Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema. Ja ega ta enamasti ei olegi. Aga palju oleneb sellest, millise suhtumisega me ise kõikvõimalikele olukordadele vastu läheme. Kui  ma näen, et mu suhtumine muutuma peaks, siis vahel kuulan kahte lugu: seda - lisaks muule meeldib mulle siin see emotsioon, millega ta laulab, need ei ole niisama päheõpitud sõnad; aga veelgi enam seda - see attitude ja power, see on lihtsalt võimas. Need ei ole lihtsalt ilusad sõnad ja ilus muusika, vaid midagi enamat, mis jõuab otse südamesse kohale.

...Yes I will! Yes I can!

Mugavustsoonist, sellest koledast illusioonist

Suurema osa oma väikesest elust olen ma mõne spordialaga tegelenud - kooli ajal näiteks kergejõustikuga, jalgpalliga, juudoga... Kui ma väike olin, mängisin ma püstolite ja autodega ning turnisin mööda katuseid. Midagi väga roosat ja lillelist sellesse pilti eriti ei mahu.

Ja nüüd - tantsimine!? Võib öelda, et ma olen oma mugavustsoonist nii kaugele tulnud, et see tsoon on muutunud pisikeseks mustaks täpiks kusagil kaugel. Ja teate mis? Täiega vägev on!

Tegelikult võttis selle tundmuseni jõudmine veidi aega. Esimene tund läksin ma vaikselt kõige viimasesse ritta ja tundsin, kuidas kiirete liigutuste õppimine võtab mul päris kaua aega ja samas, et aeglaste tegemiseks ei ole ma piisavalt paindlik ja tantsuline. See oli veel siis, kui ma proovisin saada 2in1 - jääda mugavustsooni ja samas tantsida. Aga kui mulle ühel hetkel kohale jõudis, et ainus viis silmapiiri laiendamiseks on mugavustsooniga hüvasti jätta, loksus kõik paika. Ma otsustasin mitte vaadata teiste peale, vaid minna ettepoole, õppida, anda oma parim, ja seejuures kogu protsessi nautida. Toimib! :)

Ma ei taha mõeldagi, millest kõigest oleksin ma ilma jäänud, kui ma poleks seda sammu teinud. Nii et inimesed, aeg on olla julged ja avardada oma silmapiiri. Aeg oma mugavustsoonist välja astuda, uusi maailmu avastada ja seeläbi tegelikult tõelisele iseendale üha lähemale ja lähemale jõuda!

Sügisese tüdimuse vastu!

Avastasin ükspäev, et õhtud hakkavad üha pimedamaks ja külmemaks muutuma, ja sügis on tõesti kätte jõudnud. Seega panin kirja mõned mõtted... kuidas sügisese tüdimuse vastu võidelda. Ohjad tuleb ju enda kätte haarata :)

·         Alusta nädalat positiivselt. Minu esmaspäeva varahommikud mööduvad tihti näiteks ujulas, nii et kogu nädal saab eriti hea hoo sisse. Pärast korralikku trenni on eriti mõnus mullivannis vedeleda ja pärast sauna minna. Ja koju jõuan ma juba enne kümmet, nii et ajalist kadu ei ole, samas on nii positiivne tunne ja olen valmis uuele nädalale vastu astuma.

·         Naudi hommikut. Maga, kuni uni ära läinud on, seejärel osta kõrvaltänava pagariärist ahjusooja kaneelisaia, tee kodus tassike head kanget espressot ning naudi :) Minu Kalamaja kodus keset heledaid värve, puitu ja heegeldatud linikuid tundus see variant küll suurepäraselt sobivat. Kuidagi õige tunne oli.

·         Valgus ja soojus. Tee ahju või kaminasse tuli, sea nende praksuvate-hõõguvate puude ette ennast mõnusasti sisse ja loe midagi head. Mis tahes see „hea“ parajasti on – naisteajakiri, värsked uudised, ilukirjanduse klassika... Igaühele oma!

