Jõulud ja haigused

Jõuludeks tegime muuhulgas ka piparkoogikuuski :)

Ja ongi jõulud vaikselt ligi hiilinud ning nüüdseks juba ka möödunud.

Meie võtsime pühad seekord kahjuks haigusega vastu. Ei midagi tõsist, lihtsalt nohu, aga oi see nohu oli nii minul kui ka lapsel väga tugev ja pea paks. Ühesõnaga üsna närune enesetunne. Kui ise saad veel vähemalt nina aeg-ajalt tühjaks nuusata, siis lapsest oli küll kahju, kes seda veel ju ei oska.

Aga eks jõulud on sellegipoolest eriline aeg ja tore oli ikka. Samuti aitasid pidu mees, ema ja isa ette valmistada, nii et saime kenasti hakkama. Tore oli vaadata, mida kõike põnevat Ellukene kingiks sai ning kui õnnelik ta oli.

Vahepeal on mul veel niipalju seiklemist olnud, et jõudsin lausa ITK rasedate erakorralisse. Nimelt on mind paar nädalat vaevanud imelikud hood, kui silme eest läheb täiesti kirjuks, ja mul soovitati end näitama minna.

Erakorralises selgus pärast pikka ootamist, et mul on kõik näidud korras ja keegi ei tea, milles asi. Kaebus pidi aga piisavalt imelik olema, et mind kutsuti sünnituseelse osakonna päevaravisse neuroloogi konsultatsioonile.

Tulin siis järgmisel päeval kell 9.00 kohale, nagu kutsutud, ja mind kirjutati haiglasse. Seadsin end puhketoas sisse ja edasi läks suuremat sorti ootamiseks. Nimelt on kogu haigla peale üks valveneuroloog ja too tuleb siis, kui muu töö kõrvalt aega leiab... Jõudsin lugeda raamatut ja ajakirja (milleks mul iial aega ei jää!), diivanil tukkuda, söömas käia, tervele internetile kaks tiiru peale teha... Aga neuroloog polnud ikka aega leidnud. Tekkis juba üsna nukker tunne. Nagu ma polekski inimene, kelle aeg väärtuslik on. Eriti kuna Ellu oli minust esimest korda nii pikalt eemal.

Neuroloog tuli lõpuks kell kolm, ütles, et tegu on ilmselt ilma peavaluta migreeniga, teha pole midagi ning uuringute jaoks on juba hilja. Muidu tahtis mind saata MRTsse ja silmaarstile. See aga tähendanuks, et pean mõnel teisel päeval taas laskma end haiglasse kirjutada ja jääma valvearsti ootama. Silmaarstist loobusin seega üldse, MRTsse sain õnneks aja, kuhu võin ise kohale minna.

Ühesõnaga pikk päev ootamist ja üsna tulemusteta. Kirun nüüd ennast, et üldse haiglasse läksin. Juttu tuli ka nüüd palju, aga tundub lihtsalt nii absurdne, et meditsiiniteenused rasedatele nii patsiendivaenulikult korraldatud on. Mismõttes!?

PS! Oleme nüüd mõlemad terved ja Ellu sai pika päeva ilma minuta ka ilusti hakkama, isegi magas ja sõi korralikult, nii et mu süda on vähemalt rahul. :)

Blogijate jõululoos

Oh, jõuluaeg on nii mõnus ja eriline! Olen sel nädalal end rohkem jõulude lainele viinud, pakkides kingitusi, valmistades kaarte ning küpsetades piparkooke. Ent õigele lainele aitas mind kindlasti viia ka üks armas pakike, mis mind nädala algul pakiautomaadis ootas.

Nimelt tegime blogijate seltskonnaga Maryliisi eestvedamisel jõululoosi. Selle nädala alguses panin pärast pikka mõtlemist lõpuks enda kingituse teele ja loodan väga, et kingi saaja jääb rahule. Kui isegi oma lähedastele on raske kinki leida, siis võõrale ju veelgi enam.

Sellegipoolest oli minu päkapikk küll täiesti kümnesse pannud! Pakis oli tõeliselt ilus karbike, mis meenutab raamatut ja mis mu riiulisse nagu valatult sobib. Lisaks veel roositee, mis näeb eriti luksuslik välja, martsipanibatoonid ja armas kiri. Nii karp kui sisu nägid kaunid välja, nii et pean oma päkapikku tänama - tuju on siiamaani hea! :)

Karp ise...

