Imetamisest... ikka veel!

Võiks ju arvata, et oma aastase ja seitsmekuusega on vähemalt imetamine üks teema, millega enam kellelegi ette ei jää. Aga oh ei. See on ilmselt lihtsalt üks neist asjadest, mis kedagi külmaks ei jäta ja mille suhtes igaüks tunneb, et peab midagi ütlema (olgu see siis positiivne või negatiivne).

Kui Ellu väiksem oli, kerkis aeg-ajalt üles avaliku imetamise teema. Selle külje pealt, et pargipingil last imetades sai nii mõnegi  kummastava pilgu, selle külje pealt, et oli raske leida kohta, kus saaks last mugavalt imetada (käib ennekõike kohvikute, kaubanduskeskuste jne kohta), ning ka selle külje pealt, et last avalikult imetades oli ka endal vastakaid emotsioone, justkui oleksin ma mingi hull rebel, kes midagi täiesti ennekuulmatut toime paneb. 

Rinda saab Ellu endiselt ja just seda peavad paljud imelikuks. Miks küll? Eriti hea elu! Isegi üks meditsiinitöötaja ütles, et ilmselt peaksin selle ikka ära lõpetama. Mis sest, et ametlikud soovitused nii Eestis kui ka mujal maailmas on, et laps võiks kuni 2aastaseks saamiseni rinnapiima ka saada ja et see on talle parim. Aga meie inimesed on suures osas vist veendunud, et nõuka ajal teati neid asju ikka paremini... Nii tundubki kohati, justkui peaksin ma vabandusi otsima, miks ma seda üldse teen.

Olen siiski oma sisetundele ja ka ametlikele soovitustele truuks jäänud ja Ellut edasi imetanud. Palju ta enam ei taha, aga samas pole ka ise veel täielikult loobuda tahtnud. Kuna ma ei plaani Ellut võõrutada, vähemalt mitte lähiajal enne uue beebi tulekut, ei näe ma probleemi ka nn tandemimetamises, mis samuti mujal maailmas rohkem levinud ja tuntum teema on. Käisin sel teemal igaks juhuks ka ITKs imetamisnõustaja konsultatsioonil ning tema oli samal seisukohal ning vägagi toetav.

See oli tegelikult väga värskendav ja andis julgust juurde samamoodi jätkata. :)

PS! Eelmisel aastal ilmus avaliku imetamise teemal ajakirjas Pere ja Kodu artikkel, kus ka meie sõna saime.

Pilt: Hele-Mai Alamaa. Artikli jaoks tehtud :)

Uuel aastal uue hooga...

Kohvikus töisemaid mõtteid koondamas

See lause peab seekord kuidagi eriti paika, kuna ma jään veebruarist ametlikult dekreeti (jälle!) ning tahan selleks ajaks töisemad tegemised kokku tõmmata. Mäletan eelmisest korrast sama tunnet, seda viimast kuud enne dekreeti, kui jõudu ja energiat enam nii palju pole, aga töid on just enne lõppu rohkem. Veel viimased pingutused ja... Jaksan, jaksan küll!

Nii on ka jaanuar seni üsna töötähe all möödunud. Või noh, niipalju kui see lapse kasvatamise kõrvalt võimalik on, sest suure osa ööpäevast veedan ikkagi ju lapsega tegeledes. Aga lõunauned ja õhtuti pärast kella kaheksat teen tavaliselt tööd. Praegu on mul käsil kahe raamatu toimetamine.

Minu suurim motivaator on hetkel raha... Nali! See pole minu jaoks tegelikult kunagi piisavalt suur motivaator olnud. Vähemalt mitte niipalju, et oma unetunde ohverdada. Pigem unistan ma järgmisest etapist, kui saan keskenduda ainult oma krattidele ja kõik töömõtted mõneks ajaks kõrvale jätta. Loodan ja usun, et seekord peab see unistus ka paika, sest kahe väikese lapse kõrvalt ilmselt enam tööd ei jõua teha. Ja kui mulle siis jääbki mõni üksik hetk ka endale, saangi selle ilma süümepiinadeta iseendale kulutada, lugedes ajakirja, ligunedes vannis või tegeledes mõnega oma sajast käsitööprojektist.

Kõlab ju hästi! Seniks aga tagasi tööle :)

Mina kuu enne dekreeti jäämist :)

Kolmanda trimestri mõtted

Kudusin uuele beebile sokid ka juba :)

Täna on mul harukordne vaikne hetk õhtul ja harukordselt on mul veidikene ka energiat... :D Nii et on suurepärane võimalus taas mõned mõtted kirja panna.

