Unenägude maailm on nii huvitav. Kust unenäod tulevad? Miks nad on vahel nii positiivsed, vahel nii kummalised, ja miks on vahel iga väiksemgi detail peensusteni lihvitud? Miks ma vahel ei näe nädal aega järjest mitte ühtegi unenägu, ja siis äkki ühel öösel tuleb neid nii palju korraga?
Ma nägin eile öösel hästi huvitavat unenägu. Tegelikult ma ei mäleta sellest suurt midagi, ainult ükskuid detaile. Aga iga kord kui mõni neist meenub, tuleb mul soov seda unenägu uuesti näha, sinna kohta tagasi minna.
See oli üks linn. Mitte väga suur. Ma läksin ühte koolimaja sarnasesse suurde kompleksi, sealt oli mingil põhjusel vaja korra läbi käia. Maja ees oli tolm - asfalti polnud üldse. Siis läks väike metsarada kuni laulukaareni. Ma jooksin seal pidevalt edasi-tagasi, et ühte inimest tabada. Laulukaare all toimus kontsert. Seal oli nii roheline ja mõnus. Häguselt meenub mulle ka üks võitlus ühe koletisega. Edasi tulid kitsad, aga väga pikad tänavad, mida ääristasid värvilised puumajad. Ühes majas oli kaltsukas, mul tekkis vastupandamatu soov sinna sisse kiigata, aga aega ei olnud. Tuli edasi rutata. Naljakas, et mina ei läinud selle maailmaga seal üldse kokku. Seal oli kõik nii vaikne ja rahulik. Inimesi ei olnud üldse. Aeg oleks nagu seisma jäänud. Aga mina, mul oli kiire. Mina ei saanud hetkekski peatuda. Ma jooksin kogu aeg. Jooksin edasi, ja siis jälle tagasi. Ja siis veel edasi, ja veel tagasi. Tänavad tundusid lõputult pikad. Millal ma kohale jõuan?
Naljakas, aga sinna kohta ma tahaks tagasi.
