Potisaaga. Vol 1

Märkamatult on möödunud mitu kuud ja meie pere uue liikme näol armsa lisa saanud - beebipoiss Aaden sündis 11. märtsil. Jee! :)

Millalgi tahan kindlasti kirjutada pikemalt kodusest elust kahe väikese lapsega, aga täna heietan hoopis potitamise teemadel. Või õigemini selle ebaõnnestumise teemadel :D

Tean, et vanasti oli kombeks panna laps potile kohe, kui ta istuma hakkas. Algul plaanisin Elluga sama teha (nii on ju "õige"!), aga kui aeg sinnamaale jõudis, tundus see kuidagi absurdne. Esiteks oli ta alles nii väike ega saanud asjast ise üldse aru, teiseks poleks ta ju ise võimeline poti peale minemagi. Niisiis lükkasin kogu ettevõtmise sellele ajale, kui tal jalad all on. Tundus loogilisem.

Aastasena see tore aeg käes oligi. Selleks ajaks olin potitamise teemat rohkem uurinud ja teadsin, et põiekontroll ja parem arusaam kogu ettevõtmisest tekib heal juhul 1,5selt ja pigem isegi hiljem. Niisiis lükkasin potitamist taas edasi, sest jällegi ei tahtnud hakata lapsele niisama lisastressi tekitama. Pealegi pole meil potitamisega kiiret, kuna lasteaeda ta veel ei lähe. Minu suureks üllatuseks on ka perearstid minuga ühel nõul olnud ja soovitanud pigem mitte liiga vara poti"trenni" teha.

Nüüd kui ta kaheseks saama hakkas, ootasin kogu aeg justkui mingit märki, mis näitaks, et ta ka ise selleks rohkem valmis on. Ühel hetkel hakkaski ta oma mähkude peale osutama. Ilmselt siis, kui pissi tuli. Hakkasin siis suure hurraaga pihta. Kujutasin juba ette, kuidas paari päevaga meil asi käpas on, ja pakkisin mõttes mähkusid kokku. Haha! :D

Lasin Ellul siis aluspükste väel olla. Ta tegi kõik hädad kenasti pükstesse ja mina sain oi-kui-palju põrandaid ja riideid pesta. Kui veidi aega edasi läks, hakkas ta pärast pissimist minu juurde tulema ja nentima, et "oi!".

Plaanisin teda küll potile viia, kui näha, et tahab häda teha, aga see ei toiminud. Esiteks polnud mind tihti lihtsalt kohe ta kõrval, kuna tegelesin parajasti beebiga, tegin süüa, koristasin või muud säärast. Teiseks polnud ta lihtsalt nõus potile istuma ja sundida ju ka ei saa, see tekitaks vaid trotsi juurde. Aga otsustasin asja siiski rahulikult võtta, aega ju on. Vahepeal arvasin, et äkki on pissipott liiga kõrge, nii et ostsin uue ja madalama. Ei, asi polnud selles :D Siis mõtlesin, et ehk tahaks ta rohkem meid jäljendada, ning ostsin vetsupotile lastekaane. Ei, asi polnud selles ka :D Mulle tundub, et see istudes pissimine on tema jaoks lihtsalt võõras ja harjumatu, kuna siiani pole ju vahet olnud ja häda on alati saanud n-ö käigu pealt teha.

Olen siis üritanud kaval olla ja eri lähenemisi proovida. Olen teoreetiliselt rääkinud, kuhu pissi ja kaka käivad, üritades samal ajal mitte pinda käia. Oleme nukusid potile pannud. Vetsus kaasas on ta minuga nagunii enamus ajast käinud. Oleme "Potiraamatusse" kleepse kleepinud. See raamat tegi potiteemale kena sissejuhatusse, aga enam pole ma seda kasutanud, kuna tahaks siiski, et ta istub potile pissimise jaoks, mitte kleepsu saamiseks. Oleme teinud pause, et kogu sellest teemast puhata.

Laenutasin ka raamatu "Varakult potile", kus lisaks varajasele potitamisele jagatakse niisama nippe. Tegelikult tahtsin raamatut "Potile vähem kui päevaga", aga minu raamatukogus seda polnud.

Praegu on asi niikaugel, et Ellu on nõus potil istuma (peaasi et püksid jalas on ja sinna mingit häda tegema ei pea! :D). Aga lähen siiski asjaga kaasa, vaatame koos, kas pissi tuli, pühime peput ja tõmbame pärast suures potis vett peale. Tundub, et talle pakub see huvi ja vaikselt võiks teda suunata edasi...