Olen juba tükk aega märganud muutust oma mõtetes ja tunnetes seoses uue beebi tulekuga. Rasedus oli kogu aeg veel üsna alguses, ka liigutusi hakkasin ma poisiga hiljem tundma kui Elluga, nii et mingis mõttes oli ta nagu pidevalt justkui veidi utoopiline. See on küll mu teine rasedus ja laps, aga endiselt on kuidagi uskumatu ette kujutada, et päriselt on üks uus elu, uus inimene minu sees alguse saanud ja kasvamas.

Teisalt oli kuskil kuklas pidevalt ka hirm, kuidas elu kahe nii väikese lapsega välja hakkab nägema. Mul pole praegu isegi veel ju autojuhilube, et meid ringi sõidutada. Kuidas nad omavahel läbi saama hakkavad? Kuidas Ellu lepib sellega, et ta polegi enam ainus? Kas mul jätkub ikka piisavalt energiat või olen ma igaks õhtuks totaalne närvipundar? Kas ma üldse mäletan kogu seda beebimajandust? Elluga olime me ju esmakordsed vanemad ja iga asi võttis kahe pealegi kaua aega, nüüd tuleb mängeldes kahega toime tulla. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga viimasel ajal on kõik justkui muutunud. Kolmanda trimestriga on asi reaalsemaks muutunud ja millegipärast tekitab see just positiivsust, mitte hirme juurde. Tunnen tohtutut ootusärevust, rõõmu ja kindlustunnet, et saan ilusti hakkama ja meil saab lõbus olema. Ootan juba selle väikese kutiga kohtumist nii väga, et muudkui loen nädalaid ja päevi tähtajani. See muidugi ei tähenda, et see küsimustelaviin kadunud oleks. Ei, need on ikka alles, aga need pole lihtsalt enam tähtsad. Pealegi laabub kõik alati ka ilma muretsemata ja ülemõtlemata, nii et milleks selle peale aega raisata? Ma juba ootan põnevusega uut kratti meie segasummasuvilasse :)

Ka kõhubeebi on muutunud väga aktiivseks, muudkui põtkib ja annab endast märku. Kohati tundub, et tal on mitu paari käsi ja jalgu, kuidas muidu suudab ta korraga igale poole lüüa? Nende liigutuste kaudu on tunda, et ta ongi kohe täitsa päris inimene. Oma tahtega ja enda moodi. Tema ise.

Igapäevased imed

Elu väikese lapsega on ikka nii lahe! Ma pole vist siiani päris ära harjunud, et mul pole kodus enam (/veel) beebit, vaid üks asjalik väike inimene.

Vahva on vaadata, kuidas ta üritab kõike õppida ja jäljendada. Ühel hommikul näiteks haarasin pärast hommikusööki oma kohvitassi ja kutsusin ta tuppa mängima. Tema võttis seepeale siis sama asjaliku näoga laualt oma veetassi ja tuterdas sellega minu järel, hoolikalt kruusi käes hoides. Pärast läks köögist tuppa muidugi üks märg rida, aga mis seal ikka :)

Samamoodi meedib Ellule praegu väga koristada ja süüa teha. Pärast hommikusööki lükkab ta tavaliselt tooli kraanikausi juurde ja me hakkame nõusid pesema. Kui ma tolmuimeja välja võtan, on ta esimesena valmis toad üle käima. Samuti kuulub iganädalase varustuse hulka väike tolmulapike. Tihtipeale kui ta midagi kusagil vedelemas näeb, viib ta selle asja oma kohale tagasi.

Vaikselt oleme hakanud ka süüa koos tegema, tema ikka laua ääres oma toolikesel seismas. Jõulude ajal valmistasime mitu korda niiviisi piparkooke, muul ajal saab ta vähemalt mõnd taigent või salatit segada või muud põnevat teha. Täna segas ta pannil toitu läbi ja sai väga kenasti aru, et tuleb ettevaatlik olla.

Muidugi on kõige selle tulemuseks kordades suurem segadus ja ajakulu, aga see kuulubki asja juurde. Ja kuhu meil kiiret? Kõige tähtsam on see, et ta saaks igapäevategevustes kaasa lüüa, õpiks ja areneks ning tal oleks lõbus. Kui ma ütleksin talle praegu, et ära sega ja mine tegele oma asjadega, miks peaks ta kunagi võtma iseenesestmõistetavana, et ta peseb enda järelt nõud või teeb süüa? Pealegi naudin ma neid koos veedetud hetki nii-nii väga ja ma usun, et tema samuti :)