Hiljuti küsiti mult, et kus ma ennast viie aasta pärast näen ja mida tahaksin ma olla saavutanud. Üsnagi standardne küsimus ju. Ja ma oleksin ju võinud rääkida seda suurt ja ilusat ja ülespuhutud juttu, mida kuulda tahetakse, aga ma ei saa. Ma lihtsalt ei usu sellesse. Ja ausaltöeldes ei saa ma üldse küsimusestki aru. Kus ma tean, kes ma viie aasta pärast üldse olen? Kus ma tean, kuskohas ma oma elus parajasti olen, mis elu ma elan, mis soovid ja unistused mul tolleks ajaks on, mida ma igatsen, mis minu elus vahepeal toimunud on. Ja nii edasi, ja nii edasi.
Me keegi ju ei tea, mida tulevik endaga kaasa toob. Ja ma ei räägi siin ambitsioonikusest ja unistustest - muidugi peavad need olema! Aga need lihtsalt võiksid olla midagi sellist, mida me saaksime juba tänasest hakata ellu viima, mitte miskit, mis kusagil teadmatus ja kättesaamatus ähmases tulevikus asuvad.
Nii et selle asemel et rääkida suurt juttu sellest, kes kõik ma viie aasta pärast olla tahaksin, soovin ma pigem tegutseda praegu, et see inimene juba olla!
February 28, 2012
February 19, 2012
Raamidest
Taas kord pean ma oma postitust alustama sõnadega "ma mõtlesin" - ma ei tea, kas ma mõtlen liiga palju või on mind tabanud uudsete ideede puudus, aga igal juhul täna mõtlesin ma sellele, et tahaks vahel osata välja lülitada oma mõtlemise seda osa, mis ühiskonna ettekirjutusi järgib. Et ma ei mõtleks (alateadlikult) sellele, mida ühiskond minust ootab, kuidas ma peaksin käituma, mida ma peaksin tegema, mida ma üldse võin teha, mis ei tule kõne allagi jne jne jne. Selliseid ettekirjutusi on tuhandeid ja need valitsevad meie üle isegi siis, kui me otseselt selle peale mõelda ei oska. Aga ma väga tahaksin teada, et kui kõik see välja lülitada, siis mis inimene ma oleksin? Mida ma teha armastaksin? Kus ma oma elus oleksin? Mida ma tahaksin?
Üritan seda ette kujutada - ma ei teaks, mida Eestis ühelt naiselt oodatakse. Mis oleks noorele naisele "sobiv" töökoht, mida temalt veel oodatakse, kuidas ta käituda ei tohiks, mida ta teha ei tohiks jne. Tõenäoliselt oleksin ma hoopis keegi teine. Ja tõenäoliselt teeksin ma vaid seda, mida armastan. Võib-olla oleksin ma juba jõudnud selleni, mis minu jaoks tõeliselt oluline on.
Aga seda ei saa välja lülitada. Tahame me seda või mitte, me mõtleme ikka ühiskonna ettekirjutatud raamides. Seda vähemalt suurema osa ajast. Mõni aeg tagasi postitasin siia pildi tekstiga "think outside the box". Ja seda see minu jaoks laias laastus tähendabki ja sellepärast see loosung mulle nii väga korda läheb. Mulle tundub üha enam, et tõelise-tõelise õnne ja suurte tegudeni jõuab vaid see, kes aeg-ajalt raamidest ka väljapoole piiluda oskab.
Olgu tegu siis ükskõik millise eluala või eluvaldkonnaga.
Üritan seda ette kujutada - ma ei teaks, mida Eestis ühelt naiselt oodatakse. Mis oleks noorele naisele "sobiv" töökoht, mida temalt veel oodatakse, kuidas ta käituda ei tohiks, mida ta teha ei tohiks jne. Tõenäoliselt oleksin ma hoopis keegi teine. Ja tõenäoliselt teeksin ma vaid seda, mida armastan. Võib-olla oleksin ma juba jõudnud selleni, mis minu jaoks tõeliselt oluline on.
Aga seda ei saa välja lülitada. Tahame me seda või mitte, me mõtleme ikka ühiskonna ettekirjutatud raamides. Seda vähemalt suurema osa ajast. Mõni aeg tagasi postitasin siia pildi tekstiga "think outside the box". Ja seda see minu jaoks laias laastus tähendabki ja sellepärast see loosung mulle nii väga korda läheb. Mulle tundub üha enam, et tõelise-tõelise õnne ja suurte tegudeni jõuab vaid see, kes aeg-ajalt raamidest ka väljapoole piiluda oskab.
