* mõte järjekordsel unetul ööl
Kui ma pean kottpimedas liikuma, on mul alati hirm. Isegi siis, kui ma olen täiesti tuttavas ja turvalises kohas. Hirm ei ole mitte pimeduse enda ees, vaid selle ees, et sa ei näe, kuhu sa astud. Justkui peaksid sa usaldama, et kui su jalg maapinda puudutab, seal üldse on maapind. Äkki astud sa kanalisatsiooniauku, sipelgapessa või teab kuhu?!
Eluteel on vahel täpselt sama tunne. Sa kõnnid ja kõnnid ning ühel hetkel äkitselt ei olegi enam midagi. Sa ei näe, kuhu sa lähed, millesse sa astud; isegi järgmist sammu ei näe. Sa pead lihtsalt kõndima ja usaldama, et on üldse tee. Ja et see viib just sinna, kus on hea ja kus sa olema pead.