...ja sisu

Uus aadress!

Jah, siin on vahepeal valitsenud väikene vaikus, sest tegelesime kolimisega ning oleme nüüdseks end uues kodus kenasti sisse seadnud.

Kolimine ise oli kohutav nagu alati. Mida rohkem ma siin asju lahti pakkisin, seda suurem kaos tundus tekkivat. Eriti kui üks kolijatest on aktiivne 1,5aastane, kes väljavõetud asju tagasi paneb ja uusi nende asemel välja võtab... :D Aga hakkama me saime ja oleme isegi enamik asju üles leidnud.

I was!

Lisaks sellele on väga palju energiat neelanud lihtsalt rase olemine. Midagi pole teha, ma lihtsalt pole see roosa ja rõõmus särav rase, kes end eriti erilisena tunneb ja õndsalt naeratades ringi liugleb. Pigem olen väsinud, kergesti ärrituv ja pidevalt näljane. Noh ja igasugu muud sada häda veel.

Suurem osa päevast kulub praegu söögitegemisele (3 x), lapse magama panemisele (2 x), õues käimisele (1-2 x). Lisaks on igapäevaselt hunnik koristustöid ees ootamas ja tahaks ka lapsega võimalikult palju lõbusat-arendavat ette võtta (kleebime, joonistame, voolime, uurime raamatuid, mängime magnetitega jne jne jne).

Ühest küljest tundub, et olen nagu orav rattas, teisalt jällegi nagu ei teegi suurt midagi peale selle argirutiini. Eks asi on ilmselt ka selles ühtlaselt hallis ja hämaras talves ning kiires jõuluajas. Samuti üritan tööprojekte vaikselt kokku tõmmata, et varsti taas dekreeti jääda.

Tegelikult pole üldse hullu. Jõulud on mu lemmik aeg aastas ja siis on alati midagi erilist justkui õhus. Homme lähme Ellu esimesele ametlikule jõulupeole, mida ma juba väga ootan. Ja siis ongi vaid paar kuud veel jäänud ja me kohtume lõpuks ometi oma pere värskeima liikmega. Seda ootan ma samuti juba väga-väga!

Ilusaid pühi! :)

Soostereotüüpidest ja väikestest tüdrukutest

Ellu jahuhunnikus autoga mängimas :)

Jõudsin küll lasteaias käia vaid pool aastat, ent mäletan selgelt üht päeva. Lasteaed oli saanud uusi uhkeid mänguasju ning pidime lastega ritta võtma ja kasvatajatele ükshaaval oma palunid-aitähid ütlema, et me nendega mängida võiksime.

Ma ei suudagi enam täpselt meenutada, mida kõike seal leidus, aga mäletan kindlalt, et olid nukumajad Barbiedega. Kui olin oma viisakusavaldused edastanud, hakkasin juba suunda igasugu toredate mänguasjade juurde võtma, kui mulle teatati, et need on poistele ja mina pean Barbiega mängima.

Oh seda pettumust! Üritasin küll selgitada, et see ei huvita mind teps mitte ja tahan siiski teiste asjadega mängida, ent kuulda mind ei võetud. Selle peale käsutati hoopis üks teine vaene tüdruk minu juurde ja talle pandi ülesandeks mind nukkudega mängima õpetada. Seisin siis selle uhke nukumaja ees, Barbie käes, ja mõtlesin esimest korda oma elus, mis imelikus maailmas me küll elame.

Vahepeal on kolmkümmend aastat mööda kerinud, ent muutunud nii väga palju ei olegi.

Aga ma ei näe, et Ellu käsi haaraks rohkem nukkude kui autode järele. Pigem vastupidi, kuna autol on rattad all ja see on liikuvam-põnevam. Õnneks näen ümberringi, et uuema aja emad ei pea paljuks osta oma tütardele autosid või poegadele nukke.

Miks ma üldse selle peale mõtlema hakkasin? Viimased paar korda, kui ma Ellule ühe musta-hallitriibulise dressipluusi selga olen pannud, on kommenteerima tuldud midagi "minu poja" kohta. Samuti siis, kui Ellul sinised pilvekestega püksid jalas olid. Eile tahtsin lapsele kingiks vesipliiatsiga värviraamatut osta ja leidsin kaks varianti - üks tore värviline loomadega ning teine roosa printsessidega.

