Üsna tihti juhtub, et ma võtan ette jalutuskäigu ookeani äärde. Valge liiv, helesinine vesi, palmid ning rahu ja vaikus - miks mitte?! Ühel sellisel pärastlõunal astusin mööda teerada, nagu alati, kui järsku jooksis väike sisalik täpselt minu eest üle tee. Järgmisel hetkel lendas põõsast välja suur papagoiparv. Jäin hämmastunult keset seda troopikat nendele tegelastele järele vaatama. See on siis talv Austraalia moodi.

Aga midagi linnalikumat ikka ka - olen viimasel ajal eriti palju filme vaadanud ja kogu seda filmimaailma austama ja armastama õppinud. Juno. Sliding Doors. Kogu Harry Potteri saaga. Kariibi mere piraadid. Ja mida kõike veel. Õppisin, et Johnny Depp on lihtsalt geniaalne! Aga lisaks näitlejameisterlikkusele on paljudes filmides ka väga hea point.

Plaadisoovitus

Pilt kõneleb ise enda eest.
Kaks klassikut, keda kõik teavad. Lugu, mida kõik kuulnud on.
Tegelikult on kogu see plaat täis häid lugusid, nii et hea muusikaelamus on garanteeritud!

Clipping
[...]

Anymore, I don't know who to fight anymore,
I don't know what is right anymore, anymore.

Anymore, I don't know how to feel anymore,
I don't know what is real anymore, anymore.

Anymore, I don't know who to trust anymore,
I don't know what I want anymore, anymore.

Anymore, I don't know who to blame anymore,
I don't know what to say anymore,
I don't know what I want anymore.

Hey, hey, I just don't know anymore.

Igatsevad südamed

Käisin täna kohas nimega Sunset Coast Christian Life Centre ja mulle meeldis. See on Hillsongi tüüpi elavat usku täis kogudus, neil on teenistused reede õhtuti ja pühapäeviti. Siiani olen külastanud kodu lähedal asuvat väikest ja armast baptistikogudust. Ja ärge saage valesti aru, mulle meeldib seal. Aga tore oli vahelduseks Hillsongi tüüpi inimeste keskel olla. Sain uue sõbra ka - üks 19aastane piiblikolledži tudeng tuli juttu ajama. Väga armas temast ju.

Alati kui ma uude kohta lähen, on see mulle täiesti näkku kirjutatud. Nendel hetkedel näen ma välja nagu eksinud 12aastane. Läksin uksest sisse ja istusin tagasihoidlikult viimasesse ritta. Tegelikult mulle lihtsalt tundus, et sealt saab toimuvast kõige parema ülevaate. Ja tundub, et ma ei eksinud. Inimesi oli sadu ja sadu. Nii hea oli vaadata, kuidas kõik pingiread minu ees ülistavaid inimesi täis olid. Noored ja vanad. Haiged ja terved. Kõik võimalikud nahavärvid. Paarkümmend inimest sai päästetud. Ülistusbänd oli viimase peal.

Ja see oli nende tavaline reede õhtu.

Eile hilisõhtul läksime sõbraga ookeani äärde jalutama. Kuu paistis ja tähti oli nii palju. Jalutasime vee ja liiva piiril, kuni jalad läbimärjaks said. Edasi oleks saanud lõputult minna. Ronisime suurte kivide otsa ja istusime seal, kuni tõus peale tuli ja meid lainetega üle visati. Aga tähti oli kogu aeg nii palju.

Täna käisime Whitfordi ostukeskuses. Ta ostis meile sinised slushyd hunniku vaniljejäätisega, kuna see on hea ja ma lihtsalt pidavat seda proovima. Istusime väljas ja jõime/sõime need ära ning seejärel läksime mängisime õhuhokit ka - sel lihtsal põhjusel, et me mõlemad kinnitasime, kui võitmatud me selles oleme :) Viiki jäime. Vist.

Päeva lõpetasime minu juures ühe hea filmiga.