Üht-teist päkapikutöökojast :)

Vaas. Nagu näha, pole selleks palju vaja - sobiv anum, natuke värvi, lõngakera ja paelajupp. Mul on juba ammu harjumus kõikvõimalikud huvitavama kujuga pudelid kõrvale panna, praegugi ootab üks veel kapis. Tegelikult tasub üldse KÕIKE koguda, sest kunagi ei tea, mis idee tuleb ja mida selle teostamiseks kasutada saaks :)

Heegeldatud linik. Tagasi vanaemade klassika juurde. Muster on võetud ajakirjast Minu Käsitööd (11/2010). Läbimõõt umbes 60 cm ja ma arvan, et see on kõige rohkem, milleks mina isiklikult oma null-püsivuse juures võimeline olen. (Ma väga-väga fännan igasugu linikuid ning mu järgmine mõte on heegeldada mitu erisugust pisemat, need külgepidi kokku õmmelda ning see siis elutoas lauale visata) :)

Kootud meestesall. Kõige tavalisem maleruudumuster, aga ma meestesalli eriti muu mustriga ette ei kujutagi. Ja muide - see sinine lõng on üks mu lemmikuid! No nii ilus toon lihtsalt!

Kootud müts

Kuna ma saan jälle kord pilte teha, täienes minu blogi täna uue kategooriaga - käsitöö. Tegelikult juhtus selline lugu, et sõitsin ükspäev trammiga koju ja nägin seal üht ägedat mütsi. Mingi inimene oli ka selle mütsi küljes. Igatahes tekkis mul vastupandamatu soov üks müts valmis kududa, nii ma siis ostsingi järgmisel päeval lõnga valmis. Suur kuduja ma tegelikult ei ole, aga otsustasin seekord oma mütsi valmis teha ilma igasuguste juhendite ja õpetusteta. Lihtsalt et ise teha mida tahan ja tõestada endale, et kõik on võimalik. Teadsin, et tahan kasutada suuri vardaid (need on tehtud nr 7,5-ga!) ja mingisugust veidi huvitavamat tekstuuri (vaatasin veidi ringi ja otsustasin nupulise kasuks). Kõikvõimalikud mustrid ja palmikud ja värvid on muidugi ka väga kihvtid, aga see pole mina.

Vahel on nii hea võtta jupp lõnga ja vardad ning vaadata, mis tuleb. Eriti pärast hip-hopi trenni, siis on kontrast kuidagi eriti mõnusalt absurdne :) Selle mütsi tegin tegelikult valmis ühel unetul ööl - mõtlesin, et kui ma magada ei saa, siis parem teen midagi veidigi produktiivset selle ajaga.

PS! Modelliks nõustus seekord lahkelt hakkama härra Ahv, kes hetkel minu juures resideerub.

Elus ei vii meid edasi mitte tarkus või andekus, vaid see, kui PALJU tööd oleme me oma eesmärkide ja unistuste nimel nõus tegema. Lihtsalt tuleb meeles hoida kaht asja - KUNAGI ei tohi alla anda ning kõike tuleb teha SÜDAMEGA.

OH YES YOU CAN!!

Mõtted hakkavad vaikselt juba aasta lõpu poole liikuma. 2011. Päris keeruline aasta on olnud, igas võimalikus mõttes. Kõikvõimalikke igapäevaelu jamasid on ette tulnud ja tööasjadega on ka tegemist. Tuleb tunnistada, et ega see üksi elamine pole kergemaks läinud. Lisaks tööasjadele olen kogu aasta üritanud leida aega lõputöö kirjutamiseks, lisaks olen ma kokk ja koristaja ja kõike muud, mida kodus vaja. Ja külmadel kuudel tuleb igapäevaselt tuld teha, mis on minu arust täielik meestetöö (ma võin seda öelda, ma ei ole feminist). Jne.

See võib-olla kõlas negatiivselt, aga tegelikult ma ei ole üldse negatiivne! Vastupidi - ma olen selle kõige eest ülitänulik. Ma olen võinud õppida, et ma ei saa vaadata probleemide peale ja lasta neil end maha tõmmata. Samuti olen ma võinud õppida, et ma ei saa vaadata ka heade aegade peale ja lasta oma tujul ja kogu oma olemusel sõltuda sellest. Need mõlemad asjad on kõikuvad ja elus tuleb leida midagi püsivamat, millel seista. Ma elan ühe päeva korraga ja päeva lõpus tavaliselt näen, et olen kõik olukorrad üle elanud ning nendes ei olnud tegelikult mitte midagi rasket. Ja alati on head palju rohkem, see ei ole lihtsalt mingi odav loosung.

