Ühel õhtul magama minnes tekkis mu silme ette pilt iseendast väikesena, panemas kokku mingisugust suurt puslet. Teate küll, ühte neist igavatest pusledest, kus suurema osa pildist moodustab taevas või muru või midagi taolist, nii et kõik tükid näevad enam-vähem ühesugused välja.
Aga ma sain aru, et see ei ole mitte mina väikesena, vaid mina praegu. Ja ma sain aru, et see ei ole mitte pusle, vaid minu elu, mida ma seal kokku panen. Ikka tükk tüki haaval. Vahel lihtsalt on elus selline periood, kus kõik pusletükid tunduvad olevat täpselt ühesugused, mingit selgust ei ole ja asi hakkab vaikselt juba ära tüütama, kuni tekib täiesti lootusetuse tunne.
Aga varem või hiljem saab see pusle(osa) kokku ja oi, see lõpptulemus on vägev.
Aga ma sain aru, et see ei ole mitte mina väikesena, vaid mina praegu. Ja ma sain aru, et see ei ole mitte pusle, vaid minu elu, mida ma seal kokku panen. Ikka tükk tüki haaval. Vahel lihtsalt on elus selline periood, kus kõik pusletükid tunduvad olevat täpselt ühesugused, mingit selgust ei ole ja asi hakkab vaikselt juba ära tüütama, kuni tekib täiesti lootusetuse tunne.
Aga varem või hiljem saab see pusle(osa) kokku ja oi, see lõpptulemus on vägev.
