Kirjutasin siia viimati üle aasta tagasi. Ei mäletagi enam, miks vahepeal seda pausi vaja oli, aga jätkan sealt, kus pooleli jäi. Vahel lihtsalt on vaja asjad läbi kirjutada, et pea selgeks ja mõtted sirgeks saada. (Okei-okei, pooled postitused jätsin ikka varjatuks ka.)
Käisin täna ajaloomuuseumis näitust "Iseolemise tahe" vaatamas. Eesti riigi lugu eelmise sajandi lõikes. Seisin seal siis ühe seina ees ja lugesin küüditatute saatuseid. Lõhutud perekonnad, purustatud unistused, kustutatud tulevikud. Laibad tänava ääres reas. Ja meenus mõne aasta tagune uudisenupp sellest, kuidas kuskil jälle tahetakse vastu võtta seadust, et näiteks holokaustist avalikult ei räägitaks, kuna osad usuvad, et see on müüt. Inimõigused.
Ma loodan, et mitte kunagi ei unustata. Ei holokausti, ei Nõukogude okupatsiooni aegseid küüditamisi, ei kõiki neid elusid, mis ohverdati sõjale.
