Laktoositalumatus

Ema annab mulle aeg-ajalt oma ajakirju lugeda ja ühes neist oli kord lugu vanadekodust, kus vanurite menüüst rääkides keegi naine teatas, et praegu nendeni veel õnneks neid uusi moehaigusi (igasugused toidutalumatused jms) ei ole jõudnud, aga paarikümne aasta pärast võib olukord juba keerulisem olla. See ei ole täpne tsitaat, aga mõte oli midagi sarnast. Jutt võib tõsi olla, aga mind häiris suhtumine, ja seda olen ma kohanud mujalgi.

Puudutatuna tundsin ma end seepärast, et mul on laktoositalumatus ja kohe kindlasti ei ole ma endale seda ise valinud. Ma ei olnud selle olemasolu endale üldse teadvustanudki, enne kui pärast aastaid tugevat kõhuvalu ja muid jamasid mulle analüüs tehti ja selle kõige põhjustaja selgeks sai. 

Minu jaoks tähendas see seda, et ma ei tohi tarbida piimatooteid. Ehk siis ma ei söö jäätist, kohupiima, tavalist juustu või jogurtit, kommi-šokolaadi, saiakesi-kooke-torte, kohukesi ja muid sarnaseid magustoite, salateid, mis on tehtud majoneesi-hapukoorega jne jne jne. Rääkimata siis sellest, et ma ei joo piima-keefiri. Aga mitte ainult. Laktoos on kasutusel ka e-ainena, et lihatoodete jm omadusi parandada. Nii et lisaks kõigele muule ei söö ma kotlette, viinereid, vorsti, sinki ja muid töödeldud lihast valmistatud tooteid, sama käib ka valmistoitude kohta, nii et minu jaoks jäävad ära ka igasuguseid purgisupid ja muud taolised variandid. Samuti on laktoos tihti ravimite koostises, nii et peavalutabletti ma ei tarbi. Ja tegelikult ei tea päris kindlalt kunagi, kuhu seda veel hulka on pandud. Näiteks tihti on kõige tavalisemaski saias laktoos mingil kujul sees.

Väljas söömas käies on päris keeruline leida midagi sellist, mida ma võin süüa. Ja ma ei hakka rääkimagi nendest traditsioonilistest eesti sünnipäevadest, kus on kartulisalat, viinerid ja kohupiimatort näiteks. Tegelikult on olemas tabletid, mida enne piimatoodete söömist sisse võtta, aga need ei toimi päris sada protsenti. Nii et kohe kindlasti ei valiks ma sellist asja ise enda jaoks välja. Ja samuti ei kujuta ma endale seda probleemi ette - see, mis juhtub siis, kui ma joon  ära näiteks klaasikese piima, ei ole ettekujutluse vili.

(Väike sõnaseletuse osa ka siia alla. Laktoositalumatus tähendab tegelikult seda, et sinu organismis puudub üks teatud ensüüm, mis aitab laktoosil organismi imenduda, seega ei suuda sinu organism laktoosi vastu võtta.)

Ma enamasti ei tee postitusi stiilis täna-tegin-seda-ja-siis-seda, aga nüüd tuleb küll üks erand - sest täna oli meil ESINEMINE. Minu jaoks esimest korda elus esineda tantsuga!!! (Okei, kui mitte arvestada aeroobikakava-laadset asja kooliajal ja mõne aasta tagust tantsu, mis oli pooleldi näidend.)

Naljakas, kui kiiresti see kõik mööda läks! Kui ma kodus veel harjutasin, siis tuli päris normaalselt välja, aga kohapeal hakkasin ühel hetkel liiga kiirustama. Tunne oli sellegipoolest suurepärane ja ma võin esimest korda elus öelda, et mulle MEELDIB TANTSIDA. Aga ma tahaksin veel palju-palju paremaks saada. Ja oma elus veel palju-palju tantsida.