Kindlasti tuleb ka minu lapsel lasteaias teiste eeskujul peale suur printsesside vaimustus ja ta soovib kõike vaid roosas variandis, ja palun väga. Aga ma ei saa aru, miks seda ise omaalgatuslikult peale suruda. Miks öelda juba väikesele tüdrukule, et jah, poistel on igasugu eri värvi riided seljas ning nende värviraamat on värviline ja mitmekesine, aga sina oled kõigest tüdruk, sind see ei huvita, võta roosa.

Loodan sellegipoolest, et mu lapsed saavad veidi mitmekesisemas ja õiglasemas maailmas üles kasvada. Et nad võivad teha seda, mida nad ise tahavad, ainsaks piiranguks oma südametunnistus ja eetika, mitte soostereotüübid.

Tali tuli!

Talvised tubased rõõmud - Ellu esimene maal

Nii mõnus oli täna hommikul ärgata, teades juba enne aknast välja vaatamist ilmateate ja kahtlase valguse järgi, et ilmselt on lumi maas. Ja seekord õnneks pikemalt kui mõned tunnid. :)

Tunnen sellise ilmaga alati energia ja positiivsuse sööstu. Nii ilus! Seega pakkisime end kohe pärast hommikuputru kokku ja läksime õue lund avastama ja edasi ka eksprompt võimlemistundi. Õnneks oli kohti.

Aga lähenev talv ilmutab end (kahjuks!) ka ühe teise märgiga. Nimelt kellakeeramisega. Ma ei tea, kuidas teil, aga meid mõjutas see seekord kohe väga. Ellu on viimasel ajal hakanud väga vara ärkama, nii 5-6 paiku. Iga kord kui ta varem ärkama hakkab, mõtlen ma, et enam hullemaks ei saa minna ja et enne oli ikka päris hea. Nii ka seekord.

Nimelt on ta nüüd pärast kellakeeramist ärganud 4-5 vahel, mille kohta ei saa isegi öelda enam vara, sest see on lihtsalt poole öö ajal. Aga pole hullu, loodan, et asi ikka paraneb ka (kunagi...). Ilmselt on asi kikudes ja ühel hetkel peavad need kõik ju ära lõikuma. Ja tegelikult on juba praegu parem, sest kui esimestel päevadel ärkas ta pigem neli kui viis, siis viimastel on äratus üha kella viiele lähemale liikunud. Ja nii vara on iga minutike lisaund arvel.

Mina aga põletan küünlaid, joon oma alkovaba glögi ja naudin seda talvemuinasjuttu ning üha lähenevat jõuluaega. Mõnus! :)

Looteanatoomia ultraheli

Pärast Ellu sündi saadud lillekimp - väike kimbuke on suurega ühendatud "nabanööriga" :)

Iga rase ilmselt teab hästi seda ootusärevust, mis valdab sind kuu või isegi paar enne looteanatoomia ultraheli. Mina jõudsin küll lõpuks vist mitte ainult päevi, vaid ka tunde lugeda. Aeg oli meil pandud õhtuks ja kogu päev muudkui venis ja venis.

Jõudsin paar päeva mehele muudkui meelde tuletada, et ta kindlasti õigel ajal töölt liikuma hakkaks, sest plaanisime ultrahelisse minna kõik koos ja kui ma seal lõpuks lapsega kahekesi peaksin olema, läheks keeruliseks. Ise pakkisin koti juba mitu tundi ette kokku ning hakkasin lapsega tund aega varem ilusti liikuma.

Niisiis olin oma arust varakult juba kõigele mõelnud ja asi oli kontrolli all... Haha! Kuidas see ütlus oligi? Et kui sina teed plaane, siis jumal naerab? Igal juhul seekord ta naeris. Nimelt jäin lõpuks lapsega ise meeletusse ummikusse, enamus aega kulus lõigul Linnahall - Mere pst. Pool bussitäit jõudis selle ajaga juba välja minna ja ise jalgsi vihma trotsides edasi kapata.

Lõpuks hilinesime vist ligi 15 minutit. Ühesõnaga väga palju. Lamasin seal kabinetis ja hingeldasin poole ajast. Jälle olen hilinenud! Õnneks oli arst väga mõistev ja rahulik ning saime vajaliku tehtud.