Sellel aastal jõudsin ma esimest korda veidi lähemale sellele, KES MA OLEN. Nii hea tunne on. Ja järgmisel aastal loodetavasti saab lõpuks ometi ka vastatud küsimus, et MIDA MA TAHAN. Ma arvan, et see uus aasta tuleb muutuste aasta. Aga enne muidugi tuleb vana korralikult ära saata :) Ja veel enne seda on tervelt 25 päeva, et nautida detsembrikuist Tallinna, mis isegi vaatamata lörtsile on minu meelest küll lausa suurepärane :)

Reedeks :)

Tänases postituses on vähe juttu ja palju muusikat.

Esiteks kaks Alicia Keysi lugu, mis mulle nii väga meeldivad - selles on midagi nii erilist ja selles meeldib üle kõige biit :) Üldjuhul ma ei kuula ühte ja sama lugu mitu korda järjest, aga neid võiks lausa pikemalt kuulata :)

Laktoositalumatus

Ema annab mulle aeg-ajalt oma ajakirju lugeda ja ühes neist oli kord lugu vanadekodust, kus vanurite menüüst rääkides keegi naine teatas, et praegu nendeni veel õnneks neid uusi moehaigusi (igasugused toidutalumatused jms) ei ole jõudnud, aga paarikümne aasta pärast võib olukord juba keerulisem olla. See ei ole täpne tsitaat, aga mõte oli midagi sarnast. Jutt võib tõsi olla, aga mind häiris suhtumine, ja seda olen ma kohanud mujalgi.

Puudutatuna tundsin ma end seepärast, et mul on laktoositalumatus ja kohe kindlasti ei ole ma endale seda ise valinud. Ma ei olnud selle olemasolu endale üldse teadvustanudki, enne kui pärast aastaid tugevat kõhuvalu ja muid jamasid mulle analüüs tehti ja selle kõige põhjustaja selgeks sai. 

Minu jaoks tähendas see seda, et ma ei tohi tarbida piimatooteid. Ehk siis ma ei söö jäätist, kohupiima, tavalist juustu või jogurtit, kommi-šokolaadi, saiakesi-kooke-torte, kohukesi ja muid sarnaseid magustoite, salateid, mis on tehtud majoneesi-hapukoorega jne jne jne. Rääkimata siis sellest, et ma ei joo piima-keefiri. Aga mitte ainult. Laktoos on kasutusel ka e-ainena, et lihatoodete jm omadusi parandada. Nii et lisaks kõigele muule ei söö ma kotlette, viinereid, vorsti, sinki ja muid töödeldud lihast valmistatud tooteid, sama käib ka valmistoitude kohta, nii et minu jaoks jäävad ära ka igasuguseid purgisupid ja muud taolised variandid. Samuti on laktoos tihti ravimite koostises, nii et peavalutabletti ma ei tarbi. Ja tegelikult ei tea päris kindlalt kunagi, kuhu seda veel hulka on pandud. Näiteks tihti on kõige tavalisemaski saias laktoos mingil kujul sees.

Väljas söömas käies on päris keeruline leida midagi sellist, mida ma võin süüa. Ja ma ei hakka rääkimagi nendest traditsioonilistest eesti sünnipäevadest, kus on kartulisalat, viinerid ja kohupiimatort näiteks. Tegelikult on olemas tabletid, mida enne piimatoodete söömist sisse võtta, aga need ei toimi päris sada protsenti. Nii et kohe kindlasti ei valiks ma sellist asja ise enda jaoks välja. Ja samuti ei kujuta ma endale seda probleemi ette - see, mis juhtub siis, kui ma joon  ära näiteks klaasikese piima, ei ole ettekujutluse vili.

(Väike sõnaseletuse osa ka siia alla. Laktoositalumatus tähendab tegelikult seda, et sinu organismis puudub üks teatud ensüüm, mis aitab laktoosil organismi imenduda, seega ei suuda sinu organism laktoosi vastu võtta.)

Ma enamasti ei tee postitusi stiilis täna-tegin-seda-ja-siis-seda, aga nüüd tuleb küll üks erand - sest täna oli meil ESINEMINE. Minu jaoks esimest korda elus esineda tantsuga!!! (Okei, kui mitte arvestada aeroobikakava-laadset asja kooliajal ja mõne aasta tagust tantsu, mis oli pooleldi näidend.)