·         Kodune spaa. Juuksemaskid, näomaskid, maniküür, pediküür, jalavann, igasugused kreemid-koorijad – võimalusi on tohutult.

·         Liikumine. Ma tõesti usun, et vanadel eestlastel oli õigus – terves kehas terve vaim. Mida rohkem sa liigud, seda tugevamaks muutub ka vaim ja tüdimus nii kergelt enam maha tõmmata ei saa. Minu viimase aja lemmikud on hiphop (tõeliselt super, eriti pärast pikka tööpäeva) või jalutuskäik mõne hea sõbraga.

·         Isetegemise rõõm. Üks asi, mis alati positiivse tunde tekitab, on see, kui sa midagi oma kätega valmis teed. Olgu selleks siis ehete valmistamine, heegeldamine või kudumine, mis tahes. Tuleb lihtsalt leida see valdkond, milles inspiratsioon lendama hakkab, ning mõnus meeleolu luua – küünlad, hea muusika jne jne.

Ja loomulikult tuleb veeta nii palju aega kui võimalik koos sõprade ja perega! Kui su päeva tungib sellegipoolest mõni negatiivsem hetk, siis võta 10-minutiline paus, pane mängima oma lemmiklugu, laula kõvasti ja valesti kaasa ning tantsi läbi korteri!

Siin on kuus punkti – üks igasse päeva. Pühapäev on hingamispäev :)

I'd rather fail at trying than succeed at doing nothing... Päris äge mõte. Tahaks seda meeles hoida ja selle järgi elada, sest kahjuks on tavaliselt lihtsam kõigele uuele ei öelda. Eestlaste puhul millegipärast tundub see eriti tõsi olevat. Kõige suurem takistus vist siiski on enese võrdlemine teistega. Alati on ju keegi, kes on andekam, kellel tuleb paremini välja jne jne. Seega tõmbab selline võrdlemine meid alati maha. Aga nagu paljude teiste asjadega, vajab see teadlikku otsust. Et jah, ma proovin, ja mitte ainult - ma lähen ja annan oma täiesti parima!

Eile ma sain teada, mida hirm ja foobia päriselt tähendavad. Ja ma sain teada, et kui sa võitled oma foobiaga, siis iga võiduga tõused sa justkui veidi kõrgemale, tunned rohkem ja rohkem uhkust, et hirm on alistatud, oled ühe enam üles tõstetud - aga mida kõrgemal sa oled, seda valusam on ka kukkumine. Ja mida rohkem võitusid sul on, seda rohkem valvsust sa kaotad, nii et tegelikult on sind kergem jalust lüüa.

Mul oli täna selline olukord, et sattusin ostma ühe müüja käest, kes vist oli veidi närviline ja halvas tujus, pealegi tundus, et ta väga eestlasi ei fänna. Lõpuks andis ta mulle vahetusraha tagasi pisikestes sentides, nii et mulle vaatas letilt vastu väiksemat sorti (suhteliselt väärtusetu) kullahunnik. Hakkasin siis sente oma mündikotti laduma, kui märkasin, et ta oli mulle kogemata rohkem raha andnud. Edasi tekkis selline klassikaline olukord filmist, kus sul on ühel õlal paha versioon endast ja teisel see ingellik. Igatahes ütles mõistuse hääl mu sees, et suva, ise see müüja ju oli nii ebaviisakalt käitunud ja puha... Aga südame hääl ei lasknud end kõigutada ja andis müüjale tema raha tagasi, mispeale tema üllatunult seda raha ja mind vaatama jäi.

Aga see pani mind mõtlema sellele, et esiteks on tore näha, et südame hääl on tugevam ja ei lase end mõistuse omast eksitada, ning teiseks, et kui me ei suuda olla ausad väikestes asjades, siis kuidas me üldse saaksime olla ausad suurtes. Või vastupidi - mis kasu on sellest, kui me oleme igati eeskujulikud ja ausad suurtes asjades, kui me tegelikult selliseid väikseid olukordi ignoreerime. See ju nulliks ka need suured asjad tegelikult ära.

Ühesõnaga - huvitav olukord oli.