Ma ei saa väga paljudest asjadest aru. Kuidas saab üks transpordivahend tõusta õhku ja seal 30 tundi järjest ka püsida, endal sadu inimesi pardal. Või kuidas saab ühe nupule vajutusega kogu suure saali kell pool 4 öösel põlema süüdata. Rääkimata sellest, kuidas keegi võib ühte väikesesse aparaati jäädvustada kogu lõpuaktuse ja hiljem seda veel arvutist kõigile näidata. Täpselt samamoodi nagu kõik toimus.
Tegelikult ei ole see mingi tegur. Võib-olla on asi üldse ainult minus. See kõik ei takista mul nendesse väikestesse igapäevaimedesse uskumast. Kui ma istun lennukisse, ei tule mul hetkekski pähe, et äkki see ei tõuse õhku. Ma vajutan lülitit ise üldse selle protsessi peale mõtlematagi. Ja pärast mõnd suuremat üritust olen ma esimene, kes pilte ja videoid nõudma hakkab.
Üks asi, millest ma samamoodi (veel?) aru ei saa, on see, mis minust kunagi saab. Võib-olla oleks juba ammu aeg selge tulevikuvisiooni ja detailse tegevusplaani jaoks. Ma ei kujuta ennast ette esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni kontorilaua taga arvutiklahve klõbistamas. Nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Lihtsalt ei kujuta. Ja ma isegi ei tea, mis variandid veel olemas on. Ehk sellepärast, et neid on lihtsalt nii palju.
Väiksena oli kõigil teada, kes temast saab. Müüja. Loomaarst. Läks natuke aega mööda, siis juba firmajuht. Moedisainer. Kõigil, välja arvatud ühel väikesel tüdrukul Kalamajas. Mina vastasin taolistele küsimustele enamasti, et sinna on veel aega küll ja ma täpselt ei tea. Aeg on nagu otsa saamas varsti ja mina ikka veel ei tea :)
Tegelikult ei ole see mingi tegur. Võib-olla on asi üldse ainult minus. See kõik ei takista mul nendesse väikestesse igapäevaimedesse uskumast. Kui ma istun lennukisse, ei tule mul hetkekski pähe, et äkki see ei tõuse õhku. Ma vajutan lülitit ise üldse selle protsessi peale mõtlematagi. Ja pärast mõnd suuremat üritust olen ma esimene, kes pilte ja videoid nõudma hakkab.
Üks asi, millest ma samamoodi (veel?) aru ei saa, on see, mis minust kunagi saab. Võib-olla oleks juba ammu aeg selge tulevikuvisiooni ja detailse tegevusplaani jaoks. Ma ei kujuta ennast ette esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni kontorilaua taga arvutiklahve klõbistamas. Nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Lihtsalt ei kujuta. Ja ma isegi ei tea, mis variandid veel olemas on. Ehk sellepärast, et neid on lihtsalt nii palju.
Väiksena oli kõigil teada, kes temast saab. Müüja. Loomaarst. Läks natuke aega mööda, siis juba firmajuht. Moedisainer. Kõigil, välja arvatud ühel väikesel tüdrukul Kalamajas. Mina vastasin taolistele küsimustele enamasti, et sinna on veel aega küll ja ma täpselt ei tea. Aeg on nagu otsa saamas varsti ja mina ikka veel ei tea :)
No comments:
Post a Comment