ja ajasime juttu, to catch up.
Ja muide. Oma esimese känguru nägin ära juba sel samal öösel ühest pargist mööda sõites!
Jah, algus oli hea. Isegi väga hea.
Lend kulges väga hästi. Kartsin, et mul hakkab maandumisel natuke paha, aga tunne oli täpselt sama nagu bussis. Emiratesi lennukid olid suurepärased - iga istme ees oli ekraan, kust sai filme ja telesarju vaadata, muusikat kuulata, mänge mängida jpm. Nii ma siis ei maganudki mitte ühtegi hetke, sest oli vaja üleval istuda ning James Blunti ja U2 kuulata, Family Guyd ja Simpsoneid vaadata, ja siis mõned filmid ka üle vaadata. No ja mängudest ma parem ei räägi, aga oodake - edasi läheb aina hullemaks!
Süüa sai ka korralikult, ma ei jõudnud kõike äragi süüa. Tuleb aga tunnistada, et sõin kogemata krevette (või noh prawn'e, neil vist eesti keeles eraldi nime pole). Väkk, ma ei teadnud mis need on...
Veetes kaks päeva lennukis, võib igasuguseid põnevaid inimesi kohata. Üks, kellega ma tuttavaks sain, oli üks tai tüdruk nimega Ba. Ajasime Londoni lennujaamas neli tundi juttu. Ta elu on olnud midagi sellist, mida mina vaid dokfilmides näen. Aga ta oli nii rõõmsameelne. Teine huvitav inimene oli Roch, üks srilankalasest kirurg Walesist. Aa ja rääkimata 13aastastest kaksikutest, kellega saime jutule siis, kui üks neist lennukis küsis, kas minuga ikka kõik korras on :) Nad olid mõlemad nii avatud ja sõbralikud, rääkisid kõigiga juttu, kes nende ümber istusid.
Dubais lennukist maha astudes mõtlesin, et kes see hull on, kes mingi hiigelsuure soojapuhuri sisse on lülitanud. Või tuleb see mattev kuumus lennukimootorist? Ei. Selline on lihtsalt 40-kraadine õhutemperatuur. Naiss.
Pidin sihtkohta jõudma kl 1 öösel, aga tehniliste probleemide tõttu Dubais (kus istusime kolm tundi 40-kraadise õhutemperatuuriga üsnagi kitsas lennukis kinni) jõudsime kohale pärast 3. Kartsin natuke tolli pärast, sest Lääne-Austraalias ollakse selles osas väga karmid. Aga see oli reisi lihtsaim osa. Ju ma siis ei paista nii kahtlane :)
Minu Austraalia sõber Adam oli mulle lennujaama vastu tulnud. Kõigepealt sai ta kohe naerda, sest tema autos tahtsin esimese asjana juhikohta sisse võtta. Siin on liiklus lihtsalt vasakpoolne ja ma ei osanud leida rooli sealt, kus ma selle leidsin. Olime hommikul seitsmeni üleval ja ajasime juttu, to catch up.
Ja muide. Oma esimese känguru nägin ära juba sel samal öösel ühest pargist mööda sõites!
Jah, algus oli hea. Isegi väga hea.
June 17, 2009
1 päev enne minekut(!)
Viimane päev Eestis. Päris naljakas on. Ma olen täna vist küll igasuguseid etappe läbi teinud. Mõtlesin, et võiks juba ainult kohal olla. Olin paanikas, et tegelikult ma ju ei teagi, mis lennukist maha astudes edasi saab. Tundsin lootusetust, sest kõik tundus valesti minevat ja keegi meilidele ei vastanud. Nüüd olen lõpuks enam-vähem stabiilses seisundis. Isegi kohvrid on juba osaliselt pakitud. Ja kõik tundub korras olevat.
Varsti on Eesti minu jaoks vaid üks väike täpike. Mõneks ajaks.
Jõuludel näeme!
Varsti on Eesti minu jaoks vaid üks väike täpike. Mõneks ajaks.
Jõuludel näeme!
June 2, 2009
Maastik
Kas te teadsite, et sõna "maastik" võeti eesti kunstnike seas kasutusele alles 20. sajandi alguses. Maalikunstnikud ning luuletajad tähistasid selle sõnaga "maa ilmet". Teaduslik geograafiline määratlus anti sellele alles hiljem.
Aga mis on üldse maastik teie jaoks, kas lihtsalt geograafiline üksus või hoopis seotud kultuuri ja inimestega?
Naljakas mõelda, et sada aastat tagasi "maastikku" üldse ei olnudki.
Piibli uuemas tõlkes on seda sõna ühe koha peal kasutatud - "[ma olen sündinud enne...] kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki" (Õp 8:26). Ingliskeelses Piiblis kõlab see niimoodi: "While as yet he had not made the earth, nor the fields, nor the highest part of the dust of the world." Ei tea, miks eesti keeles just "maastik" valitud on? Ingliskeelsega võrreldes on siin väike tähendusnihe; selles mõttes et "maastik" on ju palju abstraktsem mõiste kui "fields". Nüüd võiks teada saada, mis seal algselt oli.
On maastik ja on ideaalmaastik. Aga kui meil juba nagunii on esimesed, miks me ei väärtusta neid, vaid hoopis loome ideaalmaastikke? Me kasutame maastikke, et luua endale stereotüüpe sellest kohast. Kui tõene see tegelikult on?
Lugedes Eesti maastikest ning nende peale mõeldes tuleb mul paratamatult meelde Peet Vallaku novellikogu "Lambavarga Näpsi lorijutte". Imelik seos võib-olla, aga see ehk ongi see minu stereotüüp Eesti Maastikust.
Aga mis on üldse maastik teie jaoks, kas lihtsalt geograafiline üksus või hoopis seotud kultuuri ja inimestega?
Naljakas mõelda, et sada aastat tagasi "maastikku" üldse ei olnudki.
Piibli uuemas tõlkes on seda sõna ühe koha peal kasutatud - "[ma olen sündinud enne...] kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki" (Õp 8:26). Ingliskeelses Piiblis kõlab see niimoodi: "While as yet he had not made the earth, nor the fields, nor the highest part of the dust of the world." Ei tea, miks eesti keeles just "maastik" valitud on? Ingliskeelsega võrreldes on siin väike tähendusnihe; selles mõttes et "maastik" on ju palju abstraktsem mõiste kui "fields". Nüüd võiks teada saada, mis seal algselt oli.
On maastik ja on ideaalmaastik. Aga kui meil juba nagunii on esimesed, miks me ei väärtusta neid, vaid hoopis loome ideaalmaastikke? Me kasutame maastikke, et luua endale stereotüüpe sellest kohast. Kui tõene see tegelikult on?
Lugedes Eesti maastikest ning nende peale mõeldes tuleb mul paratamatult meelde Peet Vallaku novellikogu "Lambavarga Näpsi lorijutte". Imelik seos võib-olla, aga see ehk ongi see minu stereotüüp Eesti Maastikust.
Subscribe to:
Posts (Atom)