Põhiprobleemiks on ilmselt ka see, et kodus olemise aeg on nii väike. Hommikul läheme üldiselt pärast hommikusööki kohe õue ja tuleme koju alles lõunauinakuks. Ja kui õhtul issi koju tuleb, on ka tihti juba muud käimised. Niisiis on ilma mähkuta aega seni jagunud vaid pärastlõunaks. Muidugi võiks ka õue ilma mähkuta minna, siis peaks ilmselt lihtsalt viis paari pükse kaasa võtma ja mõned nädalad ainult mänguväljakutel käima :D

Siiski olen ise (veel) tegelikult positiivne ja loodan, et ühel hetkel käib see klõps tal ära ja praegune aeg vajub minevikku. Kooli pole veel keegi ju mähkudega läinud, räägitakse :D

Kolmanda trimestri mõtted

Kudusin uuele beebile sokid ka juba :)

Täna on mul harukordne vaikne hetk õhtul ja harukordselt on mul veidikene ka energiat... :D Nii et on suurepärane võimalus taas mõned mõtted kirja panna.

Olen juba tükk aega märganud muutust oma mõtetes ja tunnetes seoses uue beebi tulekuga. Rasedus oli kogu aeg veel üsna alguses, ka liigutusi hakkasin ma poisiga hiljem tundma kui Elluga, nii et mingis mõttes oli ta nagu pidevalt justkui veidi utoopiline. See on küll mu teine rasedus ja laps, aga endiselt on kuidagi uskumatu ette kujutada, et päriselt on üks uus elu, uus inimene minu sees alguse saanud ja kasvamas.

Teisalt oli kuskil kuklas pidevalt ka hirm, kuidas elu kahe nii väikese lapsega välja hakkab nägema. Mul pole praegu isegi veel ju autojuhilube, et meid ringi sõidutada. Kuidas nad omavahel läbi saama hakkavad? Kuidas Ellu lepib sellega, et ta polegi enam ainus? Kas mul jätkub ikka piisavalt energiat või olen ma igaks õhtuks totaalne närvipundar? Kas ma üldse mäletan kogu seda beebimajandust? Elluga olime me ju esmakordsed vanemad ja iga asi võttis kahe pealegi kaua aega, nüüd tuleb mängeldes kahega toime tulla. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga viimasel ajal on kõik justkui muutunud. Kolmanda trimestriga on asi reaalsemaks muutunud ja millegipärast tekitab see just positiivsust, mitte hirme juurde. Tunnen tohtutut ootusärevust, rõõmu ja kindlustunnet, et saan ilusti hakkama ja meil saab lõbus olema. Ootan juba selle väikese kutiga kohtumist nii väga, et muudkui loen nädalaid ja päevi tähtajani. See muidugi ei tähenda, et see küsimustelaviin kadunud oleks. Ei, need on ikka alles, aga need pole lihtsalt enam tähtsad. Pealegi laabub kõik alati ka ilma muretsemata ja ülemõtlemata, nii et milleks selle peale aega raisata? Ma juba ootan põnevusega uut kratti meie segasummasuvilasse :)

Ka kõhubeebi on muutunud väga aktiivseks, muudkui põtkib ja annab endast märku. Kohati tundub, et tal on mitu paari käsi ja jalgu, kuidas muidu suudab ta korraga igale poole lüüa? Nende liigutuste kaudu on tunda, et ta ongi kohe täitsa päris inimene. Oma tahtega ja enda moodi. Tema ise.

Igapäevased imed

Elu väikese lapsega on ikka nii lahe! Ma pole vist siiani päris ära harjunud, et mul pole kodus enam (/veel) beebit, vaid üks asjalik väike inimene.

Vahva on vaadata, kuidas ta üritab kõike õppida ja jäljendada. Ühel hommikul näiteks haarasin pärast hommikusööki oma kohvitassi ja kutsusin ta tuppa mängima. Tema võttis seepeale siis sama asjaliku näoga laualt oma veetassi ja tuterdas sellega minu järel, hoolikalt kruusi käes hoides. Pärast läks köögist tuppa muidugi üks märg rida, aga mis seal ikka :)

Samamoodi meedib Ellule praegu väga koristada ja süüa teha. Pärast hommikusööki lükkab ta tavaliselt tooli kraanikausi juurde ja me hakkame nõusid pesema. Kui ma tolmuimeja välja võtan, on ta esimesena valmis toad üle käima. Samuti kuulub iganädalase varustuse hulka väike tolmulapike. Tihtipeale kui ta midagi kusagil vedelemas näeb, viib ta selle asja oma kohale tagasi.