Olgu tegu siis ükskõik millise eluala või eluvaldkonnaga.
February 17, 2012
Täna sööme komme, homme sööme komme
Sõbrapäeva hommikul tekkis mul kinnisidee, et võiks midagi head teha. Näiteks trühvleid, mida ma kunagi varem teinud pole. Ja kui ma veel selle retsepti leidsin, oli asi otsustatud!
Retseptile lisaks ütlen seda, et esiteks mul pole köögikombaini. Küpsised purustasin hoopis oma blenderis ja toorjuustuga segasin kokku vana head puulusikat kasutades (see võttis aega). Tahenema jätsin umbes pooleks tunniks, natuke oli vist rohkem. Katteks on pooleldi Laima tume ja pooleldi Laima bitter'i šokolaad (kuidas iganes selle nimi eesti keeles on, hmm) ning toorjuust Philadelphia kõige klassikalisem. Ja muide - kui kellelgi veel kodus mõni vana plekk-kruus on, siis see sobib veevannil šokolaadi sulatamiseks ideaalselt, sest on piisavalt kitsas ja kõrge ja komme on seal sees hea veeretada.
Sellest kogusest tuleb neid tegelikult päris palju, mul veel siiamaani osad ootavad jagamist :) Positiivne on ka see, et mingit väga hullu mökerdamist ei ole, nagu päris trühvlitega võib-olla. Ja pealegi mulle meeldivad sellised väikese kiiksuga asjad palju rohkem kui mõni klassikaline trühvel näiteks. Igal juhul tasub proovimist, sest trühvlid on küll päris head :) Vastukaja on ka seni ikka ainult positiivne olnud :)
PS! Mul on veel roosat tuhksuhkrut ja ma siin mõtlesin, et eriti nunnu oleks sulatada valget šokolaadi ja siis see suhkur hulka segada ja saaks roosad kommid :) Nüüd tuleb vaid leida hea põhjus, miks uus laar komme valmis teha...
Retseptile lisaks ütlen seda, et esiteks mul pole köögikombaini. Küpsised purustasin hoopis oma blenderis ja toorjuustuga segasin kokku vana head puulusikat kasutades (see võttis aega). Tahenema jätsin umbes pooleks tunniks, natuke oli vist rohkem. Katteks on pooleldi Laima tume ja pooleldi Laima bitter'i šokolaad (kuidas iganes selle nimi eesti keeles on, hmm) ning toorjuust Philadelphia kõige klassikalisem. Ja muide - kui kellelgi veel kodus mõni vana plekk-kruus on, siis see sobib veevannil šokolaadi sulatamiseks ideaalselt, sest on piisavalt kitsas ja kõrge ja komme on seal sees hea veeretada.
Sellest kogusest tuleb neid tegelikult päris palju, mul veel siiamaani osad ootavad jagamist :) Positiivne on ka see, et mingit väga hullu mökerdamist ei ole, nagu päris trühvlitega võib-olla. Ja pealegi mulle meeldivad sellised väikese kiiksuga asjad palju rohkem kui mõni klassikaline trühvel näiteks. Igal juhul tasub proovimist, sest trühvlid on küll päris head :) Vastukaja on ka seni ikka ainult positiivne olnud :)
PS! Mul on veel roosat tuhksuhkrut ja ma siin mõtlesin, et eriti nunnu oleks sulatada valget šokolaadi ja siis see suhkur hulka segada ja saaks roosad kommid :) Nüüd tuleb vaid leida hea põhjus, miks uus laar komme valmis teha...
February 7, 2012
Jalutasin täna pärast trenni läbi vanalinna kodu poole ja mõtlesin mõtlemisest. Mõtlemise puhul on minu arust kaks olulist asja. Esiteks ajame me tihtipeale sassi mõtted ja tunded. Teiseks ei teadvusta me endale, KUI suur võim meie mõtlemisel tegelikult on. Ja need kaks punkti on omavahel tihedalt seotud.
