Sirvisin oma vana märkmikku ja seal oli küsimus: millega sa toidad oma mõtteid?

Noh?

Mul tuli üks koht meelde. Selle nimi on Sint-Baafskathedraal ja see asub Gentis. Nagu nimi ja piltki räägivad, on tegu ühe tõsise katedraaliga. Kuulus on see selle poolest, et seal asub Jan van Eycki meistriteos, mida peetakse nii Belgia kui ka kogu vararenessansi suurteoseks. Tegelikult oli tal ka vend Hubert ja selle katedraali juures töötasid nad koos.

Sisse astudes tundub Sint-Baafskathedraal veelgi suurem ja võimsam kui väljast. Lisaks põhisaalile on seal ka palju pisikesi kambrikesi. Pidevalt liigub sadu ja sadu rõõmsaid fotoaparaatidega turiste ringi, nii et kuhugi löögile pääseda on päris keeruline. Kui aga end kõigist neist läbi murda, võib jõuda trepini, mis viib alla katakombi. Paljudel jääb see väike trepp kahe silma vahele, nii et maa all on rahvast märksa vähem. Üleüldse on see koht hämaram ja tekitab (au)kartust. Tavaliselt on sinna üles pandud mõni näitus. Kui ka sealt läbi minna, pimeda ja rõske katakombi kõige pimedamasse ja rõskemasse nurka, kuhu pea keegi ei satu, leiab eest väikese klaasukse.

Ja seal see ongi. Palvekamber. Koht, kus on täielik vaikus ja kuhu mitte keegi ei satu. Olgugi et sa oled suures Euroopa linnas, olgugi et sa oled ühe turistirohke katedraali all - seal oled vaid sina ja on Jumal. Sa saad panna põlved maha ühe järjekordselt võimsa alatarimaali ees ja unustada ära, et kusagil seal, paarkümmend meetrit kõrgemal on mingi maailm.