Jõuluaeg on käes. Varsti on juba neljas advent.
Detsembrikuus meeldib mulle minna koju Raekoja platsi kaudu.
Ükskõik kuskohast ma tulen. Mis siis, et ringiga.
Lihtsalt, seal on nii ilus.
See suur tuledes kuusk ja väikesed puumajakesed. Glögi lõhn ja sagivad inimesed.
Jõulutunne.
Muide.
Ma käisin esimesel advendil seal tulede süütamist ka vaatamas.

Oh, jõulud.

PS!
Olen viimasel ajal minimalismi poole kalduma hakanud, ma vaatan. Et seda siiski mingil määral vältida, peaks siia nüüd midagi pikemat ka kirjutama. Vahelduseks.
Mis siis toimunud on?
Olen vahelduva eduga täiesti segadusse suutnud sattuda. Ma ei tea enam ise ka, mida tahan. Aga mida kaugemale see segadus areneb, seda rohkem saan aru, et mul endal ei ole siin midagi teha (ja ma ei oskakski).
Siis ma olen aru saanud, et ma kiindun inimestesse liiga kergelt. Ja et mulle meeldib tõlkimine ikka tohutult! Ja raamatuid armastan ma ka. Normaalsuse piiridesse jäävas koguses. Loomulikult. Selle nädala (taas)avastused on Hando Runnel ja Urmas Alender. Hmm, päris huvitav kooslus.
Maailmas on nii palju huvitavaid inimesi. Näiteks inglased. Näiteks amishid. Täna lugesin just viimaste kohta. Siin meie väikeses maailmas on ikka nii palju veel väiksemaid maailmu, mida avastada.

See elu on ikka üks päris tore nähtus.

Wow. Vabadus.

VABADUS.

Lugemissoovitus:

Lehte Hainsalu "Mineviku tulevik".

Ideaalne hämarateks sügisõhtuteks, et aurava teetassi kõrval nautida head kirjandust ja samas ka vaimutoitu saada :)

On teil vahel nii, et kõik probleemid on lahendatud, kõik hirmud on kadunud, südames on täielik rahu. Ja hea on olla. Ja ma isegi ei jõudnud märgata, millal KÕIK see juhtuda sai!

Wow.

Nojah.

Täna oli pikk päev, mis möödus väga kiiresti (nagu ikka). Aga mulle meeldis iga sekund sellest. Või noh, enamus :) Ma ei hakka kõiki detaile siia kirjutamagi! Päeva parim osa oli see, kui ma ühte oma väikest sõpra nägin ja temaga mängida sain. Aga üks asi on mul südamel. Kui ma hommikul kümne ajal Olli läksin, siis nägin täpselt kiriku ees hulkuvat koera. Ta läks iga inimese juurde, kes tänaval liikus. Ja vaatas neile sellise pilguga otsa, nagu küsiks: "Palun hakka mu peremeheks." Ta tahtis kirikusse sisse tulla, sest nägi, et kõik inimesed lähevad sinna. (Kuhu mujale ikka pühapäeva varahommikul minnakse...) Aga ta ei julgenud. Jäi ukse peale seisma. Ma tegin talle pai, ta muutus kohe rõõmsaks ja hakkas saba liputama. Ta vist ei saa armastust väga tihti tunda. Aga mida ma veel teha sain?
Ma sain igatahes aru, et kodutud koerad jätavad mu südamesse palju valusama jälje kui kodutud inimesed. Sest inimestel on valik, koertel aga mitte...

Mis on ligimesearmastus? Sõpra võib ju igaüks armastada, selles pole midagi rasket. Eriti kui teie vahel on just olnud palju õnnelikke hetki ja te kõike koos teete. Selline armastus sind küll kellestki ei erista. Aga kas sa armastad sõpra siis, kui teie vahel on probleeme olnud?
Kas sa armastad võõrast? Seda, kes sulle eile tänaval vastu jalutas või seda, kes prügikasti kõrval üksi kannatab?

Ma ei tea, kas mina armastan. Aga ma tahan.

Hmm.
Jah.
Tegelikult ju peabki olema raske. Kuhu me niimoodi jõuaks, kui kõik oleks kogu aeg ideaalne, meil läheks lausa suurepäraselt ja mitte ühtegi probleemi ette ei satuks kuskil? Mina seda vastust küll teada ei taha. Kõigele lisaks me ju ei teakski siis ise, et kõik hästi on, kuna meil pole seda millegi halvaga võrrelda. Me ei oskaks seda hinnata. Ja tahaks ikka rohkem, alati rohkem.

Aga miks teooria ja praktika nii tihti ei kattu? Või olen ma jälle liiga naiivne, et üldse seda küsin?

Vahel on elu nii nõmedalt raske!

Ma hakkasin täna mõtlema, et aasta alguses oli mul igas mõttes rahu südames. Ja hea oli olla. Ma vaatasin seda maailmas toimuvat keerist kõrvalt. Aga täiesti ootamatult ja endalegi märkamatult olen ma ise selle keerise keskmesse sattunud. Ma lasen ennast liiga kergesti kõigel mõjutada. Ja nüüd ma siis rahmeldan ise ka, stressan ja muretsen ja põen. Ja kui ma ise oma rahmeldamisega selle rahu täielikult ära blokeerin, seda vastu ei võta, siis ei ole sellest ju kasu.

Lõik ühest raamatust:

"Seal see härra on istumas luksuslikul ja väga kallil asjal, peaaegu peidus hulga teiste asjade vahel... asjad, mille peal istuda, asjad, mille taga istuda, asjad, millel süüa teha, asjad, mille pealt süüa, kõik uued ja säravad. Asjad, asjad, asjad.
Asjad, millega puhastada, asjad, millega pesta, asjad, mida puhastada ja asjad, mida pesta. Asjad lõbustamiseks, asjad nautimiseks, asjad vaatamiseks, asjad mängimiseks. Asjad pikkadeks kuumadeks suvedeks ja asjad lühikesteks külmadeks talvedeks. Asjad suure asja jaoks, milles nad elavad, asjad aia jaoks, asjad salongi jaoks, asjad köögi jaoks ja asjad magamistoa jaoks. Asjad neljal rattal ja asjad kahel rattal, asjad, mida neljarattalise katusele panna, asjad, mida selle järel vedada ja asjad, mida selle sisemusele lisada.
Asjad, asjad, asjad ning nende keskel hr ja pr Asi naeratamas, enesega rahul, mõtlemas rohkematele asjadele, mida oma kollektsiooni lisada... turvatunne asjade kindluses!
Hr Asi, mul on sulle halbu uudiseid. Mis lahti? Sa ei kuule mind? Asjad on ees?"

(John McArthur)

Päeva küsimus:

Kas sa eeldad inimestest halba, kuni nad tõestavad vastupidist, või sa eeldad neist head, kuni nad tõestavad vastupidist?