Mis on ligimesearmastus? Sõpra võib ju igaüks armastada, selles pole midagi rasket. Eriti kui teie vahel on just olnud palju õnnelikke hetki ja te kõike koos teete. Selline armastus sind küll kellestki ei erista. Aga kas sa armastad sõpra siis, kui teie vahel on probleeme olnud?
Kas sa armastad võõrast? Seda, kes sulle eile tänaval vastu jalutas või seda, kes prügikasti kõrval üksi kannatab?

Ma ei tea, kas mina armastan. Aga ma tahan.

Hmm.
Jah.
Tegelikult ju peabki olema raske. Kuhu me niimoodi jõuaks, kui kõik oleks kogu aeg ideaalne, meil läheks lausa suurepäraselt ja mitte ühtegi probleemi ette ei satuks kuskil? Mina seda vastust küll teada ei taha. Kõigele lisaks me ju ei teakski siis ise, et kõik hästi on, kuna meil pole seda millegi halvaga võrrelda. Me ei oskaks seda hinnata. Ja tahaks ikka rohkem, alati rohkem.

Aga miks teooria ja praktika nii tihti ei kattu? Või olen ma jälle liiga naiivne, et üldse seda küsin?

Vahel on elu nii nõmedalt raske!