Naljakas, kui kiiresti see kõik mööda läks! Kui ma kodus veel harjutasin, siis tuli päris normaalselt välja, aga kohapeal hakkasin ühel hetkel liiga kiirustama. Tunne oli sellegipoolest suurepärane ja ma võin esimest korda elus öelda, et mulle MEELDIB TANTSIDA. Aga ma tahaksin veel palju-palju paremaks saada. Ja oma elus veel palju-palju tantsida.

Miks ma seda siia üldse kirjutama hakkasin... Ma nüüd õhtul mõtlesin, et see emotional rollercoaster on ikka väsitav - ühest küljest ma olen pettunud, sest oleks pidanud ikka paremini hakkama saama, aga teisalt on nii head emotsioonid. Ühesõnaga skaala -100 kuni +100, ja kõik vahepealne ka! Ja siis mulle jõudis kohale, mis oleks alternatiiv. See, et ma elan oma igapäevaelu rutiinis ilma ühegi suurema positiivse või negatiivse kogemuse ja emotsioonita. Ei proovi uusi asju. Ei kuku läbi. Ei õpi. Ei näe millegi nimel vaeva. Ei tunne rõõmu. Ei ELA. Ja vot see oleks tõeliselt jube!

Et siis entusiasm. Mul tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus minu peale vaadatakse veidi viltu, kui ma mõnda asja "liiga" entusiastlikult suhtun. Aga mina jälle ei suuda teha midagi ilma entusiasmita - milleks üldse teha midagi, mida sa ei armasta? Ma kas teen midagi TÄIEGA või pigem ei tee siis üldse mitte.

Muidugi mõtlen ma seda mõistuse piires - ma ei räägi õppimisest, koristamisest ja muust, mis tuleb ära teha. Oma kohustuste ja oma sõna taga tuleb seista. Kuigi ega natuke entusiasmi ka selliste tegevuste puhul mööda külge maha just ei jookse. Aga üldjuhul ma arvan, et elu on liiga lühike, et raisata seda millegi sellise peale, mida sa ei armasta. Keegi ei pea leppima keskpärase eluga.

Kirjutan kirjutamisest

Ma olen seda blogi pidanud juba üle kolme aasta, aga ma vist pole eriti selgitanud, miks ma seda üldse teen. Ma ei arva, et mul midagi eriti põhjapanevat öelda on. Ma arvan, et pigem on blogi hea iseendale - mõtteid on peas nii palju, neid aga kirja panna üritades jõuab ka ise nii mõneski asjas selgusele. Lisaks on kunagi huvitav oma aastatetaguseid postitusi lugeda ja vaadata, kes olid sa siis, mida mõtlesid-tegid, ja kes oled nüüd.

Aga tegelikult mul lihtsalt on vaja kogu aeg kirjutada. Kui ma ei kirjuta siia, siis ma kirjutan oma märkmikusse. Või Notepadi ja salvestan faili oma arvutisse. Või oma teise märkmikusse. Või paberi peale. Või kalendermärkmikusse. Või Facebooki. See on nagu hasart sellest, kas sa suudad oma mõttes mõlkuvad liikuvad ja elavad ideed panna staatiliselt paberile, nii et nad ka seal sarnaselt elama hakkavad. Sest tegelikult on oma mõtteid ju üsna raske väljendada täpselt sellisena, nagu nad sinu sees on.

Ja seda ma õpingi. Ma ei tea veel, miks.

Moslemitest, naljast ja tüli õhutamisest

Lugesin, kuidas üks ajaleht on järjekordselt islami ja moslemite teemal nalja teinud. Ma ei saa sellest aru. On ju teada, et nad kaitsevad oma usku väga tulihingeliselt ja on üleüldse teistsuguse temperamendi ja taustaga. Milleks on vaja torkida?! Maailmas on piisavalt teemasid, mille üle nalja heita, ilma et sellega kaasneks kellegi haigetsaamine. Aga millegipärast meeldib inimestele ikka neid kõige plahvatusohtlikumaid asju torkida.

Sarnane lugu on minu arust meil kogu selle venelaste eesti keele õppimise teemaga. Vahel tundub, et eestlased torgivad seda teemat juba hasardist ja meelega, kuna nad teavad, kuidas paljud venelased sellesse suhtuvad. Ja tulebki jälle tüli ja tekitatakse aina uut viha. Ma ütleks, et eestikeelne ei võrdu eestimeelsega. Ja see, et inimene eestikeelne ei ole, ei tähenda, et ta tingimata ka eestimeelne poleks.

Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema. Ja ega ta enamasti ei olegi. Aga palju oleneb sellest, millise suhtumisega me ise kõikvõimalikele olukordadele vastu läheme. Kui  ma näen, et mu suhtumine muutuma peaks, siis vahel kuulan kahte lugu: seda - lisaks muule meeldib mulle siin see emotsioon, millega ta laulab, need ei ole niisama päheõpitud sõnad; aga veelgi enam seda - see attitude ja power, see on lihtsalt võimas. Need ei ole lihtsalt ilusad sõnad ja ilus muusika, vaid midagi enamat, mis jõuab otse südamesse kohale.

...Yes I will! Yes I can!

Mugavustsoonist, sellest koledast illusioonist

Suurema osa oma väikesest elust olen ma mõne spordialaga tegelenud - kooli ajal näiteks kergejõustikuga, jalgpalliga, juudoga... Kui ma väike olin, mängisin ma püstolite ja autodega ning turnisin mööda katuseid. Midagi väga roosat ja lillelist sellesse pilti eriti ei mahu.

Ja nüüd - tantsimine!? Võib öelda, et ma olen oma mugavustsoonist nii kaugele tulnud, et see tsoon on muutunud pisikeseks mustaks täpiks kusagil kaugel. Ja teate mis? Täiega vägev on!

Tegelikult võttis selle tundmuseni jõudmine veidi aega. Esimene tund läksin ma vaikselt kõige viimasesse ritta ja tundsin, kuidas kiirete liigutuste õppimine võtab mul päris kaua aega ja samas, et aeglaste tegemiseks ei ole ma piisavalt paindlik ja tantsuline. See oli veel siis, kui ma proovisin saada 2in1 - jääda mugavustsooni ja samas tantsida. Aga kui mulle ühel hetkel kohale jõudis, et ainus viis silmapiiri laiendamiseks on mugavustsooniga hüvasti jätta, loksus kõik paika. Ma otsustasin mitte vaadata teiste peale, vaid minna ettepoole, õppida, anda oma parim, ja seejuures kogu protsessi nautida. Toimib! :)

Ma ei taha mõeldagi, millest kõigest oleksin ma ilma jäänud, kui ma poleks seda sammu teinud. Nii et inimesed, aeg on olla julged ja avardada oma silmapiiri. Aeg oma mugavustsoonist välja astuda, uusi maailmu avastada ja seeläbi tegelikult tõelisele iseendale üha lähemale ja lähemale jõuda!

Sügisese tüdimuse vastu!

Avastasin ükspäev, et õhtud hakkavad üha pimedamaks ja külmemaks muutuma, ja sügis on tõesti kätte jõudnud. Seega panin kirja mõned mõtted... kuidas sügisese tüdimuse vastu võidelda. Ohjad tuleb ju enda kätte haarata :)

·         Alusta nädalat positiivselt. Minu esmaspäeva varahommikud mööduvad tihti näiteks ujulas, nii et kogu nädal saab eriti hea hoo sisse. Pärast korralikku trenni on eriti mõnus mullivannis vedeleda ja pärast sauna minna. Ja koju jõuan ma juba enne kümmet, nii et ajalist kadu ei ole, samas on nii positiivne tunne ja olen valmis uuele nädalale vastu astuma.

·         Naudi hommikut. Maga, kuni uni ära läinud on, seejärel osta kõrvaltänava pagariärist ahjusooja kaneelisaia, tee kodus tassike head kanget espressot ning naudi :) Minu Kalamaja kodus keset heledaid värve, puitu ja heegeldatud linikuid tundus see variant küll suurepäraselt sobivat. Kuidagi õige tunne oli.

·         Valgus ja soojus. Tee ahju või kaminasse tuli, sea nende praksuvate-hõõguvate puude ette ennast mõnusasti sisse ja loe midagi head. Mis tahes see „hea“ parajasti on – naisteajakiri, värsked uudised, ilukirjanduse klassika... Igaühele oma!

·         Kodune spaa. Juuksemaskid, näomaskid, maniküür, pediküür, jalavann, igasugused kreemid-koorijad – võimalusi on tohutult.

·         Liikumine. Ma tõesti usun, et vanadel eestlastel oli õigus – terves kehas terve vaim. Mida rohkem sa liigud, seda tugevamaks muutub ka vaim ja tüdimus nii kergelt enam maha tõmmata ei saa. Minu viimase aja lemmikud on hiphop (tõeliselt super, eriti pärast pikka tööpäeva) või jalutuskäik mõne hea sõbraga.