Vaikselt oleme hakanud ka süüa koos tegema, tema ikka laua ääres oma toolikesel seismas. Jõulude ajal valmistasime mitu korda niiviisi piparkooke, muul ajal saab ta vähemalt mõnd taigent või salatit segada või muud põnevat teha. Täna segas ta pannil toitu läbi ja sai väga kenasti aru, et tuleb ettevaatlik olla.

Muidugi on kõige selle tulemuseks kordades suurem segadus ja ajakulu, aga see kuulubki asja juurde. Ja kuhu meil kiiret? Kõige tähtsam on see, et ta saaks igapäevategevustes kaasa lüüa, õpiks ja areneks ning tal oleks lõbus. Kui ma ütleksin talle praegu, et ära sega ja mine tegele oma asjadega, miks peaks ta kunagi võtma iseenesestmõistetavana, et ta peseb enda järelt nõud või teeb süüa? Pealegi naudin ma neid koos veedetud hetki nii-nii väga ja ma usun, et tema samuti :)

Uus aadress!

Jah, siin on vahepeal valitsenud väikene vaikus, sest tegelesime kolimisega ning oleme nüüdseks end uues kodus kenasti sisse seadnud.

Kolimine ise oli kohutav nagu alati. Mida rohkem ma siin asju lahti pakkisin, seda suurem kaos tundus tekkivat. Eriti kui üks kolijatest on aktiivne 1,5aastane, kes väljavõetud asju tagasi paneb ja uusi nende asemel välja võtab... :D Aga hakkama me saime ja oleme isegi enamik asju üles leidnud.

I was!

Lisaks sellele on väga palju energiat neelanud lihtsalt rase olemine. Midagi pole teha, ma lihtsalt pole see roosa ja rõõmus särav rase, kes end eriti erilisena tunneb ja õndsalt naeratades ringi liugleb. Pigem olen väsinud, kergesti ärrituv ja pidevalt näljane. Noh ja igasugu muud sada häda veel.

Suurem osa päevast kulub praegu söögitegemisele (3 x), lapse magama panemisele (2 x), õues käimisele (1-2 x). Lisaks on igapäevaselt hunnik koristustöid ees ootamas ja tahaks ka lapsega võimalikult palju lõbusat-arendavat ette võtta (kleebime, joonistame, voolime, uurime raamatuid, mängime magnetitega jne jne jne).

Ühest küljest tundub, et olen nagu orav rattas, teisalt jällegi nagu ei teegi suurt midagi peale selle argirutiini. Eks asi on ilmselt ka selles ühtlaselt hallis ja hämaras talves ning kiires jõuluajas. Samuti üritan tööprojekte vaikselt kokku tõmmata, et varsti taas dekreeti jääda.

Tegelikult pole üldse hullu. Jõulud on mu lemmik aeg aastas ja siis on alati midagi erilist justkui õhus. Homme lähme Ellu esimesele ametlikule jõulupeole, mida ma juba väga ootan. Ja siis ongi vaid paar kuud veel jäänud ja me kohtume lõpuks ometi oma pere värskeima liikmega. Seda ootan ma samuti juba väga-väga!

Ilusaid pühi! :)

Soostereotüüpidest ja väikestest tüdrukutest

Ellu jahuhunnikus autoga mängimas :)

Jõudsin küll lasteaias käia vaid pool aastat, ent mäletan selgelt üht päeva. Lasteaed oli saanud uusi uhkeid mänguasju ning pidime lastega ritta võtma ja kasvatajatele ükshaaval oma palunid-aitähid ütlema, et me nendega mängida võiksime.

Ma ei suudagi enam täpselt meenutada, mida kõike seal leidus, aga mäletan kindlalt, et olid nukumajad Barbiedega. Kui olin oma viisakusavaldused edastanud, hakkasin juba suunda igasugu toredate mänguasjade juurde võtma, kui mulle teatati, et need on poistele ja mina pean Barbiega mängima.