See, kas me reageerime mingile olukorrale positiivselt või negatiivselt, tuleneb päris suures osas mõtlemisest. Me võime mõelda hea asja halvaks, ja vastupidi - halva heaks. Meie ajul on tohutu võim kogu meie elu üle. Probleem on lihtsalt selles, et me ei teadvusta seda endale, ja ajame hoopis mõtted segamini tunnetega. Ja nii haaravadki meie elu üle kontrolli hoopis meie tunded. Tunded aga on ajutised ja erapoolikud ja keevad pidevalt üle, neid usaldada väga palju ei tasu, vähemalt mitte otsuste tegemisel. Ma arvan, et see ongi erinevus emotsionaalse ja mitte nii emotsionaalse inimese vahel - emotsionaalne pigem seisab juba loomu poolest oma eluga tunnete peal, mitte nii emotsonaalne aga pigem mõtete peal. Ja samamoodi ma arvan, et see on erinevus optimisti ja pessimisti vahel - optimistil on juba loomuses mõelda asju positiivseks, samas kui pessimistil seda oskust lihtsalt ei ole. Kõik taandub mõtlemisele.
Näiteks on väga suur vahe inimese vahel, kes mõtleb endast hästi ja on enesega rahul, ja selle vahel, kes mingil põhjusel end pidevalt maha teeb. See erinevus on juba silmaga näha. Ja see on nii tobe, sest jah, inimesed on küll erinevad, mõnel on rohkem, mõnel vähem, aga me kõik oleme ilusad just sel omal moel, me kõik oleme targad just sel omal moel ja me kõik oleme andekad just sel omal moel. Ja mitte kellelgi ei tohiks endale lasta midagi vähemat öelda! Ja see on kõigest väike näide mõtlemisest ja selle jõust.
Harjutus. Võta vastu teadlik otsus, et järgmine kord, kui oled keerulises või negatiivses olukorras, siis mõtled positiivsemalt. Kas või natuke. Ja nagu öeldakse - kui sa saad olukorda muuta, siis muuda; kui sa olukorda muuta ei saa, siis lepi sellega ja mine edasi. Kuldaväärt nõuanne mu arust.
PS! Ma võin olla teoorias tugev, aga see kahjuks ei tähenda, et praktiline pool nii kerge tulema oleks :) Working on it! ;)
See, kas me reageerime mingile olukorrale positiivselt või negatiivselt, tuleneb päris suures osas mõtlemisest. Me võime mõelda hea asja halvaks, ja vastupidi - halva heaks. Meie ajul on tohutu võim kogu meie elu üle. Probleem on lihtsalt selles, et me ei teadvusta seda endale, ja ajame hoopis mõtted segamini tunnetega. Ja nii haaravadki meie elu üle kontrolli hoopis meie tunded. Tunded aga on ajutised ja erapoolikud ja keevad pidevalt üle, neid usaldada väga palju ei tasu, vähemalt mitte otsuste tegemisel. Ma arvan, et see ongi erinevus emotsionaalse ja mitte nii emotsionaalse inimese vahel - emotsionaalne pigem seisab juba loomu poolest oma eluga tunnete peal, mitte nii emotsonaalne aga pigem mõtete peal. Ja samamoodi ma arvan, et see on erinevus optimisti ja pessimisti vahel - optimistil on juba loomuses mõelda asju positiivseks, samas kui pessimistil seda oskust lihtsalt ei ole. Kõik taandub mõtlemisele.
Näiteks on väga suur vahe inimese vahel, kes mõtleb endast hästi ja on enesega rahul, ja selle vahel, kes mingil põhjusel end pidevalt maha teeb. See erinevus on juba silmaga näha. Ja see on nii tobe, sest jah, inimesed on küll erinevad, mõnel on rohkem, mõnel vähem, aga me kõik oleme ilusad just sel omal moel, me kõik oleme targad just sel omal moel ja me kõik oleme andekad just sel omal moel. Ja mitte kellelgi ei tohiks endale lasta midagi vähemat öelda! Ja see on kõigest väike näide mõtlemisest ja selle jõust.
Harjutus. Võta vastu teadlik otsus, et järgmine kord, kui oled keerulises või negatiivses olukorras, siis mõtled positiivsemalt. Kas või natuke. Ja nagu öeldakse - kui sa saad olukorda muuta, siis muuda; kui sa olukorda muuta ei saa, siis lepi sellega ja mine edasi. Kuldaväärt nõuanne mu arust.
