Valimistest (ja pudrust)

Ärkasin täna hommikul tundega, et käes on suur ja tähtis päev, ning olin elevil. Ma pole kunagi varem mingitesse valimistesse nii kirglikult suhtunud, ent seekord osaleb kandidaat, keda ma tõesti toetan ja kelle võidu olulisusse usun.

Jah, Marina Kaljurand. Vaatasin veel eile õhtul ETVst kandidaatide debatti ning mõtlesin, et ta on seal tõeline mõistuse hääl. Nii asjalik ja kahe jalaga maapeal, jäädes samas sõbralikuks ja inimlikuks ning tegemata teisi maha või upitamata oma egot. Just sellist presidenti Eesti praegusel ajal vajabki. Presidenti, kes ei suhtu rahvasse üleolevalt, vaid oskab leida kõigiga ühise keele ja hoolib.

Ma ei hakka valimistest tegelikult pikalt kirjutama, kuna jälgin poliitikat nagunii ainult veidikene... Ent siiski oli täna toimunu nii dramaatiline, et siiamaani on veidi nukker olla.

Kõige suurem pettumus oli minu jaoks see, kui vähe hääli Kaljurand sai. Muidugi ei võrdu rahva arvamus valijameeste arvamusega ning tulemusi ette ennustada oli võimatu, aga et NII vähe!? Osa minust lootis naiivselt, et valijamehed kui oma kogukonna esindajad arvestavad ikkagi rahva arvamusega ka, aga tundub, et rahvas on sellistes poliitilistes mängudes kõige tähtsusetum detail, mis enamasti kahe silma vahele jääb.

Pettumust on muidugi valmistanud ka Reformierakonna käitumine ja seda algusest peale. Pendeldada niimoodi kahe kandidaati vahel, suutmata jääda kellelegi kindlaks ja andes samas mõlemale suuri lubadusi... See näitab selgrootust. Rääkimata siis sellest, kuidas Kaljurand lõpuks lihtsalt üle parda heideti. Varasemalt olen olnud nende kindel valija, ent nüüd vist küll oma häält nende poolt enam anda ei suudaks. Aga ega kellegi teise poolt ka hääletada nagu pole... Halloo, apoliitilisus?

Ei teagi, mis nüüd edasi saab. Ei usu, et kümne päeva jooksul tõuseb mõni särav must hobune, kes kõigi südamed võidab ja Riigikogu ühte liidab. Ma pole varasemalt toetanud ideed, et presidenti võiks valida rahvas, aga nüüd hakkab see üha mõttekam tunduma.

Aga et postitus liiga negatiivne ei oleks, siis palun väga, siin on pilt mu hommikusöögist :D See oli muideks absoluutselt võrratu ning pärineb Ragne Värgi raamatust "Patuvabad magustoidud ja koogid 2". Isegi laps küsis juurde ja mees muudkui kiitis. Pilt on minu kausist, kuna ülejäänud kaks on nii näljased, et mingit fotoshuuti ära oodata ei viitsiks :D

Kuidas me teatris käisime

Alustasime sügishooaega aktiivselt ning käisime ükspäev Nukuteatris Ellu esimest etendust vaatamas. Kui välja arvata ebaõnnestumiste rida, mis kohalejõudmisele eelnes, on muljed väga positiivsed.

Võiks ju arvata, et kui üldse midagi valesti minna võib, on see väsinud või rahutu laps, kes ei viitsi ühe koha peal paigal püsida... Aga oh ei! Ellu istus viksilt ja viisakalt mul süles ning jälgis kogu etendust põnevusega. Kusjuures ükski laps ei hakanud seal kordagi isegi nutma! Tõsi küll, etendus oli ka piisavalt lühike ning nad oskasid hästi nii väikeste laste tähelepanu püüda.

Aga viltu läks kõik sellele eelnev. Olin nimelt kindel, et algus on kell 1, ja kuna Ellu praegu über-vara hommikuti ärkab, panin ta kell 10 juba "lõuna"unne. Suur oli siis minu üllatus, kui avastasin, et etendus hoopis kell 11 hakkab... Õudne! Lasin lapsel siiski vähemalt 40 minutit täis magada, samal ajal sättisin ennast valmis ning panin asjad kokku ja esikusse valmis. Piletil oli muidugi kirjas, et hilinejaid sisse ei lasta... No pressure! 