Oh seda pettumust! Üritasin küll selgitada, et see ei huvita mind teps mitte ja tahan siiski teiste asjadega mängida, ent kuulda mind ei võetud. Selle peale käsutati hoopis üks teine vaene tüdruk minu juurde ja talle pandi ülesandeks mind nukkudega mängima õpetada. Seisin siis selle uhke nukumaja ees, Barbie käes, ja mõtlesin esimest korda oma elus, mis imelikus maailmas me küll elame.

Vahepeal on kolmkümmend aastat mööda kerinud, ent muutunud nii väga palju ei olegi.

Aga ma ei näe, et Ellu käsi haaraks rohkem nukkude kui autode järele. Pigem vastupidi, kuna autol on rattad all ja see on liikuvam-põnevam. Õnneks näen ümberringi, et uuema aja emad ei pea paljuks osta oma tütardele autosid või poegadele nukke.

Miks ma üldse selle peale mõtlema hakkasin? Viimased paar korda, kui ma Ellule ühe musta-hallitriibulise dressipluusi selga olen pannud, on kommenteerima tuldud midagi "minu poja" kohta. Samuti siis, kui Ellul sinised pilvekestega püksid jalas olid. Eile tahtsin lapsele kingiks vesipliiatsiga värviraamatut osta ja leidsin kaks varianti - üks tore värviline loomadega ning teine roosa printsessidega.

Kindlasti tuleb ka minu lapsel lasteaias teiste eeskujul peale suur printsesside vaimustus ja ta soovib kõike vaid roosas variandis, ja palun väga. Aga ma ei saa aru, miks seda ise omaalgatuslikult peale suruda. Miks öelda juba väikesele tüdrukule, et jah, poistel on igasugu eri värvi riided seljas ning nende värviraamat on värviline ja mitmekesine, aga sina oled kõigest tüdruk, sind see ei huvita, võta roosa.

Loodan sellegipoolest, et mu lapsed saavad veidi mitmekesisemas ja õiglasemas maailmas üles kasvada. Et nad võivad teha seda, mida nad ise tahavad, ainsaks piiranguks oma südametunnistus ja eetika, mitte soostereotüübid.

Tali tuli!

Talvised tubased rõõmud - Ellu esimene maal

Nii mõnus oli täna hommikul ärgata, teades juba enne aknast välja vaatamist ilmateate ja kahtlase valguse järgi, et ilmselt on lumi maas. Ja seekord õnneks pikemalt kui mõned tunnid. :)

Tunnen sellise ilmaga alati energia ja positiivsuse sööstu. Nii ilus! Seega pakkisime end kohe pärast hommikuputru kokku ja läksime õue lund avastama ja edasi ka eksprompt võimlemistundi. Õnneks oli kohti.

Aga lähenev talv ilmutab end (kahjuks!) ka ühe teise märgiga. Nimelt kellakeeramisega. Ma ei tea, kuidas teil, aga meid mõjutas see seekord kohe väga. Ellu on viimasel ajal hakanud väga vara ärkama, nii 5-6 paiku. Iga kord kui ta varem ärkama hakkab, mõtlen ma, et enam hullemaks ei saa minna ja et enne oli ikka päris hea. Nii ka seekord.

Nimelt on ta nüüd pärast kellakeeramist ärganud 4-5 vahel, mille kohta ei saa isegi öelda enam vara, sest see on lihtsalt poole öö ajal. Aga pole hullu, loodan, et asi ikka paraneb ka (kunagi...). Ilmselt on asi kikudes ja ühel hetkel peavad need kõik ju ära lõikuma. Ja tegelikult on juba praegu parem, sest kui esimestel päevadel ärkas ta pigem neli kui viis, siis viimastel on äratus üha kella viiele lähemale liikunud. Ja nii vara on iga minutike lisaund arvel.

Mina aga põletan küünlaid, joon oma alkovaba glögi ja naudin seda talvemuinasjuttu ning üha lähenevat jõuluaega. Mõnus! :)

Mängutubadest

Laura's Kitchen Peostuudio

Üllatun viimasel ajal ikka ja jälle, kui suureks Ellu kasvanud on. Seekordne avastus tuli seoses mängutubadega.

