Soostereotüüpidest ja väikestest tüdrukutest

Ellu jahuhunnikus autoga mängimas :)

Jõudsin küll lasteaias käia vaid pool aastat, ent mäletan selgelt üht päeva. Lasteaed oli saanud uusi uhkeid mänguasju ning pidime lastega ritta võtma ja kasvatajatele ükshaaval oma palunid-aitähid ütlema, et me nendega mängida võiksime.

Ma ei suudagi enam täpselt meenutada, mida kõike seal leidus, aga mäletan kindlalt, et olid nukumajad Barbiedega. Kui olin oma viisakusavaldused edastanud, hakkasin juba suunda igasugu toredate mänguasjade juurde võtma, kui mulle teatati, et need on poistele ja mina pean Barbiega mängima.

Oh seda pettumust! Üritasin küll selgitada, et see ei huvita mind teps mitte ja tahan siiski teiste asjadega mängida, ent kuulda mind ei võetud. Selle peale käsutati hoopis üks teine vaene tüdruk minu juurde ja talle pandi ülesandeks mind nukkudega mängima õpetada. Seisin siis selle uhke nukumaja ees, Barbie käes, ja mõtlesin esimest korda oma elus, mis imelikus maailmas me küll elame.

Vahepeal on kolmkümmend aastat mööda kerinud, ent muutunud nii väga palju ei olegi.

Aga ma ei näe, et Ellu käsi haaraks rohkem nukkude kui autode järele. Pigem vastupidi, kuna autol on rattad all ja see on liikuvam-põnevam. Õnneks näen ümberringi, et uuema aja emad ei pea paljuks osta oma tütardele autosid või poegadele nukke.

Miks ma üldse selle peale mõtlema hakkasin? Viimased paar korda, kui ma Ellule ühe musta-hallitriibulise dressipluusi selga olen pannud, on kommenteerima tuldud midagi "minu poja" kohta. Samuti siis, kui Ellul sinised pilvekestega püksid jalas olid. Eile tahtsin lapsele kingiks vesipliiatsiga värviraamatut osta ja leidsin kaks varianti - üks tore värviline loomadega ning teine roosa printsessidega.

Kindlasti tuleb ka minu lapsel lasteaias teiste eeskujul peale suur printsesside vaimustus ja ta soovib kõike vaid roosas variandis, ja palun väga. Aga ma ei saa aru, miks seda ise omaalgatuslikult peale suruda. Miks öelda juba väikesele tüdrukule, et jah, poistel on igasugu eri värvi riided seljas ning nende värviraamat on värviline ja mitmekesine, aga sina oled kõigest tüdruk, sind see ei huvita, võta roosa.

Loodan sellegipoolest, et mu lapsed saavad veidi mitmekesisemas ja õiglasemas maailmas üles kasvada. Et nad võivad teha seda, mida nad ise tahavad, ainsaks piiranguks oma südametunnistus ja eetika, mitte soostereotüübid.

Tali tuli!

Talvised tubased rõõmud - Ellu esimene maal

Nii mõnus oli täna hommikul ärgata, teades juba enne aknast välja vaatamist ilmateate ja kahtlase valguse järgi, et ilmselt on lumi maas. Ja seekord õnneks pikemalt kui mõned tunnid. :)

Tunnen sellise ilmaga alati energia ja positiivsuse sööstu. Nii ilus! Seega pakkisime end kohe pärast hommikuputru kokku ja läksime õue lund avastama ja edasi ka eksprompt võimlemistundi. Õnneks oli kohti.

Aga lähenev talv ilmutab end (kahjuks!) ka ühe teise märgiga. Nimelt kellakeeramisega. Ma ei tea, kuidas teil, aga meid mõjutas see seekord kohe väga. Ellu on viimasel ajal hakanud väga vara ärkama, nii 5-6 paiku. Iga kord kui ta varem ärkama hakkab, mõtlen ma, et enam hullemaks ei saa minna ja et enne oli ikka päris hea. Nii ka seekord.

Nimelt on ta nüüd pärast kellakeeramist ärganud 4-5 vahel, mille kohta ei saa isegi öelda enam vara, sest see on lihtsalt poole öö ajal. Aga pole hullu, loodan, et asi ikka paraneb ka (kunagi...). Ilmselt on asi kikudes ja ühel hetkel peavad need kõik ju ära lõikuma. Ja tegelikult on juba praegu parem, sest kui esimestel päevadel ärkas ta pigem neli kui viis, siis viimastel on äratus üha kella viiele lähemale liikunud. Ja nii vara on iga minutike lisaund arvel.

Mina aga põletan küünlaid, joon oma alkovaba glögi ja naudin seda talvemuinasjuttu ning üha lähenevat jõuluaega. Mõnus! :)