Kuna mu rasedus on seni olnud täpipealt samasugune kui Ellut oodates, olin algusest peale arvamusel, et ju siis peab seekord ka tüdruk olema. Muidu oleks ju midagigi teistmoodi...? Isegi ITK garderoobis jõudis üks võõras rase mulle öelda, et sina ootad vist küll tüdrukut.

Aga tõelise üllatajana ilmutas ekraanil end hoopis üks väike armas poiss! :) Muidugi oleme ülimalt õnnelikud ega jõua temaga kohtumist enam ära oodata. Nüüd ei ole justkui tegu enam lihtsalt lootega, vaid ta on mu mõtteis võtnud kindlama kuju ja tundub kuidagi reaalsem. Väike inimene.

Ja eks vahepeal pakin siis Ellule väikeseks jäänud kleidikesed kokku ning ostan ägedaid poisteriideid asemele. :)

Mängutubadest

Laura's Kitchen Peostuudio

Üllatun viimasel ajal ikka ja jälle, kui suureks Ellu kasvanud on. Seekordne avastus tuli seoses mängutubadega.

Pean tunnistama, et polegi nendesse väga palju sattunud. Mul pole just paljudel tuttavatel lapsi, eriti veel nii suuri, kes sünnipäevasid mõnes sellises korraldaks. Ja Ellu ise oli kogu aeg nende jaoks nagu liiga väike, siis tuli aga juba soojem aeg peale, kui kõige toredam on õues ringi joosta.

Kui viimastel kuudel aga mõnes mängunurgaga kohvikus oleme käinud, on Ellu esimese asjana nende suunas jooksnud ja rõõmsalt omaette seal toimetama asunud. (Oleks siis oma mänguasjade vastu kodus ka nii suur vaimustus...)

Nii olemegi viimasel ajal suuna ka mitmesse mängutuppa võtnud. Kõige esimest korda külastasime mõne aja eest Stroomi keskuses kõigile avatud mängutuba Let's Play. Kuna ka issi sel ajal puhkas, läksimegi kolmekesi. Ega seal aastasel just kõige rohkem ausalt öeldes teha polnud, ent peale meie polnud seal parajasti kedagi ning ringi joosta oli tal seal ikka tore. Pealegi sai ta suureks lemmikuks tõukeratas, mida ta minu suureks üllatuseks vahepeal isegi ise lükata oskas. Tegelikult oli meil mehega seal vist isegi lõbusam, mängisime mitu raundi air hockey't :D

Teiseks käisin eile Ellu ja teiste juunilaste-emmedega Kadaka teel asuvas Minu Mängutoas. Vot see oli nendevanustele tõeliselt sobiv, sest mänguasjad olid täpselt sellisele eale kohased ning samas polnud ka midagi ohtlikku (kõrged liumäed-trepid vms). Ellu jooksis kohe rõõmsalt mängima ega pannudki mind seal oldud mitme tunni jooksul eriti tähele. Kuna see koht väikelapsele ka piisavalt ohutu on, ei pidanud minagi tal pidevalt kõrval seisma ning sain teiste emmedega lobiseda. See oli tõeliselt mõnus, pärast olime mõlemad õnnelikud (ja väsinud).

Viimane kogemus on tänasest, kui Kalamajas asuv Laura's Kitchen Peostuudio mänguhommiku korraldas. See koht on mulle oma toreda disaini poolest juba ammu silma hakanud, nii et tahtsin selle ikka ka üle kaeda. Ja tõesti, oligi väga armas koht. Enamik mänguasju olid puidust ja hästi stiilsed, ka lapsele meeldis. Ruum on seal väiksem, nii et ses osas on lastel hea pilku peal hoida. Eriti lahe oli see, et ka vanemate puhkeala oli tõeliselt armas oma ümmarguste lauakeste ja diivanitega ning võrratult ilusate nõudega. Ainus aga oli kõrge ja suurte vahedega trepp ning kuidagi eriti libe ja laineline liumägi (või olen mina liumägede suhtes paranoiline?). Kummalegi neist ma Ellut veel üksi ei julge lasta, nii et kui ta sammud trepi poole (või liumäe ette) seadis, jooksin kohe turvama.