Pean tunnistama, et polegi nendesse väga palju sattunud. Mul pole just paljudel tuttavatel lapsi, eriti veel nii suuri, kes sünnipäevasid mõnes sellises korraldaks. Ja Ellu ise oli kogu aeg nende jaoks nagu liiga väike, siis tuli aga juba soojem aeg peale, kui kõige toredam on õues ringi joosta.

Kui viimastel kuudel aga mõnes mängunurgaga kohvikus oleme käinud, on Ellu esimese asjana nende suunas jooksnud ja rõõmsalt omaette seal toimetama asunud. (Oleks siis oma mänguasjade vastu kodus ka nii suur vaimustus...)

Nii olemegi viimasel ajal suuna ka mitmesse mängutuppa võtnud. Kõige esimest korda külastasime mõne aja eest Stroomi keskuses kõigile avatud mängutuba Let's Play. Kuna ka issi sel ajal puhkas, läksimegi kolmekesi. Ega seal aastasel just kõige rohkem ausalt öeldes teha polnud, ent peale meie polnud seal parajasti kedagi ning ringi joosta oli tal seal ikka tore. Pealegi sai ta suureks lemmikuks tõukeratas, mida ta minu suureks üllatuseks vahepeal isegi ise lükata oskas. Tegelikult oli meil mehega seal vist isegi lõbusam, mängisime mitu raundi air hockey't :D

Teiseks käisin eile Ellu ja teiste juunilaste-emmedega Kadaka teel asuvas Minu Mängutoas. Vot see oli nendevanustele tõeliselt sobiv, sest mänguasjad olid täpselt sellisele eale kohased ning samas polnud ka midagi ohtlikku (kõrged liumäed-trepid vms). Ellu jooksis kohe rõõmsalt mängima ega pannudki mind seal oldud mitme tunni jooksul eriti tähele. Kuna see koht väikelapsele ka piisavalt ohutu on, ei pidanud minagi tal pidevalt kõrval seisma ning sain teiste emmedega lobiseda. See oli tõeliselt mõnus, pärast olime mõlemad õnnelikud (ja väsinud).

Viimane kogemus on tänasest, kui Kalamajas asuv Laura's Kitchen Peostuudio mänguhommiku korraldas. See koht on mulle oma toreda disaini poolest juba ammu silma hakanud, nii et tahtsin selle ikka ka üle kaeda. Ja tõesti, oligi väga armas koht. Enamik mänguasju olid puidust ja hästi stiilsed, ka lapsele meeldis. Ruum on seal väiksem, nii et ses osas on lastel hea pilku peal hoida. Eriti lahe oli see, et ka vanemate puhkeala oli tõeliselt armas oma ümmarguste lauakeste ja diivanitega ning võrratult ilusate nõudega. Ainus aga oli kõrge ja suurte vahedega trepp ning kuidagi eriti libe ja laineline liumägi (või olen mina liumägede suhtes paranoiline?). Kummalegi neist ma Ellut veel üksi ei julge lasta, nii et kui ta sammud trepi poole (või liumäe ette) seadis, jooksin kohe turvama.

Tegelikult ma ei olegi ise eriti mängutubade ja eri võimaluste kohta uurinud, need kohad on lihtsalt ise kuidagi ette sattunud. Aga edaspidi tuleb vist silmi rohkem lahti hoida. On tõeliselt üllatav olnud vaadata, kui pikalt Ellu üksi ja teiste lastega mängida suudab, ilma et ta mind oma kõrvale vajaks. See annab julgust ühel hetkel ka lasteaia peale mõelda...

Kui keegi teab mõnd toredat 1+ vanusele sobivat mängutuba, andke aga märku! :)

Minu Mängutuba

Elu aastasega

Selle suve 10. juuni pidi olema päev, kui me läheme kogu perega fotoshuudile, et talletada üks väga eriline sündmus. Nimelt meie tütre esimene suur sünnipäev. Reaalselt olime kõik kolmekesi aga haigena voodis siruli.

Positiivse poole pealt vähemalt niipalju, et haiguse raskeim päev langes kõigil eri ajale, nii et saime üksteist põetada. Ja tegelikult kestis see vaid mõne päeva. Ellu on seni üldse õnneks ainult mõnel üksikul korral haige olnud ja enamasti on asi piirdunud lahtise nohuga.