40 äratasin siis lapse üles (maailma halvima ema tunne oli, ma üldjuhul lasen tal ikka alati magada, ükskõik mis plaanidega see vastuollu läheb). Panin tema ka kiiruga riidesse ja jooksime välja. Käruralliga alustades vaatasin kella - 54. Tundus lootusetu, aga kuna juba nii kaugel olin, hakkasin siiski jooksma. Õnneks on Nukuteatri Pelgulinnas asuv maja meile üsna lähedal. Veidike ekslesime siiski ringi ning suur finaal saabus maja ees trepil, kus ei olnud vankrite jaoks kaldteed vms. Aga vinnasin kogu kupatuse üles ja tungisin kuidagi isegi kahepoolsest uksest sisse. Edasi aitas üks lahke tädi vankri garderoobi, samal ajal sain mina, Ellu kaenlas, üles saali kapata.

Lõppaeg? 11.04. Arvestades olusid isegi hästi. Muidugi olime meie ainsad hilinejad, teised istusid ammu korralikult oma kohal ning jälgisid juba etendust. (Ausalt öeldes olin lootnud, et alustatakse 5 minutit hiljem, et minusugused ka kohale jõuaksid. Selgus, et minusuguseid pole...) :D

Ühesõnaga oli see kokkuvõttes siiski hästi tore kogemus, mis sest, et ma suure osa ajast lõõtsutasin nii et vähe pole, higi tilkumas ja juuksed sorakil. Ja lahe oli see, et ka lapsevanematele visati kildu, nii et naerda sai päris palju.

Pärast läksime Elluga teatri kohvikusse, sõime saiakest (muud polnudki) ja tema mängis päris pikalt veel sealses mängunurgas.

Vot selline mõnus date oli meil! :)

Pärast mängunurgas oma uute lemmikutega - kühvli ja harjaga :D

Hakkasin mõtlema, et me elame ikka nii toredal ajal, kus juba nii pisikestele korraldatakse päris palju. Olen ka muidu pigem aktiivse elustiiliga, nii et liikumine vaid trajektooril kodu-mänguväljak ei kõla just kõige vahvamalt. Niisiis käingi lapsega päris palju ringi ja avastame eri kohti. Eile käisime näiteks Artise beebikinos (kus Ellu küll magas) ja homme lähme Estoniasse kontserdile (mis vist juba ammu välja müüdud on).

Eesti looduskosmeetikast

Kui ma esimest last ootasin, hakkasin rohkem mõtlema tervislikumatele valikutele. Mitte ainult toidulaual, vaid ka kosmeetikakapis. Viimasele täna keskendungi ehk mõtlesin näidata oma praeguse hetke lemmikuid Eesti looduskosmeetika vallas.

Ja trummipõrin... Siin nad on!

Kõige suuremad lemmikud on praegu Joiki luksuslik näoseep, mis on täis toitvaid õlisid ja rasvasid ning on maailma parim vahend näonaha puhastamiseks, ning kätekreem, mis lõhnab oi-kui-hästi ja on mõnusa kerge konsistentsiga. Joiki toodetest kasutan veel taastavat öökreemi, mis toidab ja aitab nahal päevasest stressist taastuda. Kingiks olen saanud ka Nurme huulepalsami mündiga, mis on mõnusalt pehme ja mündine ning peaks sobima ka läikena huulepulga peale (seda pole veel jõudnud proovida - tuligi jälle meelde). Kõige uuem avastus on minu jaoks Sohvy ning nende näokreem porgandiõliga, mis peaks veidi ka jumet andma, ning mandlipiima silmaümbruskreem (kunagi lubasin endale, et 30ndatesse jõudes hakkan korralikult silmaümbruskreemi kasutama, ning olengi ootamatult 30 saanud) :)

Kõige keerulisem on olnud hea näokreemi leidmisega, sest enamik firmasid toodab pigem näoõlisid. Olen ka neid proovinud, aga ei fänna neid nii väga ning eelistan siiski tavalist kreemi.

