Sattusin selle raamatu otsa täiesti kogemata. Tagakaant uurides ei saanud muidugi seda enam käest panna, nii et tuli läbi lugeda. Ja milline lugemine! "The Namesake" on huvitav väga mitmel tasandil. Huvitav on lugeda bengali inimestest Ameerikas, huvitav on lugeda teisest kultuurist pärit inimese kohanemisest oma uue eluga, huvitav on lugeda põlvkondade-vahelistest erinevustest. Ja nii edasi.
Austraalias olles vestlesin ühe seal elava eestlasega ja ta kurtis, kuidas noorem põlvkond enam eesti keele ja kultuuri vastu huvi ei tunne, pigem peavad nad end austraallasteks. Seda raamatut lugedes sai sama probleemi näha hoopis teise nurga alt - selle lapse vaatepunktist, kes sünnib Ameerikas, käib koolis Ameerikas, kelle sõbrad on ameeriklased, kes räägib igapäevaselt inglise keelt, kes peab Ameerika pühi ja tähtpäevi ning vaatab Ameerika televisiooni. Täitsa arusaadav, et ta põlgab oma vanemate "totraid" traditsioone ja ei talu mõtet, et peab niiii mitmeks nädalaks kuhugi Indiasse sõitma.
See raamat ei jutusta mitte ühe inimese lugu, vaid ühe perekonna lugu. Ja meie globaalküla lugu. Raamatu alguses korraldavad vanemad abielu Ashoke ja Ashima vahel, mehe ja naise vahel, kes üksteist veel ei tea. Mind igatahes pani see stseen neile kaasa tundma. Vaesed inimesed, peavad abielluma käsu täitmise pärast, täiesti ilma armastuseta. Paar kolib Ameerikasse ja aastakümned mööduvad. Peagi on nende lapsed abieluealised, kuid käituvad uue kultuuri tavade kohaselt. Nende poeg armub ja armastab. Üht... teist... kolmandat. Selle kolmanda siis võtab naiseks ka. Kõik on ilus, noored on armunud ja alustamas oma elu, oma perekonda. Kuni armastus saab otsa ja naine kohtab hoopis vana kallimat. Ütelge siis, kumb variant tegelikult parem on!?
Tõde on vist kusagil vahepeal. Aga vähemalt mõtlema pani.