Siiski märkis 10. juuni justkui midagi suurt. Kui Ellu alles beebi oli, oli ta hästi rõõmus ja rahulik ning leppis peaaegu kõigega. Aga nüüd muutus ta vaat et üleöö. Tal tekkis minatunnetus ja oma tahe ning mitte vähe :D Üsna ruttu oli selge, et beebi-Elluga võime kõik hüvasti jätta ning tervitada tuleb üht asjalikku ja sihikindlat väikelast. Ega hullu pole midagi, lihtsalt ta kahjuks ei taipa veel, et päris kõik (olgu, enamik asju), mida ta tahab, pole talle just kõige paremad. Näiteks tikutopsiga mängimine, aknalauale ronimine või autoteele jooksmine... Ütleme nii, et elu on läinud põnevaks :D

Vaimne areng on ka muus osas tempot tõstnud. Näiteks on Ellukene üha rohkem rääkima hakanud. "Emme" tuli kõige esimesena ja tegelikult juba kuskil 6-7kuusena (algul siiski "eue" ja pärast "emm"). Ent pidevalt ei kasutanud ta seda üldse, pigem vahel harva, kui väga hätta sattus või mind taga otsis. Esimene pidevas kasutuses olev sõna oli hoopis "mämm-mämm" ja seda hakkas ta nõudlikult tarvitama umbes aastasena.

Paar kuud tiksus mööda, uusi sõnu rohkem ei lisandunud. Hakkasin juba veidi muretsema, kuna mulle meenus, et sünnitusmajas hoiatas keegi, et Ellul võib keelekidaga probleeme olla. Ega ma täpsemalt ei mäletagi, sest tol hetkel ei ütelnud see asi mulle midagi ja kuna muretsemist oli algul ka muu pärast, läks see üsna pea ka meelest. Nüüd aga meenus ja mida rohkem ma dr Google'iga konsulteerisin, seda rohkem tahtsin teda igaks juhuks ka päris arstile näitama minna.

Võin kohe ka lisada, et perearst naeris mind üsna välja, kuuldes, et ma muretsen, et mu aastane suurt ei lobise :D Keelekida probleeme ta ei tuvastanud. Aga vähemalt sain ma kinnitust, et muretsemiseks pole põhjust. Iga asi tuleb lihtsalt omal ajal ja nagu üks tuttav mainis, siis varsti räägib ta juba nonstop, nii et parem praegust perioodi nautida, kuniks seda veel on.

Praegu on Elen aasta ja neli kuud ning sõnu on hakanud vaikselt lisanduma. Esiteks on igapäevases kasutuses lõpuks ka "emme", samuti "aitäh". Kui ta midagi soovib, tirib ta mind vajalikku kohta ning kordab iga natukese aja tagant julgustavalt "aitäh-aitäh" :) Täna tundus mulle, et ta ütles veepudeli järele küünitades "anna" (või siis on mul hallutsinatsioonid, eks näis).

Samuti on näha, kui palju ta juba aru saab. Kõige naljakam näide on mähkuvahetusest. Iga kord kui ma ütlen talle, et teeme pepu puhtaks, pistab ta plehku :D Aga tegelikult on see elu kergemaks teinud. Olen temaga küll sünnist saati palju rääkinud, aga hea on teada, et ta nüüd sellest juba ka üha rohkem aru saab.

PS! Ja fotoshuudi saime ka lõpuks tehtud! Küll alles mõne nädala eest värvilises sügises, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Kuidas me teatris käisime

Alustasime sügishooaega aktiivselt ning käisime ükspäev Nukuteatris Ellu esimest etendust vaatamas. Kui välja arvata ebaõnnestumiste rida, mis kohalejõudmisele eelnes, on muljed väga positiivsed.

Võiks ju arvata, et kui üldse midagi valesti minna võib, on see väsinud või rahutu laps, kes ei viitsi ühe koha peal paigal püsida... Aga oh ei! Ellu istus viksilt ja viisakalt mul süles ning jälgis kogu etendust põnevusega. Kusjuures ükski laps ei hakanud seal kordagi isegi nutma! Tõsi küll, etendus oli ka piisavalt lühike ning nad oskasid hästi nii väikeste laste tähelepanu püüda.

Aga viltu läks kõik sellele eelnev. Olin nimelt kindel, et algus on kell 1, ja kuna Ellu praegu über-vara hommikuti ärkab, panin ta kell 10 juba "lõuna"unne. Suur oli siis minu üllatus, kui avastasin, et etendus hoopis kell 11 hakkab... Õudne! Lasin lapsel siiski vähemalt 40 minutit täis magada, samal ajal sättisin ennast valmis ning panin asjad kokku ja esikusse valmis. Piletil oli muidugi kirjas, et hilinejaid sisse ei lasta... No pressure! 

