Eric-Emmanuel Schmitt - "Oscar ja Roosamamma"
Suurepärane raamat.
Kui väga ma ka head kirjandust ei naudiks, suured, paksud ja tõsised raamatud hirmutavad mu alati ära. Naljakas. Aga see raamat ei ole selline. See on õhuke ja voolav ja sa tahad selle ühe õhtuga läbi lugeda. Mis siis, et kell on 3 öösel ja homme tuleb kooli minna. Ja see räägib ühest väikesest poisist. See on nagu lasteraamat. Ainult et see pole. See räägib elust ja surmast. Ja Jumalast.
Mõned katked:
"Kõige huvitavamad küsimused jäävadki küsimusteks. Nendes on saladus. Iga vastuse juurde tuleb öelda "võib-olla". Ainult tähtsusetutele küsimustele on olemas lõplikud vastused."
"...elu on üks kummaline kingitus. Alguses me hindame seda kingitust üle: me arvame, et oleme saanud kingiks igavese elu. Pärast me alahindame seda, see tundub nõme, liiga lühike, me oleme peaaegu valmis ta minema viskama. Lõpuks me saame aru, et see ei olnudki kingitus, vaid kõigest laen. Siis me püüame seda väärt olla. [...] Mida vanemad me oleme, seda parem peab olema meie maitse, et me suudaks elu hinnata. Peab muutuma peeneks, lausa kunstnikuks. Iga viimane kui jobu oskab kümne- või kahekümneaastaselt elust mõnu tunda, aga sajaselt, kui enam liigutada ei saa, tuleb selleks juba mõistust kasutada."
No comments:
Post a Comment