PS! Ma võin olla teoorias tugev, aga see kahjuks ei tähenda, et praktiline pool nii kerge tulema oleks :) Working on it! ;)
February 2, 2012
Eesti keelest, minu meelest
Ma ei ole siin oma nelja blogiaasta jooksul vist küll kordagi kirjutanud eesti keele teemadel. Ja see ju on tegelikult veidi naljakas, arvestades, et ma siiski olen filoloog ja keeletoimetaja. Aga ma ei ole seda teinud teadlikult ja tahtlikult, ja mul on selleks mõned põhjused. Esiteks ei taha ma olla see inimene, kelle ööd ja päevad tiirlevad vaid ümber tema töö, ja kõikvõimalikele keeleküsimustele mõtlemine on just seda - mu töö (mis mulle küll väga meeldib, aga siiski töö!). Teiseks olen ma märganud, et nii mõnedki muutuvad minuga juttu ajades väga teadlikuks oma keelekasutusest ja hakkavad kuidagi eriti korralikult rääkima või kuskil chat'is lauseid suure algustähe ja punktiga kirjutama jne jne jne. Ma ei taha inimesi muretsema panna, et äkki ma nüüd ütlen midagi "valesti". Chill! Kõnekeel on täitsa okei nähtus ja ma ise olen vaat et selle kõige suurem kasutaja. Nii et ma ei leia, et näiteks Facebookis peaks mingit ÕS-i tüüpi kirjakeelt viljelema. Kokkuleppeliste keelereeglite funktsioon on muuta sõnum selgeks ja üheselt arusaadavaks, ja kõnekeel täidab seda eesmärki tihtipeale isegi paremini kui eriti keeruliseks aetud ametlik sõnastus.
Ma ei vaata sellele viltu, kui mõni inimene ehk aeg-ajalt väikese vea teeb. Küll aga vaatan ma veidi viltu sellele, kui vead ilmuvad näiteks ajakirjandusse, mis peaks oma ilusa ja korrektse eesti keelega just eeskujuks olema. Neil töötavad selle jaoks ju profid. Samuti vaatan ma veidi viltu sellele, kui asutused oma veebilehtedel ja muudes ametlikes esindustekstides ei ole head eesti keelt kasutanud. Lihtsalt kahju on näha, kuidas sellesse üldse ei panustata, mis siis, et just see tekstijupike on tihtipeale sinu ettevõtte visiitkaardiks - esimeseks kokkupuuteks, mis potentsiaalsel kliendil sinu ettevõttega on. Ja täpselt selsamal põhjusel on kahju, et ülikoolides eesti keelt ei õpetata. Üldine suhtumine on vist selline, et see on ju mu emakeel, mis siin õppida... Aga ükskõik millise eluala esindajaks keegi ka saada ei taha, on ilusa eesti keele kasutamine üks märke sellest, et tegu on eduka ja intelligentse inimesega.
Nii. Siin nad nüüd siis on, need minu keelealased seisukohad. Mõned üksikud neist vähemalt. Üritan edaspidigi mitte teiste inimeste keelekasutusse kriitiliselt suhtuda, aga samas olen alati valmis aitama, kui kellelgi küsimusi tekib või oleks vaja, et keegi mõnele tekstile pilgu peale viskaks :)
Ma ei vaata sellele viltu, kui mõni inimene ehk aeg-ajalt väikese vea teeb. Küll aga vaatan ma veidi viltu sellele, kui vead ilmuvad näiteks ajakirjandusse, mis peaks oma ilusa ja korrektse eesti keelega just eeskujuks olema. Neil töötavad selle jaoks ju profid. Samuti vaatan ma veidi viltu sellele, kui asutused oma veebilehtedel ja muudes ametlikes esindustekstides ei ole head eesti keelt kasutanud. Lihtsalt kahju on näha, kuidas sellesse üldse ei panustata, mis siis, et just see tekstijupike on tihtipeale sinu ettevõtte visiitkaardiks - esimeseks kokkupuuteks, mis potentsiaalsel kliendil sinu ettevõttega on. Ja täpselt selsamal põhjusel on kahju, et ülikoolides eesti keelt ei õpetata. Üldine suhtumine on vist selline, et see on ju mu emakeel, mis siin õppida... Aga ükskõik millise eluala esindajaks keegi ka saada ei taha, on ilusa eesti keele kasutamine üks märke sellest, et tegu on eduka ja intelligentse inimesega.
Nii. Siin nad nüüd siis on, need minu keelealased seisukohad. Mõned üksikud neist vähemalt. Üritan edaspidigi mitte teiste inimeste keelekasutusse kriitiliselt suhtuda, aga samas olen alati valmis aitama, kui kellelgi küsimusi tekib või oleks vaja, et keegi mõnele tekstile pilgu peale viskaks :)
Subscribe to:
Posts (Atom)