Unistused.

Igaühel on unistus või paar. Ma usun, et unistused on meile põhjusega antud. Põhjusega on mõni teema või tegevus või mis iganes meie südames eriti tugevalt. Ja sellele mõtlemine annab meile lootust, teeb meid rõõmsaks, inspireerib meid, hoiab meie aju tegevuses ja me naudime seda.

Aga miks nii vähesed oma unistused tegelikult teoks teevad? Äkki on asi selles, et inimesed ei tule selle pealegi, et unistusi tegelikult saab teostada ka. Nad on liiga tähtsad ja täiskasvanud, et selle peale mõelda. Tobe ju, mingid naiivsed unistused. Tööd on vaja teha. Raha on vaja teenida. Või võib-olla nad ikka proovivad. Aga tulevad takistused ja siis loobuvad. Ma ei tea.

Walt Disney ütles, et "if you can dream it, you can make it so". Siin pole mitte midagi poeetilist ega ületamatult rasket. Aga nii lihtne see ju ongi.

Amsterdami päevikud

Okei, reisikirjanikku minust vist ei saa, just sain aru, kui eelmisele postitusele pilgu peale viskasin. Aga pole hullu, ma tahan ikkagi Amsterdamist ka rääkida. Siis kunagi endal hea üle lugeda, ehk tulevad muud asjad, need, mis kirja pandud pole, ka siis meelde.

Kõigepealt tabas mind Amsterdamis esimese asjana kultuurišokk. Kui Brüssel oli rahulik ja korralik eurolinn, siis Amsterdam on teadagi kanepi ja prostituutide linn. Seal on lausa õhkkond väga teistsugune, natuke külm ja õudust tekitav. Aga me ka jõudsime sinna alles õhtupimeduses, sellel oli muidugi oma osa mängida...

Kui ma aga esmasest šokist üle sain ja järgmine päevgi oma 19-kraadise õhutemperatuuri, rohelise muru ja õnnelike ratturitega kätte jõudis, tundus kõik hoopis meeldivam. Amsterdam on tohutult ilus linn. Kõrged ja kitsad majad, jõed, sillad... Vau! Mul oli digikas igal pool kaasas ja kogu aeg tahtsin pilti teha.

Anne Franki muuseum jättis väga sügava jälje. Seal tegelikult mööblit sees ei olnud ega midagi, aga siiski oli see väga põhjalik ja super hästi üles ehitatud. Kõnnid toast tuppa, igas ruumis on kas mõni videoklipp või midagi kirjutatud vms, ja kui terve maja läbi käinud oled, saad endalegi märkamatult aru, et kogu lugu on sulle ära jutustatud, algusest kuni lõpuni.

Mõnus oli jõe ääres istuda, päikest võtta ja raamatut lugeda või oma mõtteid mõelda. Ja möödasõitvaid rattureid jälgida. Kõik sõidavad rattaga - emad poodi oma igapäevaseid sisseoste tegema, karjääriinimesed õhtul väsinuna koju, noored trenni, jalgpall ratta külge kinnitatud, pensionärid kes-teab-kuhu. Mõnus oli kõike seda kõrvalt jälgida. See on aja maha võtmine.

Antwerpeni päevikud

Tegelikult on see postitus üsna mõttetu, sest ega ma Antwerpenist suurt ei tea. Ma tean, et seal kuskil on jõgi. Aga meie käisime seal shoppamas ja ega ei saa öelda, et ma kahetseks :) Peatänav oli hästi pikk ja paksult igasuguseid ägedaid poode täis. H&M, Clockhouse jpt. Tegevust jätkus päris kauaks. Peatänav jättis mulle üldse väga hea mulje, mõnus atmosfäär, ilus arhitektuur jne. Aga kohe kui sellelt trajektoorilt natuke kõrvale kaldusime, tulid vastu suured ja hallid mitmekorruselised igavad majad. Peaaegu nagu Lasnamäe. Võib-olla jõe ääres on ilusam?

Igatahes pärast mitme tunni möödumist ja rahakoti märgatavat õhenemist tegime päikese käes väikese lõunapausi ja siis suundusime tagasi rongile, et suund Amsterdami poole võtta.

Brüsseli päevikud

Brüssel on eurolinn, seda me teame kõik. Aga lisaks sellele on ta veel väga palju muudki. Mulle meeldib kõige rohkem Brüsseli atmosfäär; vaatamata sellele, et see on kogu Euroopa suhtes nii tähtis linn, on seal rahulik ja mõnus, peaaegu et väikelinlik õhkkond ning palju rohelisi pargikesi. Saime isegi ühes äärelinna metsatukas ära käidud, võtsime päikest, lugesime raamatut ja chillisime niisama.

Reisil olles ja kõiki neid kohti nähes sain ma lõpuks ometi aru, kui erinev on Eesti kogu Lääne-Euroopast, kelle sarnased me nii väga olla püüame. Brüsselis oli tohutult palju eri kultuure koos, iga teine inimene, kes vastu jalutas, oli kas mustanahaline või moslem. Kuid siiski tundus, et omad kõnnivad ikka ainult omadega ringi.

Brüssel on prantsuskeelne linn, kohati tunduski ta väikse ja hubase prantsuse linnakesena. Siinkohal tuleb aususe huvides märkida, et ega ma tegelikult üheski sellises ise käinud ei ole, nii et minu hinnang on puhtalt subjektiivne. Aa ja muidugi ei saa mainimata jätta Brüsseli õllesorte ja šokolaadi!

Tegelikult sai terve reisi jooksul kõvasti naerda. Ja kogu värk algas peale juba enne Brüsselisse jõudmist. Või õigemini pärast sealt uuesti välja sõitmist. Lennuk peatus Charlesroi' lennujaamas ja sealt pidime rongile minema. Sõitsime kuskil tunnikese ja siis saabusime Brüsselisse. Rong peatus seal päris palju. Me tahtsime loomulikult Centralis maha minna. Järsku hakkas aga majasid jälle ühe vähemaks ja vähemaks jääma ning siis oligi Brüssel jälle otsa saanud :/ Ups! Sõitsime rongiga Mecheleni, mis on üldse eraldi linn ja siis kiiresti Brüsselisse tagasi...

Meie Brüsseli host oli nii lahke ja andis meile oma korteri võtmed, et saaksime vabalt liikuda. Noh, läksimegi siis ühel õhtul varem suurte toidukottidega koju, et talle Eesti õhtusööki teha. Jõudsime enda maja juurde, aga kaks ust olid väga-väga lähestikku... Huvitav, kumb meie oma on? Äkki vasakpoolne?? Ja just sellel hetkel tulid sealt samast vasakpoolsest uksest kaks tüüpi välja ja hakkasid meid võtmega aitama, sest me ei suutnud seda keerata. Ja loomulikult siis tuli välja, et asi polnud mitte meie võtme käsitlemise oskustes vaid selles lihtsas faktis, et me olime vale ukse taga! Siis läksime kiiresti õigest uksest sisse, et tänavalt kiiresti kaduda...

Noh, aga need oleme ju meie. Ja need olid kõigest paar näidet nädalast, kus iga päev oli lollakate juhtumite arve avatud ja suurenes katkematult. Naeruteraapia oli vähemalt vägev!