Väga palju on jäänud veel avastamata, sest neil toodetel on hea omadus üsna kaua kesta. Aga vähemalt ots on lahti tehtud ja mu nahk ütleb ilmselt aitäh.

Kõikide teiste headest soovitustest ja lemmikutest kuulan alati hea meelega! :)

Avalikust imetamisest

Kevadel sai ajakirjas Pere ja Kodu veidi arutletud avaliku imetamise teemal. Nüüd avaldati artikkel ka nende kodulehel (link).

Vahepeal on läinud mõned kuud mööda, laps on mul juba aasta ja kolmekuune ning mul endalgi uus aastakümme ette tiksunud. Avalik imetamine meie jaoks enam kõige aktuaalsem teema polegi, kuna enamasti olen lapsele piisavalt vahepalasid kaasa varunud, et tal kõht täis oleks. Või käime koos kusagil kohvikus söömas. Ent rinda saab ta endiselt.

Siiski tuli ka meil sel suvel taas ette olukordi, kus laps soovis rinda ja mina seda talle mingil juhul ei ole keelanud. Vahel on seda kas või rahustuseks/lohutuseks vaja. Oleme siiamaani hakkama saanud, ilma et keegi riidlema oleks tulnud. Mis sest, et üks kord rattasõidu ajal läks olukord nii kriitiliseks, et istusin lihtsalt sealsamas suure kõnnitee ääres pingile ja andsin endast väljas lapsele süüa.. Laps rahunes maha, oli nõus edasi minema ning tundub, et isegi möödujad jäid ellu. :)

Minu mõtted on artiklis tegelikult juba kirjas, ent mis mind hämmastab, on see, kui tuliseks see teema alati läheb. Miks inimestel lihtsalt ükskõik ei ole, kus ja kuidas üks armas beebi sööb? Ei mahu mulle pähe see õiendamine ja pahameel. Ilmselt läheb meie ühiskonnal tõesti aega, enne kui need iganenud tabud osaks igapäevaelust muutuvad.

Ajakirjas ilmunud pilt. Autor: Hele-Mai Alamaa

Tõelise kire otsinguil

Sattusin mõne aja eest Facebookis peale Edu Akadeemiale (see on varem alati veidi overkill tundunud) ning ühele põnevale webinarile, mis neil tulemas oli. Teemaks nimelt oma tõelise kire leidmine, ja no kellele see huvi ei pakuks?

Koduköögis mõnusalt seminari nautimas :)

Minule igatahes pakub. Eriti arvestades, et tegu on veebis toimuva seminariga, mis on ühe kiire eluga ema silmis suur pluss. Aga naljakas, et kui paljudele tundub olevat probleemiks see, et ei oska kuskilt selle kire otsimisega pihta hakata, siis mulle pigem tundub, et põnevaid hobisid ja huvialasid on liiga palju. Kohati tahaks hunt Kriimsilm olla tema üheksa ametiga. Iga päev prooviks uut asja :)

Webinar ise toimus täna õhtul ja oli tõesti tore. Häid mõtteid ja inspiratsiooni sai kõvasti juurde. Seda juba esimestest hetkedest, kui soovitati mõelda, mida sa guugeldad. See pani kohe mõtte jooksma, kuna olen tõesti suur guugeldaja ja see võiks suuna kätte anda, mis minu jaoks siis oluline on olnud.

Muidugi rõhutati ka head kontakti iseendaga, et ära tunda, mis on mu tugevused, millel võiks olla tulevikku jne. Oma mõtteid võiks pidevalt üles kirjutada, sest see aitab neid korrastada ja analüüsida.

Ja mis kõige tähtsam - hakka lihtsalt pihta! Ükskõik mille muu kõrvalt. See on minu jaoks ilmselt suurim takistus olnud, sest pidevalt tundub, et mul pole tegelikult aega... Aga seda ei teki ju kunagi juurde. Alustuseks on hea seegi, kui tegeled end huvitava asjaga tunnike päevas. Enamik ideid surevad juba meie peas.

Karta ei tasu. Julgustuseks öeldi, et algul suck'ivad nagunii kõik. :) Pigem tasub protsessi nautida ja lihtsalt algust teha.

Aitäh webinaripidajatele... Ja nüüd kõik tegutsema! :)