Jõulud ja haigused

Jõuludeks tegime muuhulgas ka piparkoogikuuski :)

Ja ongi jõulud vaikselt ligi hiilinud ning nüüdseks juba ka möödunud.

Meie võtsime pühad seekord kahjuks haigusega vastu. Ei midagi tõsist, lihtsalt nohu, aga oi see nohu oli nii minul kui ka lapsel väga tugev ja pea paks. Ühesõnaga üsna närune enesetunne. Kui ise saad veel vähemalt nina aeg-ajalt tühjaks nuusata, siis lapsest oli küll kahju, kes seda veel ju ei oska.

Aga eks jõulud on sellegipoolest eriline aeg ja tore oli ikka. Samuti aitasid pidu mees, ema ja isa ette valmistada, nii et saime kenasti hakkama. Tore oli vaadata, mida kõike põnevat Ellukene kingiks sai ning kui õnnelik ta oli.

Vahepeal on mul veel niipalju seiklemist olnud, et jõudsin lausa ITK rasedate erakorralisse. Nimelt on mind paar nädalat vaevanud imelikud hood, kui silme eest läheb täiesti kirjuks, ja mul soovitati end näitama minna.

Erakorralises selgus pärast pikka ootamist, et mul on kõik näidud korras ja keegi ei tea, milles asi. Kaebus pidi aga piisavalt imelik olema, et mind kutsuti sünnituseelse osakonna päevaravisse neuroloogi konsultatsioonile.

Tulin siis järgmisel päeval kell 9.00 kohale, nagu kutsutud, ja mind kirjutati haiglasse. Seadsin end puhketoas sisse ja edasi läks suuremat sorti ootamiseks. Nimelt on kogu haigla peale üks valveneuroloog ja too tuleb siis, kui muu töö kõrvalt aega leiab... Jõudsin lugeda raamatut ja ajakirja (milleks mul iial aega ei jää!), diivanil tukkuda, söömas käia, tervele internetile kaks tiiru peale teha... Aga neuroloog polnud ikka aega leidnud. Tekkis juba üsna nukker tunne. Nagu ma polekski inimene, kelle aeg väärtuslik on. Eriti kuna Ellu oli minust esimest korda nii pikalt eemal.

Neuroloog tuli lõpuks kell kolm, ütles, et tegu on ilmselt ilma peavaluta migreeniga, teha pole midagi ning uuringute jaoks on juba hilja. Muidu tahtis mind saata MRTsse ja silmaarstile. See aga tähendanuks, et pean mõnel teisel päeval taas laskma end haiglasse kirjutada ja jääma valvearsti ootama. Silmaarstist loobusin seega üldse, MRTsse sain õnneks aja, kuhu võin ise kohale minna.

Ühesõnaga pikk päev ootamist ja üsna tulemusteta. Kirun nüüd ennast, et üldse haiglasse läksin. Juttu tuli ka nüüd palju, aga tundub lihtsalt nii absurdne, et meditsiiniteenused rasedatele nii patsiendivaenulikult korraldatud on. Mismõttes!?

PS! Oleme nüüd mõlemad terved ja Ellu sai pika päeva ilma minuta ka ilusti hakkama, isegi magas ja sõi korralikult, nii et mu süda on vähemalt rahul. :)

Blogijate jõululoos

Oh, jõuluaeg on nii mõnus ja eriline! Olen sel nädalal end rohkem jõulude lainele viinud, pakkides kingitusi, valmistades kaarte ning küpsetades piparkooke. Ent õigele lainele aitas mind kindlasti viia ka üks armas pakike, mis mind nädala algul pakiautomaadis ootas.

Nimelt tegime blogijate seltskonnaga Maryliisi eestvedamisel jõululoosi. Selle nädala alguses panin pärast pikka mõtlemist lõpuks enda kingituse teele ja loodan väga, et kingi saaja jääb rahule. Kui isegi oma lähedastele on raske kinki leida, siis võõrale ju veelgi enam.

Sellegipoolest oli minu päkapikk küll täiesti kümnesse pannud! Pakis oli tõeliselt ilus karbike, mis meenutab raamatut ja mis mu riiulisse nagu valatult sobib. Lisaks veel roositee, mis näeb eriti luksuslik välja, martsipanibatoonid ja armas kiri. Nii karp kui sisu nägid kaunid välja, nii et pean oma päkapikku tänama - tuju on siiamaani hea! :)

Karp ise...

...ja sisu

Uus aadress!

Jah, siin on vahepeal valitsenud väikene vaikus, sest tegelesime kolimisega ning oleme nüüdseks end uues kodus kenasti sisse seadnud.

Kolimine ise oli kohutav nagu alati. Mida rohkem ma siin asju lahti pakkisin, seda suurem kaos tundus tekkivat. Eriti kui üks kolijatest on aktiivne 1,5aastane, kes väljavõetud asju tagasi paneb ja uusi nende asemel välja võtab... :D Aga hakkama me saime ja oleme isegi enamik asju üles leidnud.

I was!

Lisaks sellele on väga palju energiat neelanud lihtsalt rase olemine. Midagi pole teha, ma lihtsalt pole see roosa ja rõõmus särav rase, kes end eriti erilisena tunneb ja õndsalt naeratades ringi liugleb. Pigem olen väsinud, kergesti ärrituv ja pidevalt näljane. Noh ja igasugu muud sada häda veel.

Suurem osa päevast kulub praegu söögitegemisele (3 x), lapse magama panemisele (2 x), õues käimisele (1-2 x). Lisaks on igapäevaselt hunnik koristustöid ees ootamas ja tahaks ka lapsega võimalikult palju lõbusat-arendavat ette võtta (kleebime, joonistame, voolime, uurime raamatuid, mängime magnetitega jne jne jne).

Ühest küljest tundub, et olen nagu orav rattas, teisalt jällegi nagu ei teegi suurt midagi peale selle argirutiini. Eks asi on ilmselt ka selles ühtlaselt hallis ja hämaras talves ning kiires jõuluajas. Samuti üritan tööprojekte vaikselt kokku tõmmata, et varsti taas dekreeti jääda.

Tegelikult pole üldse hullu. Jõulud on mu lemmik aeg aastas ja siis on alati midagi erilist justkui õhus. Homme lähme Ellu esimesele ametlikule jõulupeole, mida ma juba väga ootan. Ja siis ongi vaid paar kuud veel jäänud ja me kohtume lõpuks ometi oma pere värskeima liikmega. Seda ootan ma samuti juba väga-väga!

Ilusaid pühi! :)