·         Isetegemise rõõm. Üks asi, mis alati positiivse tunde tekitab, on see, kui sa midagi oma kätega valmis teed. Olgu selleks siis ehete valmistamine, heegeldamine või kudumine, mis tahes. Tuleb lihtsalt leida see valdkond, milles inspiratsioon lendama hakkab, ning mõnus meeleolu luua – küünlad, hea muusika jne jne.

Ja loomulikult tuleb veeta nii palju aega kui võimalik koos sõprade ja perega! Kui su päeva tungib sellegipoolest mõni negatiivsem hetk, siis võta 10-minutiline paus, pane mängima oma lemmiklugu, laula kõvasti ja valesti kaasa ning tantsi läbi korteri!

Siin on kuus punkti – üks igasse päeva. Pühapäev on hingamispäev :)

I'd rather fail at trying than succeed at doing nothing... Päris äge mõte. Tahaks seda meeles hoida ja selle järgi elada, sest kahjuks on tavaliselt lihtsam kõigele uuele ei öelda. Eestlaste puhul millegipärast tundub see eriti tõsi olevat. Kõige suurem takistus vist siiski on enese võrdlemine teistega. Alati on ju keegi, kes on andekam, kellel tuleb paremini välja jne jne. Seega tõmbab selline võrdlemine meid alati maha. Aga nagu paljude teiste asjadega, vajab see teadlikku otsust. Et jah, ma proovin, ja mitte ainult - ma lähen ja annan oma täiesti parima!

Eile ma sain teada, mida hirm ja foobia päriselt tähendavad. Ja ma sain teada, et kui sa võitled oma foobiaga, siis iga võiduga tõused sa justkui veidi kõrgemale, tunned rohkem ja rohkem uhkust, et hirm on alistatud, oled ühe enam üles tõstetud - aga mida kõrgemal sa oled, seda valusam on ka kukkumine. Ja mida rohkem võitusid sul on, seda rohkem valvsust sa kaotad, nii et tegelikult on sind kergem jalust lüüa.

Mul oli täna selline olukord, et sattusin ostma ühe müüja käest, kes vist oli veidi närviline ja halvas tujus, pealegi tundus, et ta väga eestlasi ei fänna. Lõpuks andis ta mulle vahetusraha tagasi pisikestes sentides, nii et mulle vaatas letilt vastu väiksemat sorti (suhteliselt väärtusetu) kullahunnik. Hakkasin siis sente oma mündikotti laduma, kui märkasin, et ta oli mulle kogemata rohkem raha andnud. Edasi tekkis selline klassikaline olukord filmist, kus sul on ühel õlal paha versioon endast ja teisel see ingellik. Igatahes ütles mõistuse hääl mu sees, et suva, ise see müüja ju oli nii ebaviisakalt käitunud ja puha... Aga südame hääl ei lasknud end kõigutada ja andis müüjale tema raha tagasi, mispeale tema üllatunult seda raha ja mind vaatama jäi.

Aga see pani mind mõtlema sellele, et esiteks on tore näha, et südame hääl on tugevam ja ei lase end mõistuse omast eksitada, ning teiseks, et kui me ei suuda olla ausad väikestes asjades, siis kuidas me üldse saaksime olla ausad suurtes. Või vastupidi - mis kasu on sellest, kui me oleme igati eeskujulikud ja ausad suurtes asjades, kui me tegelikult selliseid väikseid olukordi ignoreerime. See ju nulliks ka need suured asjad tegelikult ära.

Ühesõnaga - huvitav olukord oli.

Ühel õhtul magama minnes tekkis mu silme ette pilt iseendast väikesena, panemas kokku mingisugust suurt puslet. Teate küll, ühte neist igavatest pusledest, kus suurema osa pildist moodustab taevas või muru või midagi taolist, nii et kõik tükid näevad enam-vähem ühesugused välja.

Aga ma sain aru, et see ei ole mitte mina väikesena, vaid mina praegu. Ja ma sain aru, et see ei ole mitte pusle, vaid minu elu, mida ma seal kokku panen. Ikka tükk tüki haaval. Vahel lihtsalt on elus selline periood, kus kõik pusletükid tunduvad olevat täpselt ühesugused, mingit selgust ei ole ja asi hakkab vaikselt juba ära tüütama, kuni tekib täiesti lootusetuse tunne.

