Kas te teadsite, et sõna "maastik" võeti eesti kunstnike seas kasutusele alles 20. sajandi alguses. Maalikunstnikud ning luuletajad tähistasid selle sõnaga "maa ilmet". Teaduslik geograafiline määratlus anti sellele alles hiljem.
Aga mis on üldse maastik teie jaoks, kas lihtsalt geograafiline üksus või hoopis seotud kultuuri ja inimestega?
Naljakas mõelda, et sada aastat tagasi "maastikku" üldse ei olnudki.
Piibli uuemas tõlkes on seda sõna ühe koha peal kasutatud - "[ma olen sündinud enne...] kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki" (Õp 8:26). Ingliskeelses Piiblis kõlab see niimoodi: "While as yet he had not made the earth, nor the fields, nor the highest part of the dust of the world." Ei tea, miks eesti keeles just "maastik" valitud on? Ingliskeelsega võrreldes on siin väike tähendusnihe; selles mõttes et "maastik" on ju palju abstraktsem mõiste kui "fields". Nüüd võiks teada saada, mis seal algselt oli.
On maastik ja on ideaalmaastik. Aga kui meil juba nagunii on esimesed, miks me ei väärtusta neid, vaid hoopis loome ideaalmaastikke? Me kasutame maastikke, et luua endale stereotüüpe sellest kohast. Kui tõene see tegelikult on?
Lugedes Eesti maastikest ning nende peale mõeldes tuleb mul paratamatult meelde Peet Vallaku novellikogu "Lambavarga Näpsi lorijutte". Imelik seos võib-olla, aga see ehk ongi see minu stereotüüp Eesti Maastikust.
No comments:
Post a Comment