Tegelikult ma ei olegi ise eriti mängutubade ja eri võimaluste kohta uurinud, need kohad on lihtsalt ise kuidagi ette sattunud. Aga edaspidi tuleb vist silmi rohkem lahti hoida. On tõeliselt üllatav olnud vaadata, kui pikalt Ellu üksi ja teiste lastega mängida suudab, ilma et ta mind oma kõrvale vajaks. See annab julgust ühel hetkel ka lasteaia peale mõelda...

Kui keegi teab mõnd toredat 1+ vanusele sobivat mängutuba, andke aga märku! :)

Minu Mängutuba

Elu aastasega

Selle suve 10. juuni pidi olema päev, kui me läheme kogu perega fotoshuudile, et talletada üks väga eriline sündmus. Nimelt meie tütre esimene suur sünnipäev. Reaalselt olime kõik kolmekesi aga haigena voodis siruli.

Positiivse poole pealt vähemalt niipalju, et haiguse raskeim päev langes kõigil eri ajale, nii et saime üksteist põetada. Ja tegelikult kestis see vaid mõne päeva. Ellu on seni üldse õnneks ainult mõnel üksikul korral haige olnud ja enamasti on asi piirdunud lahtise nohuga.

Siiski märkis 10. juuni justkui midagi suurt. Kui Ellu alles beebi oli, oli ta hästi rõõmus ja rahulik ning leppis peaaegu kõigega. Aga nüüd muutus ta vaat et üleöö. Tal tekkis minatunnetus ja oma tahe ning mitte vähe :D Üsna ruttu oli selge, et beebi-Elluga võime kõik hüvasti jätta ning tervitada tuleb üht asjalikku ja sihikindlat väikelast. Ega hullu pole midagi, lihtsalt ta kahjuks ei taipa veel, et päris kõik (olgu, enamik asju), mida ta tahab, pole talle just kõige paremad. Näiteks tikutopsiga mängimine, aknalauale ronimine või autoteele jooksmine... Ütleme nii, et elu on läinud põnevaks :D

Vaimne areng on ka muus osas tempot tõstnud. Näiteks on Ellukene üha rohkem rääkima hakanud. "Emme" tuli kõige esimesena ja tegelikult juba kuskil 6-7kuusena (algul siiski "eue" ja pärast "emm"). Ent pidevalt ei kasutanud ta seda üldse, pigem vahel harva, kui väga hätta sattus või mind taga otsis. Esimene pidevas kasutuses olev sõna oli hoopis "mämm-mämm" ja seda hakkas ta nõudlikult tarvitama umbes aastasena.

Paar kuud tiksus mööda, uusi sõnu rohkem ei lisandunud. Hakkasin juba veidi muretsema, kuna mulle meenus, et sünnitusmajas hoiatas keegi, et Ellul võib keelekidaga probleeme olla. Ega ma täpsemalt ei mäletagi, sest tol hetkel ei ütelnud see asi mulle midagi ja kuna muretsemist oli algul ka muu pärast, läks see üsna pea ka meelest. Nüüd aga meenus ja mida rohkem ma dr Google'iga konsulteerisin, seda rohkem tahtsin teda igaks juhuks ka päris arstile näitama minna.

Võin kohe ka lisada, et perearst naeris mind üsna välja, kuuldes, et ma muretsen, et mu aastane suurt ei lobise :D Keelekida probleeme ta ei tuvastanud. Aga vähemalt sain ma kinnitust, et muretsemiseks pole põhjust. Iga asi tuleb lihtsalt omal ajal ja nagu üks tuttav mainis, siis varsti räägib ta juba nonstop, nii et parem praegust perioodi nautida, kuniks seda veel on.

Praegu on Elen aasta ja neli kuud ning sõnu on hakanud vaikselt lisanduma. Esiteks on igapäevases kasutuses lõpuks ka "emme", samuti "aitäh". Kui ta midagi soovib, tirib ta mind vajalikku kohta ning kordab iga natukese aja tagant julgustavalt "aitäh-aitäh" :) Täna tundus mulle, et ta ütles veepudeli järele küünitades "anna" (või siis on mul hallutsinatsioonid, eks näis).