Aga varem või hiljem saab see pusle(osa) kokku ja oi, see lõpptulemus on vägev. 

Ma usun, et meil kõigil on elus selliseid olukordi, kus me peame oma mugavustsoonist välja tulema. Selliseid, mis tekitavad meie peas kõikvõimalikke aga-küsimusi. Panevad mõtlema takistuste ja probleemide peale, kuni lõpuks tundub, et kergem oleks kogu asi lihtsalt katki jätta. Või kui see ei ole võimalik, siis peas vasardab vähemalt "ma ei tahaaa"...

Igatahes oli mul selline olukord mõni aeg tagasi. Aga selle asemel, et neid tavapäraseid mõtteid peas keerutada, otsustasin ma seekord mitte sellesse uppuma jääda ja sellest välja astuda. (Wo)man up!

Toimis. Tulemus - kvaliteet.

Naljakas, kui kiiresti asjad muutuvad. Kui kiiresti elu muutub. Kui kiiresti sina muutud. Kuidas asjad, mis veel eile olid olulised, on tänaseks unustusehõlma vajunud. 

Mulle meeldib joosta. Laupäeval käisin ma näiteks Maijooksul seitset kilomeetrit jooksmas. Mu eesmärk on alati rada ühtlases tempos ilma peatusteta läbi joosta ning kogu ettevõtmist nautida.

Seega on vist veidi naljakas, et kooli ajal oli jooksmine tegelikult mu kõige nõrgem spordiala. Ma lihtsalt ei suutnud joosta, hakkasin poole distantsi peal alati hingeldama, tegin kõndimispausi, siis jälle pressisin natuke edasi, ise iga meetrit vihates. Aga ühel hetkel jõudis mulle kohale, et jooksmine on vaid tahtejõu küsimus. Mulle on sport alati väga meeldinud, nii et füüsiliselt olen ma võimeline selle raja läbima, tuleb vaid sobiv tempo valida. Küsimus on tahtejõus - kui ma otsustan raja lõpuni joosta, siis ma ka jooksen. Hoolimata mõnest raskest hetkest, neid ikka tuleb ette, aga kui ma kindlameelselt edasi jooksen ja neile ei mõtle, siis lähevad need mõne minutiga üle.

Aga ega ma niisama jooksmisest ei kirjuta. Hakkasin nimelt mõtlema, et täpselt sama kehtib ju meie kogu elu kohta. Meie eluski tuleb ette raskeid hetki ning kõige loomulikum reaktsioon on selg pöörata ja lahkuda. Või raja äärde hingeldama ja ennast haletsema jääda. Ning nagu jooksmiselgi, on küsimus paljuski meie tahtejõus - sest me võime teada, et rasked hetked oleme me võimelised üle elama. Point on selles, millise valiku me otsustame teha!

Lugesin hiljuti Nick Hornby raamatut "How to be good". See on üks väga-väga kreisi stoori, aga ma ei hakka sellel pikemalt peatuma. Raamat sai päris kiiresti läbi - mitte sellepärast, et mulle nii väga jutustatud lugu meeldinud oleks, ei, aga ma tahtsin näha, kus autor selle loo lõpetab. Ilus ja päikeseline lõpp oleks liiga naiivne ja ebausutav. Aga samas võtta ära igasugune lootus? Seda ka nagu ei taha.

See raamat haaras mind väga endasse ja pani mõtlema sellisele imelikule nähtusele nagu "hea inimene". Hea inimene ei ole HEA inimene. Headus ei ole pelgalt filantroopia. Samuti pani see mõtlema igapäevaelule, rutiinile ja harjumustele abielu kontekstis. Ehk siis kõigele sellele, millest see teos on.

Nüüd võin ma edasi liikuda, Katie ja Davidi kogemusest õpitu kõrva taga, aga kui Katie vaatas taevasse ja ei näinud seal midagi, siis mina tean, mille ma sealt leidnud olen. Ja minu loos on see lootus juba olemas.

Kultuurist

Istusin ihuüksinda ühes suures ja kõledas valgete kiviseintega ruumis. Seal oli telekas, selle ees tool ja selle peal mina. Kümme meetrit minust tagapool kihas Vabaduse väljak, aga mina olin üksi. Nimelt külastasin reedel Jean-Charles Hue näitust Tallinna Kunstihoone galeriis. Tegu on videokunstnikuga ja mis mind tegelikult sinna tõmbas, ei olnud mitte videokunst ise, vaid selle subjekt - mustlased. Veendusin aga jällegi, et see suur ja uhke "moodne" kunst pole kohe üldse mitte minu jaoks. Pigem oli see lihtsalt rõve, ning see emotsioon oli märksa tugevam kui soov mustlaste kohta midagi uut teada saada. Lahkusin.

