Okei, reisikirjanikku minust vist ei saa, just sain aru, kui eelmisele postitusele pilgu peale viskasin. Aga pole hullu, ma tahan ikkagi Amsterdamist ka rääkida. Siis kunagi endal hea üle lugeda, ehk tulevad muud asjad, need, mis kirja pandud pole, ka siis meelde.
Kõigepealt tabas mind Amsterdamis esimese asjana kultuurišokk. Kui Brüssel oli rahulik ja korralik eurolinn, siis Amsterdam on teadagi kanepi ja prostituutide linn. Seal on lausa õhkkond väga teistsugune, natuke külm ja õudust tekitav. Aga me ka jõudsime sinna alles õhtupimeduses, sellel oli muidugi oma osa mängida...
Kui ma aga esmasest šokist üle sain ja järgmine päevgi oma 19-kraadise õhutemperatuuri, rohelise muru ja õnnelike ratturitega kätte jõudis, tundus kõik hoopis meeldivam. Amsterdam on tohutult ilus linn. Kõrged ja kitsad majad, jõed, sillad... Vau! Mul oli digikas igal pool kaasas ja kogu aeg tahtsin pilti teha.
Anne Franki muuseum jättis väga sügava jälje. Seal tegelikult mööblit sees ei olnud ega midagi, aga siiski oli see väga põhjalik ja super hästi üles ehitatud. Kõnnid toast tuppa, igas ruumis on kas mõni videoklipp või midagi kirjutatud vms, ja kui terve maja läbi käinud oled, saad endalegi märkamatult aru, et kogu lugu on sulle ära jutustatud, algusest kuni lõpuni.
Mõnus oli jõe ääres istuda, päikest võtta ja raamatut lugeda või oma mõtteid mõelda. Ja möödasõitvaid rattureid jälgida. Kõik sõidavad rattaga - emad poodi oma igapäevaseid sisseoste tegema, karjääriinimesed õhtul väsinuna koju, noored trenni, jalgpall ratta külge kinnitatud, pensionärid kes-teab-kuhu. Mõnus oli kõike seda kõrvalt jälgida. See on aja maha võtmine.
No comments:
Post a Comment