Mulle meeldib joosta. Laupäeval käisin ma näiteks Maijooksul seitset kilomeetrit jooksmas. Mu eesmärk on alati rada ühtlases tempos ilma peatusteta läbi joosta ning kogu ettevõtmist nautida.

Seega on vist veidi naljakas, et kooli ajal oli jooksmine tegelikult mu kõige nõrgem spordiala. Ma lihtsalt ei suutnud joosta, hakkasin poole distantsi peal alati hingeldama, tegin kõndimispausi, siis jälle pressisin natuke edasi, ise iga meetrit vihates. Aga ühel hetkel jõudis mulle kohale, et jooksmine on vaid tahtejõu küsimus. Mulle on sport alati väga meeldinud, nii et füüsiliselt olen ma võimeline selle raja läbima, tuleb vaid sobiv tempo valida. Küsimus on tahtejõus - kui ma otsustan raja lõpuni joosta, siis ma ka jooksen. Hoolimata mõnest raskest hetkest, neid ikka tuleb ette, aga kui ma kindlameelselt edasi jooksen ja neile ei mõtle, siis lähevad need mõne minutiga üle.

Aga ega ma niisama jooksmisest ei kirjuta. Hakkasin nimelt mõtlema, et täpselt sama kehtib ju meie kogu elu kohta. Meie eluski tuleb ette raskeid hetki ning kõige loomulikum reaktsioon on selg pöörata ja lahkuda. Või raja äärde hingeldama ja ennast haletsema jääda. Ning nagu jooksmiselgi, on küsimus paljuski meie tahtejõus - sest me võime teada, et rasked hetked oleme me võimelised üle elama. Point on selles, millise valiku me otsustame teha!

Lugesin hiljuti Nick Hornby raamatut "How to be good". See on üks väga-väga kreisi stoori, aga ma ei hakka sellel pikemalt peatuma. Raamat sai päris kiiresti läbi - mitte sellepärast, et mulle nii väga jutustatud lugu meeldinud oleks, ei, aga ma tahtsin näha, kus autor selle loo lõpetab. Ilus ja päikeseline lõpp oleks liiga naiivne ja ebausutav. Aga samas võtta ära igasugune lootus? Seda ka nagu ei taha.

See raamat haaras mind väga endasse ja pani mõtlema sellisele imelikule nähtusele nagu "hea inimene". Hea inimene ei ole HEA inimene. Headus ei ole pelgalt filantroopia. Samuti pani see mõtlema igapäevaelule, rutiinile ja harjumustele abielu kontekstis. Ehk siis kõigele sellele, millest see teos on.

Nüüd võin ma edasi liikuda, Katie ja Davidi kogemusest õpitu kõrva taga, aga kui Katie vaatas taevasse ja ei näinud seal midagi, siis mina tean, mille ma sealt leidnud olen. Ja minu loos on see lootus juba olemas.

Kultuurist

Istusin ihuüksinda ühes suures ja kõledas valgete kiviseintega ruumis. Seal oli telekas, selle ees tool ja selle peal mina. Kümme meetrit minust tagapool kihas Vabaduse väljak, aga mina olin üksi. Nimelt külastasin reedel Jean-Charles Hue näitust Tallinna Kunstihoone galeriis. Tegu on videokunstnikuga ja mis mind tegelikult sinna tõmbas, ei olnud mitte videokunst ise, vaid selle subjekt - mustlased. Veendusin aga jällegi, et see suur ja uhke "moodne" kunst pole kohe üldse mitte minu jaoks. Pigem oli see lihtsalt rõve, ning see emotsioon oli märksa tugevam kui soov mustlaste kohta midagi uut teada saada. Lahkusin.

Käigu kaalus üles aga Jaani kiriku kõrvale üles pandud näitus "KAART & kaart" ehk siis Tallinna linnaplaanid ja postkaardid mitmetest aegadest, rännak läbi linna ja läbi ajaloo. Lahe oli oma kodulinna peale pikemalt mõelda ja kujutleda, kes nendel tänavatel näiteks sada aastat tagasi jalutasid. Seisin seal täitsa pikalt, kuni jahe hakkas.

Laupäeval kultuur jätkus - oli Muuseumiöö ja käisime emaga Tammsaare muuseumis, Kadrioru lossi kunstimuuseumis ja KUMU-s. Majamuuseumid on alati toredad, näiteks minu silmis ei näita Tammsaare oma mitte suurt kirjanikku Tammsaaret, vaid üht tavalist meest. Samal põhjusel ei suuda ma näiteks lugeda raamatut mõne suure ajaloosündmuse kohta, aga ma loen suurima heameelega mõne inimese mälestusi sellest sündmusest. Selle tasandiga ma saan haakuda. (Anne Frank on üks paljudest näidetest.)

KUMU kolmas korrus näitab seda, mida mina kunstiks pean ja mida ma hindan. Huvitav, miks on "moodsas" kunstis nii vähe seda, mis kunagi kunsti moodustas ja mida ma selles üle kõige hindan?