Miks ma seda siia üldse kirjutama hakkasin... Ma nüüd õhtul mõtlesin, et see emotional rollercoaster on ikka väsitav - ühest küljest ma olen pettunud, sest oleks pidanud ikka paremini hakkama saama, aga teisalt on nii head emotsioonid. Ühesõnaga skaala -100 kuni +100, ja kõik vahepealne ka! Ja siis mulle jõudis kohale, mis oleks alternatiiv. See, et ma elan oma igapäevaelu rutiinis ilma ühegi suurema positiivse või negatiivse kogemuse ja emotsioonita. Ei proovi uusi asju. Ei kuku läbi. Ei õpi. Ei näe millegi nimel vaeva. Ei tunne rõõmu. Ei ELA. Ja vot see oleks tõeliselt jube!

Et siis entusiasm. Mul tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus minu peale vaadatakse veidi viltu, kui ma mõnda asja "liiga" entusiastlikult suhtun. Aga mina jälle ei suuda teha midagi ilma entusiasmita - milleks üldse teha midagi, mida sa ei armasta? Ma kas teen midagi TÄIEGA või pigem ei tee siis üldse mitte.

Muidugi mõtlen ma seda mõistuse piires - ma ei räägi õppimisest, koristamisest ja muust, mis tuleb ära teha. Oma kohustuste ja oma sõna taga tuleb seista. Kuigi ega natuke entusiasmi ka selliste tegevuste puhul mööda külge maha just ei jookse. Aga üldjuhul ma arvan, et elu on liiga lühike, et raisata seda millegi sellise peale, mida sa ei armasta. Keegi ei pea leppima keskpärase eluga.

Kirjutan kirjutamisest

Ma olen seda blogi pidanud juba üle kolme aasta, aga ma vist pole eriti selgitanud, miks ma seda üldse teen. Ma ei arva, et mul midagi eriti põhjapanevat öelda on. Ma arvan, et pigem on blogi hea iseendale - mõtteid on peas nii palju, neid aga kirja panna üritades jõuab ka ise nii mõneski asjas selgusele. Lisaks on kunagi huvitav oma aastatetaguseid postitusi lugeda ja vaadata, kes olid sa siis, mida mõtlesid-tegid, ja kes oled nüüd.

Aga tegelikult mul lihtsalt on vaja kogu aeg kirjutada. Kui ma ei kirjuta siia, siis ma kirjutan oma märkmikusse. Või Notepadi ja salvestan faili oma arvutisse. Või oma teise märkmikusse. Või paberi peale. Või kalendermärkmikusse. Või Facebooki. See on nagu hasart sellest, kas sa suudad oma mõttes mõlkuvad liikuvad ja elavad ideed panna staatiliselt paberile, nii et nad ka seal sarnaselt elama hakkavad. Sest tegelikult on oma mõtteid ju üsna raske väljendada täpselt sellisena, nagu nad sinu sees on.

Ja seda ma õpingi. Ma ei tea veel, miks.

Moslemitest, naljast ja tüli õhutamisest

Lugesin, kuidas üks ajaleht on järjekordselt islami ja moslemite teemal nalja teinud. Ma ei saa sellest aru. On ju teada, et nad kaitsevad oma usku väga tulihingeliselt ja on üleüldse teistsuguse temperamendi ja taustaga. Milleks on vaja torkida?! Maailmas on piisavalt teemasid, mille üle nalja heita, ilma et sellega kaasneks kellegi haigetsaamine. Aga millegipärast meeldib inimestele ikka neid kõige plahvatusohtlikumaid asju torkida.

Sarnane lugu on minu arust meil kogu selle venelaste eesti keele õppimise teemaga. Vahel tundub, et eestlased torgivad seda teemat juba hasardist ja meelega, kuna nad teavad, kuidas paljud venelased sellesse suhtuvad. Ja tulebki jälle tüli ja tekitatakse aina uut viha. Ma ütleks, et eestikeelne ei võrdu eestimeelsega. Ja see, et inimene eestikeelne ei ole, ei tähenda, et ta tingimata ka eestimeelne poleks.