Samuti on näha, kui palju ta juba aru saab. Kõige naljakam näide on mähkuvahetusest. Iga kord kui ma ütlen talle, et teeme pepu puhtaks, pistab ta plehku :D Aga tegelikult on see elu kergemaks teinud. Olen temaga küll sünnist saati palju rääkinud, aga hea on teada, et ta nüüd sellest juba ka üha rohkem aru saab.

PS! Ja fotoshuudi saime ka lõpuks tehtud! Küll alles mõne nädala eest värvilises sügises, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Valimistest (ja pudrust)

Ärkasin täna hommikul tundega, et käes on suur ja tähtis päev, ning olin elevil. Ma pole kunagi varem mingitesse valimistesse nii kirglikult suhtunud, ent seekord osaleb kandidaat, keda ma tõesti toetan ja kelle võidu olulisusse usun.

Jah, Marina Kaljurand. Vaatasin veel eile õhtul ETVst kandidaatide debatti ning mõtlesin, et ta on seal tõeline mõistuse hääl. Nii asjalik ja kahe jalaga maapeal, jäädes samas sõbralikuks ja inimlikuks ning tegemata teisi maha või upitamata oma egot. Just sellist presidenti Eesti praegusel ajal vajabki. Presidenti, kes ei suhtu rahvasse üleolevalt, vaid oskab leida kõigiga ühise keele ja hoolib.

Ma ei hakka valimistest tegelikult pikalt kirjutama, kuna jälgin poliitikat nagunii ainult veidikene... Ent siiski oli täna toimunu nii dramaatiline, et siiamaani on veidi nukker olla.

Kõige suurem pettumus oli minu jaoks see, kui vähe hääli Kaljurand sai. Muidugi ei võrdu rahva arvamus valijameeste arvamusega ning tulemusi ette ennustada oli võimatu, aga et NII vähe!? Osa minust lootis naiivselt, et valijamehed kui oma kogukonna esindajad arvestavad ikkagi rahva arvamusega ka, aga tundub, et rahvas on sellistes poliitilistes mängudes kõige tähtsusetum detail, mis enamasti kahe silma vahele jääb.

Pettumust on muidugi valmistanud ka Reformierakonna käitumine ja seda algusest peale. Pendeldada niimoodi kahe kandidaati vahel, suutmata jääda kellelegi kindlaks ja andes samas mõlemale suuri lubadusi... See näitab selgrootust. Rääkimata siis sellest, kuidas Kaljurand lõpuks lihtsalt üle parda heideti. Varasemalt olen olnud nende kindel valija, ent nüüd vist küll oma häält nende poolt enam anda ei suudaks. Aga ega kellegi teise poolt ka hääletada nagu pole... Halloo, apoliitilisus?

Ei teagi, mis nüüd edasi saab. Ei usu, et kümne päeva jooksul tõuseb mõni särav must hobune, kes kõigi südamed võidab ja Riigikogu ühte liidab. Ma pole varasemalt toetanud ideed, et presidenti võiks valida rahvas, aga nüüd hakkab see üha mõttekam tunduma.

Aga et postitus liiga negatiivne ei oleks, siis palun väga, siin on pilt mu hommikusöögist :D See oli muideks absoluutselt võrratu ning pärineb Ragne Värgi raamatust "Patuvabad magustoidud ja koogid 2". Isegi laps küsis juurde ja mees muudkui kiitis. Pilt on minu kausist, kuna ülejäänud kaks on nii näljased, et mingit fotoshuuti ära oodata ei viitsiks :D

Kuidas me teatris käisime

Alustasime sügishooaega aktiivselt ning käisime ükspäev Nukuteatris Ellu esimest etendust vaatamas. Kui välja arvata ebaõnnestumiste rida, mis kohalejõudmisele eelnes, on muljed väga positiivsed.

Võiks ju arvata, et kui üldse midagi valesti minna võib, on see väsinud või rahutu laps, kes ei viitsi ühe koha peal paigal püsida... Aga oh ei! Ellu istus viksilt ja viisakalt mul süles ning jälgis kogu etendust põnevusega. Kusjuures ükski laps ei hakanud seal kordagi isegi nutma! Tõsi küll, etendus oli ka piisavalt lühike ning nad oskasid hästi nii väikeste laste tähelepanu püüda.

