Julgustuseks

A lone shipwreck survivor on an uninhabited island managed to build a crude hut in which he placed all that he had saved from the sinking ship. He prayed to God for deliverance, and anxiously scanned the horizon each day to hail any passing ship.

One day he was horrified to find his hut in flames. All that he had was gone. To the man’s limited vision, it was the worst that could happen and he cursed God.

Yet, the very next day a ship arrived. “We saw your smoke signal,” the captain said.

Teadaanne - alates esimesest septembrist on kevad ametlikult kätte jõudnud! Nüüdsest peaks temperatuur hakkama muudkui tõusma ja vihma ka vähem sadama. Tegelikkuses pole veel muutust märgata, aga see on tõenäoliselt sellepärast, et aastaaegade piirid pandi paika üsna pikka aega tagasi ja praeguseks on need nihkunud. Nii et tuleb veel kannatlikult "sooje" ilmu oodata.

Tegelikult oli septembri algus päris imelik. Tänavatel ei olnud ühtegi ebanormaalselt suure seljakoti ja ilusa lillekimbuga vaevu seitsmeaastast märgata. Ja esimest korda ei läinud ka mina kooli. Kuu vahetus pea et märkamatult. Eestis on alati esimesel septembril kuidagi eriline atmosfäär ja siin olles on raske harjuda kurva tõsiasjaga, et esimene september on tegelikult päev nagu iga teinegi.

Ka sõnal "suvi" on siin hoopis teine tähendus. Eestis on suvi väga eriline aeg. See on midagi sellist, mida kõik ootavad. Aga see on ka arusaadav - kuid ja kuid on aina sadanud ja ilm on külm. Kõik tahavad meeleheitlikult tunda seda paari päikesekiirt ja soojakraadi. Ja ma usun, et kõigil on meeles see eriline tunne, kui pikk kooliaasta läbi sai ja kolm kuud puhkust ja seiklusi ees ootas.

Siin on asjad vastupidi. Päike on väljas olnud suurema osa aastast. Mitmekuulist puhkust ei ole kellelgi, aga seda ei ole ka nii hädasti vaja kui eestlastel pärast pikka ja külma talve. Suvi on siin aeg, kus ilm on nii soe, et keegi ilma tõsisema põhjuseta välja ei kipu. Kui just ujuma minek ei ole.