Mida teie arvate, kas õnnelikkus on püsiv? Või on olemas mitu erinevat õnnelikkuse liiki, osad on püsivad ja osad sõltuvad millest iganes? Kui võtta ära tunded, tujud ja kõik muu sarnane, kas siis üldse jääb õnnelikkus alles? Kui ei jää, siis kas see on üldse olemas? On see ajaloo jooksul muutunud? Kas meie ise muudame seda? Kuidas? Kas see üldse viiks meid edasi, kui me oleks pidevalt õnnelikud?

Sa võid küll alustada punktist A, aga tegelikult ei tea sa kunagi, kuhu sa täpselt välja jõuad. Ega sedagi, kas see algus üldse oligi A. See ongi elu juures kõige ägedam, sest sa jääd alati naiivselt arvama, et jõuad ikkagi punkti B.

Eric-Emmanuel Schmitt - "Oscar ja Roosamamma"

Suurepärane raamat.
Kui väga ma ka head kirjandust ei naudiks, suured, paksud ja tõsised raamatud hirmutavad mu alati ära. Naljakas. Aga see raamat ei ole selline. See on õhuke ja voolav ja sa tahad selle ühe õhtuga läbi lugeda. Mis siis, et kell on 3 öösel ja homme tuleb kooli minna. Ja see räägib ühest väikesest poisist. See on nagu lasteraamat. Ainult et see pole. See räägib elust ja surmast. Ja Jumalast.

Mõned katked:

"Kõige huvitavamad küsimused jäävadki küsimusteks. Nendes on saladus. Iga vastuse juurde tuleb öelda "võib-olla". Ainult tähtsusetutele küsimustele on olemas lõplikud vastused."

"...elu on üks kummaline kingitus. Alguses me hindame seda kingitust üle: me arvame, et oleme saanud kingiks igavese elu. Pärast me alahindame seda, see tundub nõme, liiga lühike, me oleme peaaegu valmis ta minema viskama. Lõpuks me saame aru, et see ei olnudki kingitus, vaid kõigest laen. Siis me püüame seda väärt olla. [...] Mida vanemad me oleme, seda parem peab olema meie maitse, et me suudaks elu hinnata. Peab muutuma peeneks, lausa kunstnikuks. Iga viimane kui jobu oskab kümne- või kahekümneaastaselt elust mõnu tunda, aga sajaselt, kui enam liigutada ei saa, tuleb selleks juba mõistust kasutada."

Kuidas stressist vabaneda

5 järeleproovitud võimalust stressist vabanemiseks:

1. Põleta massiliselt viirukeid, kuni su ema tuleb mureliku näoga ukse taha ja püüab ääri-veeri uurida, kas sa oled kanepit (või midagi hullemat) suitsetama hakanud.
2. Tee savimaski (kui võimalik, siis koos kurgilõikudega) ja ehmata oma nooremat venda, sellisena vaikselt tema kõrvale ilmudes. Töötab eriti hästi õhtustel aegadel.
3. Loe head raamatut päikese käes oma aias. Aia puudumisel sobib ka aknalaud, jalgu aknast alla kõõlutades. Naabrite möödumisel pista ka pea aknast välja ja hõika neile õnnelikult mõni sõbralik tervitussõna. PS! Allakukkumine võib ühel hetkel muutuda vägagi reaalseks, nii et tuleb tavalisest natuke rohkem paigal püsida.
4. Võistle ülevalt naabriga muusika kuulamises. Kui tema tuleb koju öösel kell 3 ja hakkab vaibakloppimismuusikat kuulama, siis ärka üles hommikul kell 9 ja pane klassikaline muusika peale. (Loomulikult mitte sellepärast, et tema öösel nii tegi.)
5. Mine välja rulluisutama ja leia eriti tobe variant kukkumiseks just sel hetkel, kui keegi sinu kõrval on. Siinkohal tulebki erilist rõhku pöörata just ajastusele!

Ma ei saa väga paljudest asjadest aru. Kuidas saab üks transpordivahend tõusta õhku ja seal 30 tundi järjest ka püsida, endal sadu inimesi pardal. Või kuidas saab ühe nupule vajutusega kogu suure saali kell pool 4 öösel põlema süüdata. Rääkimata sellest, kuidas keegi võib ühte väikesesse aparaati jäädvustada kogu lõpuaktuse ja hiljem seda veel arvutist kõigile näidata. Täpselt samamoodi nagu kõik toimus.

Tegelikult ei ole see mingi tegur. Võib-olla on asi üldse ainult minus. See kõik ei takista mul nendesse väikestesse igapäevaimedesse uskumast. Kui ma istun lennukisse, ei tule mul hetkekski pähe, et äkki see ei tõuse õhku. Ma vajutan lülitit ise üldse selle protsessi peale mõtlematagi. Ja pärast mõnd suuremat üritust olen ma esimene, kes pilte ja videoid nõudma hakkab.

Üks asi, millest ma samamoodi (veel?) aru ei saa, on see, mis minust kunagi saab. Võib-olla oleks juba ammu aeg selge tulevikuvisiooni ja detailse tegevusplaani jaoks. Ma ei kujuta ennast ette esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni kontorilaua taga arvutiklahve klõbistamas. Nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Lihtsalt ei kujuta. Ja ma isegi ei tea, mis variandid veel olemas on. Ehk sellepärast, et neid on lihtsalt nii palju.

Väiksena oli kõigil teada, kes temast saab. Müüja. Loomaarst. Läks natuke aega mööda, siis juba firmajuht. Moedisainer. Kõigil, välja arvatud ühel väikesel tüdrukul Kalamajas. Mina vastasin taolistele küsimustele enamasti, et sinna on veel aega küll ja ma täpselt ei tea. Aeg on nagu otsa saamas varsti ja mina ikka veel ei tea :)