Eilne mõte

Kumb on hullem - kas see, kui valikut ei ole, või see, kui valikut on liiga palju?

Millal

Millal sa viimati aknalaual istusid ja kedagi ootasid?

Hüpetest

Ma mäletan, kuidas ma kunagi Nõmme seikluspargis puulatvade kõrgusel pisikesel platvormil seisin ja sealt köiega alla laskuma valmistusin. Minu kõrval oli paar nutvat last - me olime nii kõrgel, et neile oli hirm naha vahele pugenud. Ma üritasin neid lohutada ja ütlesin, et karta pole üldse põhjust, et see vabalangemine on just tore. Aga muidugi pidid sõnadele ka teod järgnema ja mul ei jäänudki muud üle, kui sama muretu näoga platvormilt alla astuda ja köiest haarata... Aga kui neid seal ei oleks olnud, oleks ma ilmselt pikka aega julgust kogunud.

Elus tuleb tihtipeale selliseid hüppeid teha, aga tavaliselt pole meid miski tagant torkimas. Me võime aastaid joosta nagu hamster rattas ja mitte endale teadvustada, et me pole tegelikult õnnelikud. Et me vajame muutust, täielikku kannapööret. See aga tundub sama õudne kui sellelt platvormilt õhku astumine. Enesekaitserefleks hakkab tööle.

Ma loodan, et me aeg-ajalt ikkagi suudame end kokku võtta ja hüpata. Vähemalt on see üks neist asjust, mida ma endalt sellel aastal ootan.

LP ja panniküpsis

Hakkasime tellima Eesti Päevalehte ja Eesti Ekspressi ning koos sellega hakkas ka inspiratsiooni uksest sisse vohama. Näiteks panniküpsiste näol. Laupäevalehes oli see uskumatult lihtne retsept, tulemus on ühtviisi maitsev ja toitev.

Vaja on ühte küpset banaani, 100 g õli, 100 g suhkrut (või purustatud datleid), 100 g jahu, 150 g kaerahelbeid, 0,5 tl küpsetuspulbrit, 1 tl kaneeli ning näpuotsaga soola ja sidrunhapet. Ja ilmselt lisada võib siia ükskõik mida. Retseptis soovitati šokolaadinööpe, mina panin kookoshelbeid ka. Ja muidugi originaalretseptis olid kõik toorained eriti tervislikud - mitte õli, aga kookosõli; mitte jahu, aga toortatrajahu... Aga mina viskasin kaussi kokku asjad, mis mul lihtsalt kodus olemas olid. Järgmisel korral proovin ehk originaalitruum olla.

Purustada tuleb vaid banaanid ja kõik asjad kokku segada. 175 kraadi juures umbes 25 minutit et voila! Mulle meeldib see retsept eriti sellepärast, et kõik asjad on mul kodus olemas (ma olen tõeline banaanifänn...) ja tegemine võttis aega vaid 5 minutit. Lõigatud tükid on muidugi eriti kõverad, aga eks see ongi isetegemise üks võlusid :)

Je suis...

Je suis... Aga kes siis? Viimase aja sündmused Prantsusmaal panevad mõtlema ja peavadki ilmselt seda tegema. Selge on see, et vägivald on ükskõik millise olukorra lahendusena vale. Selge on ka see, et meil on sõnavabadus (tänapäeva kirjus maailmas poleks muu mõeldavgi).

Aga paratamatult on sellel lool ka teine pool ja ma hakkasin mõtlema, mis on üldse sõnavabadus. Kas see, et me võime mõnitada, keda tahame? Sõnavabadus võiks ju ideaalis eksisteerida koos viisakuse ja vastastikuse austusega. Sõnavabadus on väga hea väärtus, mille poole püüelda ja mida kaitsta, aga seejuures ei tohiks kõiki muid väärtuseid jalge alla tallata.

Ja siit edasi: mis on ausus. Kas see, et ma võin kõik mõtlemata välja pahvatada? Ausus võiks ideaalis eksisteerida koos taktitundega. Ka ausus võib väga kergelt mõnitamiseks üle minna, sest mulle tundub, et ma lihtsalt väljendan ausalt oma mõtteid.

Ja nii edasi ja nii edasi.

Ühesõnaga panevad need sündmused kaasa tundma mõlemale nn osapoolele (kuigi tegelikult siin ilmselt polegi osapooli, vaid mingis mõttes meie kõik).