Aga viltu läks kõik sellele eelnev. Olin nimelt kindel, et algus on kell 1, ja kuna Ellu praegu über-vara hommikuti ärkab, panin ta kell 10 juba "lõuna"unne. Suur oli siis minu üllatus, kui avastasin, et etendus hoopis kell 11 hakkab... Õudne! Lasin lapsel siiski vähemalt 40 minutit täis magada, samal ajal sättisin ennast valmis ning panin asjad kokku ja esikusse valmis. Piletil oli muidugi kirjas, et hilinejaid sisse ei lasta... No pressure! 

40 äratasin siis lapse üles (maailma halvima ema tunne oli, ma üldjuhul lasen tal ikka alati magada, ükskõik mis plaanidega see vastuollu läheb). Panin tema ka kiiruga riidesse ja jooksime välja. Käruralliga alustades vaatasin kella - 54. Tundus lootusetu, aga kuna juba nii kaugel olin, hakkasin siiski jooksma. Õnneks on Nukuteatri Pelgulinnas asuv maja meile üsna lähedal. Veidike ekslesime siiski ringi ning suur finaal saabus maja ees trepil, kus ei olnud vankrite jaoks kaldteed vms. Aga vinnasin kogu kupatuse üles ja tungisin kuidagi isegi kahepoolsest uksest sisse. Edasi aitas üks lahke tädi vankri garderoobi, samal ajal sain mina, Ellu kaenlas, üles saali kapata.

Lõppaeg? 11.04. Arvestades olusid isegi hästi. Muidugi olime meie ainsad hilinejad, teised istusid ammu korralikult oma kohal ning jälgisid juba etendust. (Ausalt öeldes olin lootnud, et alustatakse 5 minutit hiljem, et minusugused ka kohale jõuaksid. Selgus, et minusuguseid pole...) :D

Ühesõnaga oli see kokkuvõttes siiski hästi tore kogemus, mis sest, et ma suure osa ajast lõõtsutasin nii et vähe pole, higi tilkumas ja juuksed sorakil. Ja lahe oli see, et ka lapsevanematele visati kildu, nii et naerda sai päris palju.

Pärast läksime Elluga teatri kohvikusse, sõime saiakest (muud polnudki) ja tema mängis päris pikalt veel sealses mängunurgas.

Vot selline mõnus date oli meil! :)

Pärast mängunurgas oma uute lemmikutega - kühvli ja harjaga :D

Hakkasin mõtlema, et me elame ikka nii toredal ajal, kus juba nii pisikestele korraldatakse päris palju. Olen ka muidu pigem aktiivse elustiiliga, nii et liikumine vaid trajektooril kodu-mänguväljak ei kõla just kõige vahvamalt. Niisiis käingi lapsega päris palju ringi ja avastame eri kohti. Eile käisime näiteks Artise beebikinos (kus Ellu küll magas) ja homme lähme Estoniasse kontserdile (mis vist juba ammu välja müüdud on).

Eesti looduskosmeetikast

Kui ma esimest last ootasin, hakkasin rohkem mõtlema tervislikumatele valikutele. Mitte ainult toidulaual, vaid ka kosmeetikakapis. Viimasele täna keskendungi ehk mõtlesin näidata oma praeguse hetke lemmikuid Eesti looduskosmeetika vallas.

Ja trummipõrin... Siin nad on!

Kõige suuremad lemmikud on praegu Joiki luksuslik näoseep, mis on täis toitvaid õlisid ja rasvasid ning on maailma parim vahend näonaha puhastamiseks, ning kätekreem, mis lõhnab oi-kui-hästi ja on mõnusa kerge konsistentsiga. Joiki toodetest kasutan veel taastavat öökreemi, mis toidab ja aitab nahal päevasest stressist taastuda. Kingiks olen saanud ka Nurme huulepalsami mündiga, mis on mõnusalt pehme ja mündine ning peaks sobima ka läikena huulepulga peale (seda pole veel jõudnud proovida - tuligi jälle meelde). Kõige uuem avastus on minu jaoks Sohvy ning nende näokreem porgandiõliga, mis peaks veidi ka jumet andma, ning mandlipiima silmaümbruskreem (kunagi lubasin endale, et 30ndatesse jõudes hakkan korralikult silmaümbruskreemi kasutama, ning olengi ootamatult 30 saanud) :)

Kõige keerulisem on olnud hea näokreemi leidmisega, sest enamik firmasid toodab pigem näoõlisid. Olen ka neid proovinud, aga ei fänna neid nii väga ning eelistan siiski tavalist kreemi.

