Inimene 1. Seadsin täna pärastlõunal oma sammud rongijaama poole ja jalutasin rahulikult mööda Whitfordi avenüüd. Kuna see on üsna suur maantee, siis inimesi seal palju ei kohta. Enamik liigub autoga lihtsalt. Siiski tuli täna üks inimene mulle täpselt vastu. Kui kohakuti jõudsime, vaatas ta mulle otsa, naeratas ja hüüdis rõõmsalt "g'day". See pole tegelikult esimene kord, kui võhivõõras inimene minuga juttu teeb, kuid siiani on see igakord mind ära ehmatanud. Arvestades, et ma siiski eestlane olen, on see vist loogiline ka. Viimasel hetkel suutsin ikka mingi naeratuse moodi asja näole manada ning midagi ebamäärast vastu köhatada.
Inimene 2. Mõned tunnid hiljem. Olin linnas kõik vajalikud toimetused ära teinud ja tahtsin Yellow Cati bussiga Harbour Townist linna rongijaama saada. Bussijuht teretas kõiki sisenejaid ja jagas lahkelt naeratusi. Meie peatuses tõusis bussijuht korra püsti ja hõikas bussi teise otsa, et kaks naist natuke ukse eest ära astuksid, kuna uksed ei saanud lahti minna muidu. Ta tegi seda väga viisakalt ja sõbralikult muide. Kui buss peatuses minema sõitis, helistas bussijuht järgmise bussi juhile ja kurtis talle oma muret - nimelt oli peatusesse maha jäänud üks perekond, kes bussi peale lihtsalt enam ei mahtunud ja bussijuht palus järgmisel juhil kindlaks teha, et see perekond ilusti peale pääseks. Jah, päris vähe ei olnud mul suu lahti või... Kui keegi esiuksest maha läks, soovis ta rõõmsalt head päeva. Vahepeal jõudis veel sõitjatega nalja ka visata.
No comments:
Post a Comment