Kui eile juba faktidest juttu tuli, siis lisaksin täna ühe sellise, mis minu arust võiks küll aasta põnevaima fakti auhinna saada. Käisime emaga mõni aeg tagasi Solarises sellel kuulsal inimkehade näitusel ja sain seal muuhulgas teada, et suur osa tolmu, mis meie kodudesse tekib, on nimelt surnud rakud, mis meie kehadelt maha langevad. Et ikka uued asemele saaksid kasvada. Küll on inimene ikka huvitavalt loodud!

Minu arust on otsatult tore saada uusi teadmisi. Ja mitte lihtsalt midagi uut sinu enda valdkonnast, vaid üleüldse hakata üha rohkem mõistma enda ümber toimuvat. Miks asjad on just nii, nagu nad on. Näiteks kuidas on see talv nii külm, kui viimastel aastatel on isegi jõulud mustad ja plusskraadides olnud. Minu selle nädala lemmikteadmine on vastus just sellele küsimusele. Nimelt sain teada, et selle aasta külma talve tõi meile Siberi kõrgrõhuala, mis aeg ajalt Eestini jõuab.

Täitsa loogiline ju. Teadmiste terviseks.

Ma ei tea, kas ma ehk olen selle mõtte siia kord juba kirja pannud, aga see on midagi sellist, mis mul mõnda aega juba südames on olnud. Muuhulgas on sul elus ka selline valik, et sa kas eeldad inimesest head, KUNI ta tõestab vastupidist, või sa eeldad temast halba, KUNI ta tõestab vastupidist. Eestis eriti on levinud just viimane suhtumine ja see on kurb. Niimoodi on raske elada, kui sa kedagi ei usalda ja inimesi lähedale ei lase. Jah, muidugi tuleb aeg-ajalt ette ka halbu inimesi, see on paratamatu. Aga see ei tähenda, et me igale inimesele võimalust ei võiks anda. Miks alati halba eeldada?

Midagi poeriiulilt

Aga mina ostsin täna sellist asja nagu seda on "marineeritud pee" :)

(PS. Kui keegi tõestust vajab, võib tšekki näha. Pärast marineeritud pee ärasöömist tundus lausa kogu päev märksa toredam.)

Pühapäev. Esmaspäev. Teisipäev. Kolmapäev. Aga küsimus on selles, kas see on piisav? Kas neli õhtut on piisav, et elu igaveseks muutunud oleks?

Raamatukogu

Minu esimene mälestus seoses raamatukoguga on üks pärastlõuna, kui käisime emaga linnas jalutamas. Kui me Rahvusraamatukogu juurde jõudsime, küsisin mina, mis selles suuuuures majas on, ning ema vastas, et raamatukogu. Ja seletas lahti, et seal saab igasuguseid raamatuid lugeda. Selle peale tahtsin mina muidugi kohe sinna minna, kuna ma aga isegi lugeda veel ei osanud, polnud ju mõtet...
Ju siis sellest ajast peale tekkiski minus idee raamatukogust kui ühest suurepärasest kohast ning vastupandamatu soov sinna minna.

Muutunud ei ole see tunne siiani. Kui ma tahan midagi ägedat teha, lähen ma raamatukokku! Vahel meeldib mulle seal päris pikalt olla, et raamaturiiulite vahel tuhnida ja need kõige paremad raamatud üles leida. Vahel meeldib mulle seal tööd teha - õhkkond on mõttetööd toetav ja seega saan alati väga palju tehtud! Kui ma lähen sinna mõne uurimuse jaoks materjali koguma, saan alati ka inspiratsiooni ja motivatsiooni lisaks füüsilisele materjalile endale.

Ma siis lähen raamatukokku nüüd.
Punkt praegu.