Käigu kaalus üles aga Jaani kiriku kõrvale üles pandud näitus "KAART & kaart" ehk siis Tallinna linnaplaanid ja postkaardid mitmetest aegadest, rännak läbi linna ja läbi ajaloo. Lahe oli oma kodulinna peale pikemalt mõelda ja kujutleda, kes nendel tänavatel näiteks sada aastat tagasi jalutasid. Seisin seal täitsa pikalt, kuni jahe hakkas.

Laupäeval kultuur jätkus - oli Muuseumiöö ja käisime emaga Tammsaare muuseumis, Kadrioru lossi kunstimuuseumis ja KUMU-s. Majamuuseumid on alati toredad, näiteks minu silmis ei näita Tammsaare oma mitte suurt kirjanikku Tammsaaret, vaid üht tavalist meest. Samal põhjusel ei suuda ma näiteks lugeda raamatut mõne suure ajaloosündmuse kohta, aga ma loen suurima heameelega mõne inimese mälestusi sellest sündmusest. Selle tasandiga ma saan haakuda. (Anne Frank on üks paljudest näidetest.)

KUMU kolmas korrus näitab seda, mida mina kunstiks pean ja mida ma hindan. Huvitav, miks on "moodsas" kunstis nii vähe seda, mis kunagi kunsti moodustas ja mida ma selles üle kõige hindan?

Suu kinni, süda jahtub ära!

Võiks ju arvata, et elus on vähemalt mõni asi, mis loomulikult tuleb ja mida õppima ei pea. Näiteks nagu hingamine. Aga tuleb välja, et mõni (khm) vajab isegi selles järeleaitamist.

Lugesin selle kohta just päris palju, kuna olen eluaeg suu kaudu hinganud. Vahel ikka proovin nina kaudu ka, nagu arst kunagi soovitas, aga enamasti tekib siis tunne, et ei saa piisavalt õhku. Nii et ma ei ole sellega ära harjuda suutnud. (Ehk siis ma ei ole end lihtsalt piisavalt motiveerinud.)

Nüüd aga sain tänu uuele infole aru, et ütlus "suu kinni, süda jahtub ära" on sada protsenti tõsi! Lausa otseses mõttes - suu kaudu õhku sisse hingates ei jõua õhk kehatemperatuuriga nii palju kohaneda, kui see nina kaudu jõuaks, seepärast saabki organism liiga külma õhu osaliseks. Rääkimata igasugustest muudest jamadest, mida selline hingamine endaga kaasa toob.

Siit siis eesmärk selle aasta kevadeks: õppida hingama nina kaudu!

Päeva küsimus iseendale: kas ma olen valmis jätma oma võrgud?

Kõige halvem külg üksinda elamise juures? Ma pean oma ämblikud ise ära tapma.

Sirvisin oma vana märkmikku ja seal oli küsimus: millega sa toidad oma mõtteid?

Noh?

Mul tuli üks koht meelde. Selle nimi on Sint-Baafskathedraal ja see asub Gentis. Nagu nimi ja piltki räägivad, on tegu ühe tõsise katedraaliga. Kuulus on see selle poolest, et seal asub Jan van Eycki meistriteos, mida peetakse nii Belgia kui ka kogu vararenessansi suurteoseks. Tegelikult oli tal ka vend Hubert ja selle katedraali juures töötasid nad koos.

Sisse astudes tundub Sint-Baafskathedraal veelgi suurem ja võimsam kui väljast. Lisaks põhisaalile on seal ka palju pisikesi kambrikesi. Pidevalt liigub sadu ja sadu rõõmsaid fotoaparaatidega turiste ringi, nii et kuhugi löögile pääseda on päris keeruline. Kui aga end kõigist neist läbi murda, võib jõuda trepini, mis viib alla katakombi. Paljudel jääb see väike trepp kahe silma vahele, nii et maa all on rahvast märksa vähem. Üleüldse on see koht hämaram ja tekitab (au)kartust. Tavaliselt on sinna üles pandud mõni näitus. Kui ka sealt läbi minna, pimeda ja rõske katakombi kõige pimedamasse ja rõskemasse nurka, kuhu pea keegi ei satu, leiab eest väikese klaasukse.

