Lugemissoovitus:

Lehte Hainsalu "Mineviku tulevik".

Ideaalne hämarateks sügisõhtuteks, et aurava teetassi kõrval nautida head kirjandust ja samas ka vaimutoitu saada :)

On teil vahel nii, et kõik probleemid on lahendatud, kõik hirmud on kadunud, südames on täielik rahu. Ja hea on olla. Ja ma isegi ei jõudnud märgata, millal KÕIK see juhtuda sai!

Wow.

Nojah.

Täna oli pikk päev, mis möödus väga kiiresti (nagu ikka). Aga mulle meeldis iga sekund sellest. Või noh, enamus :) Ma ei hakka kõiki detaile siia kirjutamagi! Päeva parim osa oli see, kui ma ühte oma väikest sõpra nägin ja temaga mängida sain. Aga üks asi on mul südamel. Kui ma hommikul kümne ajal Olli läksin, siis nägin täpselt kiriku ees hulkuvat koera. Ta läks iga inimese juurde, kes tänaval liikus. Ja vaatas neile sellise pilguga otsa, nagu küsiks: "Palun hakka mu peremeheks." Ta tahtis kirikusse sisse tulla, sest nägi, et kõik inimesed lähevad sinna. (Kuhu mujale ikka pühapäeva varahommikul minnakse...) Aga ta ei julgenud. Jäi ukse peale seisma. Ma tegin talle pai, ta muutus kohe rõõmsaks ja hakkas saba liputama. Ta vist ei saa armastust väga tihti tunda. Aga mida ma veel teha sain?
Ma sain igatahes aru, et kodutud koerad jätavad mu südamesse palju valusama jälje kui kodutud inimesed. Sest inimestel on valik, koertel aga mitte...