40 äratasin siis lapse üles (maailma halvima ema tunne oli, ma üldjuhul lasen tal ikka alati magada, ükskõik mis plaanidega see vastuollu läheb). Panin tema ka kiiruga riidesse ja jooksime välja. Käruralliga alustades vaatasin kella - 54. Tundus lootusetu, aga kuna juba nii kaugel olin, hakkasin siiski jooksma. Õnneks on Nukuteatri Pelgulinnas asuv maja meile üsna lähedal. Veidike ekslesime siiski ringi ning suur finaal saabus maja ees trepil, kus ei olnud vankrite jaoks kaldteed vms. Aga vinnasin kogu kupatuse üles ja tungisin kuidagi isegi kahepoolsest uksest sisse. Edasi aitas üks lahke tädi vankri garderoobi, samal ajal sain mina, Ellu kaenlas, üles saali kapata.

Lõppaeg? 11.04. Arvestades olusid isegi hästi. Muidugi olime meie ainsad hilinejad, teised istusid ammu korralikult oma kohal ning jälgisid juba etendust. (Ausalt öeldes olin lootnud, et alustatakse 5 minutit hiljem, et minusugused ka kohale jõuaksid. Selgus, et minusuguseid pole...) :D

Ühesõnaga oli see kokkuvõttes siiski hästi tore kogemus, mis sest, et ma suure osa ajast lõõtsutasin nii et vähe pole, higi tilkumas ja juuksed sorakil. Ja lahe oli see, et ka lapsevanematele visati kildu, nii et naerda sai päris palju.

Pärast läksime Elluga teatri kohvikusse, sõime saiakest (muud polnudki) ja tema mängis päris pikalt veel sealses mängunurgas.

Vot selline mõnus date oli meil! :)

Pärast mängunurgas oma uute lemmikutega - kühvli ja harjaga :D

Hakkasin mõtlema, et me elame ikka nii toredal ajal, kus juba nii pisikestele korraldatakse päris palju. Olen ka muidu pigem aktiivse elustiiliga, nii et liikumine vaid trajektooril kodu-mänguväljak ei kõla just kõige vahvamalt. Niisiis käingi lapsega päris palju ringi ja avastame eri kohti. Eile käisime näiteks Artise beebikinos (kus Ellu küll magas) ja homme lähme Estoniasse kontserdile (mis vist juba ammu välja müüdud on).

Avalikust imetamisest

Kevadel sai ajakirjas Pere ja Kodu veidi arutletud avaliku imetamise teemal. Nüüd avaldati artikkel ka nende kodulehel (link).

Vahepeal on läinud mõned kuud mööda, laps on mul juba aasta ja kolmekuune ning mul endalgi uus aastakümme ette tiksunud. Avalik imetamine meie jaoks enam kõige aktuaalsem teema polegi, kuna enamasti olen lapsele piisavalt vahepalasid kaasa varunud, et tal kõht täis oleks. Või käime koos kusagil kohvikus söömas. Ent rinda saab ta endiselt.

Siiski tuli ka meil sel suvel taas ette olukordi, kus laps soovis rinda ja mina seda talle mingil juhul ei ole keelanud. Vahel on seda kas või rahustuseks/lohutuseks vaja. Oleme siiamaani hakkama saanud, ilma et keegi riidlema oleks tulnud. Mis sest, et üks kord rattasõidu ajal läks olukord nii kriitiliseks, et istusin lihtsalt sealsamas suure kõnnitee ääres pingile ja andsin endast väljas lapsele süüa.. Laps rahunes maha, oli nõus edasi minema ning tundub, et isegi möödujad jäid ellu. :)

Minu mõtted on artiklis tegelikult juba kirjas, ent mis mind hämmastab, on see, kui tuliseks see teema alati läheb. Miks inimestel lihtsalt ükskõik ei ole, kus ja kuidas üks armas beebi sööb? Ei mahu mulle pähe see õiendamine ja pahameel. Ilmselt läheb meie ühiskonnal tõesti aega, enne kui need iganenud tabud osaks igapäevaelust muutuvad.

Ajakirjas ilmunud pilt. Autor: Hele-Mai Alamaa