Jalutasin täna läbi hämara ja lumise vanalinna Oleviste kiriku poole, imetledes ülesriputatud jõulutulesid ning puuoksi katvat lumevaipa. Lihtsalt uskumatu, kui ilus väljas on! Ja vähemalt sama ilus oli küünaldega täidetud kirikus kuulda koori inglihäälel laulmas. Esimene advent on tähistatud ning jõulu- ja ootuse aeg ametlikult alguse saanud. Võimas, võimas on see aeg aastast, ja nõnda eriline!

Mõtlen üha enam sellele, et me lõikame just seda, mida ise külvanud oleme. Lõikamise ajal oleme me kõik nagu üks mees esireas valmis, käised üles kääritud ja kott valmis. Et saada. Naljakas siis, et me külvamise ajal nähtamatuks muutuda oskame ning sujuvalt ära hajume. Ja endal jääb veel õigust ülegi.

Igatahes lähen see aasta Toidupanka appi.

Tere, kallis Uni

Pole ammu näinud, kuidas sul läheb?

Tahtsin lihtsalt öelda, et ootan sind kannatamatult külla. Nagu alati. Palun tule varsti, sest ma enam ilma sinuta ei oska.

Head ööd?