Ja seal see ongi. Palvekamber. Koht, kus on täielik vaikus ja kuhu mitte keegi ei satu. Olgugi et sa oled suures Euroopa linnas, olgugi et sa oled ühe turistirohke katedraali all - seal oled vaid sina ja on Jumal. Sa saad panna põlved maha ühe järjekordselt võimsa alatarimaali ees ja unustada ära, et kusagil seal, paarkümmend meetrit kõrgemal on mingi maailm.

Kunagi on vist päris naljakas oma postitusi siit lugeda. Siinkohal tervitused 50-aastasele versioonile minust, kes ehk kunagi seda loeb.

Ma vist unustasin seda siia "õigel ajal" kirjutada, aga mulle jõudis alles aastavahetusel miskit kohale. Nimelt tunnen ma vana aasta õhtuti ja uue aasta esimestel päevadel alati sellist teistsugust jõudu. Jõudu, et oma elu üle järele mõelda ja korrektuure teha, jõudu, et muuta seda, mis tegelikult juba ammu muutmist vajab, jõudu, et astuda julgemaid samme oma unistuste poole. Ma usun, et te saate aru, mida ma silmas pean. Aga ühel hetkel sain ma aru, et tegelikult on iga päev nagu uus aasta. Iga päev on uus algus, uus võimalus. Aastavahetus ei erine selle poolest mitte millegagi.

Today is the day! :)

Jhumpa Lahiri "The Namesake"

Sattusin selle raamatu otsa täiesti kogemata. Tagakaant uurides ei saanud muidugi seda enam käest panna, nii et tuli läbi lugeda. Ja milline lugemine! "The Namesake" on huvitav väga mitmel tasandil. Huvitav on lugeda bengali inimestest Ameerikas, huvitav on lugeda teisest kultuurist pärit inimese kohanemisest oma uue eluga, huvitav on lugeda põlvkondade-vahelistest erinevustest. Ja nii edasi.

Austraalias olles vestlesin ühe seal elava eestlasega ja ta kurtis, kuidas noorem põlvkond enam eesti keele ja kultuuri vastu huvi ei tunne, pigem peavad nad end austraallasteks. Seda raamatut lugedes sai sama probleemi näha hoopis teise nurga alt - selle lapse vaatepunktist, kes sünnib Ameerikas, käib koolis Ameerikas, kelle sõbrad on ameeriklased, kes räägib igapäevaselt inglise keelt, kes peab Ameerika pühi ja tähtpäevi ning vaatab Ameerika televisiooni. Täitsa arusaadav, et ta põlgab oma vanemate "totraid" traditsioone ja ei talu mõtet, et peab niiii mitmeks nädalaks kuhugi Indiasse sõitma.

See raamat ei jutusta mitte ühe inimese lugu, vaid ühe perekonna lugu. Ja meie globaalküla lugu. Raamatu alguses korraldavad vanemad abielu Ashoke ja Ashima vahel, mehe ja naise vahel, kes üksteist veel ei tea. Mind igatahes pani see stseen neile kaasa tundma. Vaesed inimesed, peavad abielluma käsu täitmise pärast, täiesti ilma armastuseta. Paar kolib Ameerikasse ja aastakümned mööduvad. Peagi on nende lapsed abieluealised, kuid käituvad uue kultuuri tavade kohaselt. Nende poeg armub ja armastab. Üht... teist... kolmandat. Selle kolmanda siis võtab naiseks ka. Kõik on ilus, noored on armunud ja alustamas oma elu, oma perekonda. Kuni armastus saab otsa ja naine kohtab hoopis vana kallimat. Ütelge siis, kumb variant tegelikult parem on!?

Tõde on vist kusagil vahepeal. Aga vähemalt mõtlema pani.

Kui sa tahad kuulata ühte mõnusat lugu, siis vajuta siia.

Vana aasta lõpp ja uue algus on tavapäraselt selline aeg, kus me mõtleme eelneva üle ja teeme plaane, sõnastame soove edasiseks. Võiks ju kirjutada midagi kokkuvõtlikku oma eelmise aasta kohta. Või mõtiskleda uue aasta teemadel. Aga seda kõike on juba nii palju kuulda olnud, et ma põhimõtteliselt ei hakka sellesse süvenema. Aitab.

Inimesed, sööge apelsini ja olge õnnelikud! Saate C-vitamiini ja muud head :)

There's a time to let go and a time to hold on.

Lord capture our hearts now
Drown out the pleasures and treasures that bind us
Give us your courage
To be strong, to be brave, and to never back down