Väga palju on jäänud veel avastamata, sest neil toodetel on hea omadus üsna kaua kesta. Aga vähemalt ots on lahti tehtud ja mu nahk ütleb ilmselt aitäh.

Kõikide teiste headest soovitustest ja lemmikutest kuulan alati hea meelega! :)

Avalikust imetamisest

Kevadel sai ajakirjas Pere ja Kodu veidi arutletud avaliku imetamise teemal. Nüüd avaldati artikkel ka nende kodulehel (link).

Vahepeal on läinud mõned kuud mööda, laps on mul juba aasta ja kolmekuune ning mul endalgi uus aastakümme ette tiksunud. Avalik imetamine meie jaoks enam kõige aktuaalsem teema polegi, kuna enamasti olen lapsele piisavalt vahepalasid kaasa varunud, et tal kõht täis oleks. Või käime koos kusagil kohvikus söömas. Ent rinda saab ta endiselt.

Siiski tuli ka meil sel suvel taas ette olukordi, kus laps soovis rinda ja mina seda talle mingil juhul ei ole keelanud. Vahel on seda kas või rahustuseks/lohutuseks vaja. Oleme siiamaani hakkama saanud, ilma et keegi riidlema oleks tulnud. Mis sest, et üks kord rattasõidu ajal läks olukord nii kriitiliseks, et istusin lihtsalt sealsamas suure kõnnitee ääres pingile ja andsin endast väljas lapsele süüa.. Laps rahunes maha, oli nõus edasi minema ning tundub, et isegi möödujad jäid ellu. :)

Minu mõtted on artiklis tegelikult juba kirjas, ent mis mind hämmastab, on see, kui tuliseks see teema alati läheb. Miks inimestel lihtsalt ükskõik ei ole, kus ja kuidas üks armas beebi sööb? Ei mahu mulle pähe see õiendamine ja pahameel. Ilmselt läheb meie ühiskonnal tõesti aega, enne kui need iganenud tabud osaks igapäevaelust muutuvad.

Ajakirjas ilmunud pilt. Autor: Hele-Mai Alamaa

Tõelise kire otsinguil

Sattusin mõne aja eest Facebookis peale Edu Akadeemiale (see on varem alati veidi overkill tundunud) ning ühele põnevale webinarile, mis neil tulemas oli. Teemaks nimelt oma tõelise kire leidmine, ja no kellele see huvi ei pakuks?

Koduköögis mõnusalt seminari nautimas :)

Minule igatahes pakub. Eriti arvestades, et tegu on veebis toimuva seminariga, mis on ühe kiire eluga ema silmis suur pluss. Aga naljakas, et kui paljudele tundub olevat probleemiks see, et ei oska kuskilt selle kire otsimisega pihta hakata, siis mulle pigem tundub, et põnevaid hobisid ja huvialasid on liiga palju. Kohati tahaks hunt Kriimsilm olla tema üheksa ametiga. Iga päev prooviks uut asja :)

Webinar ise toimus täna õhtul ja oli tõesti tore. Häid mõtteid ja inspiratsiooni sai kõvasti juurde. Seda juba esimestest hetkedest, kui soovitati mõelda, mida sa guugeldad. See pani kohe mõtte jooksma, kuna olen tõesti suur guugeldaja ja see võiks suuna kätte anda, mis minu jaoks siis oluline on olnud.

Muidugi rõhutati ka head kontakti iseendaga, et ära tunda, mis on mu tugevused, millel võiks olla tulevikku jne. Oma mõtteid võiks pidevalt üles kirjutada, sest see aitab neid korrastada ja analüüsida.

Ja mis kõige tähtsam - hakka lihtsalt pihta! Ükskõik mille muu kõrvalt. See on minu jaoks ilmselt suurim takistus olnud, sest pidevalt tundub, et mul pole tegelikult aega... Aga seda ei teki ju kunagi juurde. Alustuseks on hea seegi, kui tegeled end huvitava asjaga tunnike päevas. Enamik ideid surevad juba meie peas.

Karta ei tasu. Julgustuseks öeldi, et algul suck'ivad nagunii kõik. :) Pigem tasub protsessi nautida ja lihtsalt algust teha.

Aitäh webinaripidajatele... Ja nüüd kõik tegutsema! :)