Brüssel on eurolinn, seda me teame kõik. Aga lisaks sellele on ta veel väga palju muudki. Mulle meeldib kõige rohkem Brüsseli atmosfäär; vaatamata sellele, et see on kogu Euroopa suhtes nii tähtis linn, on seal rahulik ja mõnus, peaaegu et väikelinlik õhkkond ning palju rohelisi pargikesi. Saime isegi ühes äärelinna metsatukas ära käidud, võtsime päikest, lugesime raamatut ja chillisime niisama.
Reisil olles ja kõiki neid kohti nähes sain ma lõpuks ometi aru, kui erinev on Eesti kogu Lääne-Euroopast, kelle sarnased me nii väga olla püüame. Brüsselis oli tohutult palju eri kultuure koos, iga teine inimene, kes vastu jalutas, oli kas mustanahaline või moslem. Kuid siiski tundus, et omad kõnnivad ikka ainult omadega ringi.
Brüssel on prantsuskeelne linn, kohati tunduski ta väikse ja hubase prantsuse linnakesena. Siinkohal tuleb aususe huvides märkida, et ega ma tegelikult üheski sellises ise käinud ei ole, nii et minu hinnang on puhtalt subjektiivne. Aa ja muidugi ei saa mainimata jätta Brüsseli õllesorte ja šokolaadi!
Tegelikult sai terve reisi jooksul kõvasti naerda. Ja kogu värk algas peale juba enne Brüsselisse jõudmist. Või õigemini pärast sealt uuesti välja sõitmist. Lennuk peatus Charlesroi' lennujaamas ja sealt pidime rongile minema. Sõitsime kuskil tunnikese ja siis saabusime Brüsselisse. Rong peatus seal päris palju. Me tahtsime loomulikult Centralis maha minna. Järsku hakkas aga majasid jälle ühe vähemaks ja vähemaks jääma ning siis oligi Brüssel jälle otsa saanud :/ Ups! Sõitsime rongiga Mecheleni, mis on üldse eraldi linn ja siis kiiresti Brüsselisse tagasi...
Meie Brüsseli host oli nii lahke ja andis meile oma korteri võtmed, et saaksime vabalt liikuda. Noh, läksimegi siis ühel õhtul varem suurte toidukottidega koju, et talle Eesti õhtusööki teha. Jõudsime enda maja juurde, aga kaks ust olid väga-väga lähestikku... Huvitav, kumb meie oma on? Äkki vasakpoolne?? Ja just sellel hetkel tulid sealt samast vasakpoolsest uksest kaks tüüpi välja ja hakkasid meid võtmega aitama, sest me ei suutnud seda keerata. Ja loomulikult siis tuli välja, et asi polnud mitte meie võtme käsitlemise oskustes vaid selles lihtsas faktis, et me olime vale ukse taga! Siis läksime kiiresti õigest uksest sisse, et tänavalt kiiresti kaduda...
Noh, aga need oleme ju meie. Ja need olid kõigest paar näidet nädalast, kus iga päev oli lollakate juhtumite arve avatud ja suurenes katkematult. Naeruteraapia oli vähemalt vägev!
No comments:
Post a Comment