Looteanatoomia ultraheli

Pärast Ellu sündi saadud lillekimp - väike kimbuke on suurega ühendatud "nabanööriga" :)

Iga rase ilmselt teab hästi seda ootusärevust, mis valdab sind kuu või isegi paar enne looteanatoomia ultraheli. Mina jõudsin küll lõpuks vist mitte ainult päevi, vaid ka tunde lugeda. Aeg oli meil pandud õhtuks ja kogu päev muudkui venis ja venis.

Jõudsin paar päeva mehele muudkui meelde tuletada, et ta kindlasti õigel ajal töölt liikuma hakkaks, sest plaanisime ultrahelisse minna kõik koos ja kui ma seal lõpuks lapsega kahekesi peaksin olema, läheks keeruliseks. Ise pakkisin koti juba mitu tundi ette kokku ning hakkasin lapsega tund aega varem ilusti liikuma.

Niisiis olin oma arust varakult juba kõigele mõelnud ja asi oli kontrolli all... Haha! Kuidas see ütlus oligi? Et kui sina teed plaane, siis jumal naerab? Igal juhul seekord ta naeris. Nimelt jäin lõpuks lapsega ise meeletusse ummikusse, enamus aega kulus lõigul Linnahall - Mere pst. Pool bussitäit jõudis selle ajaga juba välja minna ja ise jalgsi vihma trotsides edasi kapata.

Lõpuks hilinesime vist ligi 15 minutit. Ühesõnaga väga palju. Lamasin seal kabinetis ja hingeldasin poole ajast. Jälle olen hilinenud! Õnneks oli arst väga mõistev ja rahulik ning saime vajaliku tehtud.

Kuna mu rasedus on seni olnud täpipealt samasugune kui Ellut oodates, olin algusest peale arvamusel, et ju siis peab seekord ka tüdruk olema. Muidu oleks ju midagigi teistmoodi...? Isegi ITK garderoobis jõudis üks võõras rase mulle öelda, et sina ootad vist küll tüdrukut.

Aga tõelise üllatajana ilmutas ekraanil end hoopis üks väike armas poiss! :) Muidugi oleme ülimalt õnnelikud ega jõua temaga kohtumist enam ära oodata. Nüüd ei ole justkui tegu enam lihtsalt lootega, vaid ta on mu mõtteis võtnud kindlama kuju ja tundub kuidagi reaalsem. Väike inimene.

Ja eks vahepeal pakin siis Ellule väikeseks jäänud kleidikesed kokku ning ostan ägedaid poisteriideid asemele. :)

Mängutubadest

Laura's Kitchen Peostuudio

Üllatun viimasel ajal ikka ja jälle, kui suureks Ellu kasvanud on. Seekordne avastus tuli seoses mängutubadega.

Pean tunnistama, et polegi nendesse väga palju sattunud. Mul pole just paljudel tuttavatel lapsi, eriti veel nii suuri, kes sünnipäevasid mõnes sellises korraldaks. Ja Ellu ise oli kogu aeg nende jaoks nagu liiga väike, siis tuli aga juba soojem aeg peale, kui kõige toredam on õues ringi joosta.

Kui viimastel kuudel aga mõnes mängunurgaga kohvikus oleme käinud, on Ellu esimese asjana nende suunas jooksnud ja rõõmsalt omaette seal toimetama asunud. (Oleks siis oma mänguasjade vastu kodus ka nii suur vaimustus...)

Nii olemegi viimasel ajal suuna ka mitmesse mängutuppa võtnud. Kõige esimest korda külastasime mõne aja eest Stroomi keskuses kõigile avatud mängutuba Let's Play. Kuna ka issi sel ajal puhkas, läksimegi kolmekesi. Ega seal aastasel just kõige rohkem ausalt öeldes teha polnud, ent peale meie polnud seal parajasti kedagi ning ringi joosta oli tal seal ikka tore. Pealegi sai ta suureks lemmikuks tõukeratas, mida ta minu suureks üllatuseks vahepeal isegi ise lükata oskas. Tegelikult oli meil mehega seal vist isegi lõbusam, mängisime mitu raundi air hockey't :D

Teiseks käisin eile Ellu ja teiste juunilaste-emmedega Kadaka teel asuvas Minu Mängutoas. Vot see oli nendevanustele tõeliselt sobiv, sest mänguasjad olid täpselt sellisele eale kohased ning samas polnud ka midagi ohtlikku (kõrged liumäed-trepid vms). Ellu jooksis kohe rõõmsalt mängima ega pannudki mind seal oldud mitme tunni jooksul eriti tähele. Kuna see koht väikelapsele ka piisavalt ohutu on, ei pidanud minagi tal pidevalt kõrval seisma ning sain teiste emmedega lobiseda. See oli tõeliselt mõnus, pärast olime mõlemad õnnelikud (ja väsinud).

Viimane kogemus on tänasest, kui Kalamajas asuv Laura's Kitchen Peostuudio mänguhommiku korraldas. See koht on mulle oma toreda disaini poolest juba ammu silma hakanud, nii et tahtsin selle ikka ka üle kaeda. Ja tõesti, oligi väga armas koht. Enamik mänguasju olid puidust ja hästi stiilsed, ka lapsele meeldis. Ruum on seal väiksem, nii et ses osas on lastel hea pilku peal hoida. Eriti lahe oli see, et ka vanemate puhkeala oli tõeliselt armas oma ümmarguste lauakeste ja diivanitega ning võrratult ilusate nõudega. Ainus aga oli kõrge ja suurte vahedega trepp ning kuidagi eriti libe ja laineline liumägi (või olen mina liumägede suhtes paranoiline?). Kummalegi neist ma Ellut veel üksi ei julge lasta, nii et kui ta sammud trepi poole (või liumäe ette) seadis, jooksin kohe turvama.

Tegelikult ma ei olegi ise eriti mängutubade ja eri võimaluste kohta uurinud, need kohad on lihtsalt ise kuidagi ette sattunud. Aga edaspidi tuleb vist silmi rohkem lahti hoida. On tõeliselt üllatav olnud vaadata, kui pikalt Ellu üksi ja teiste lastega mängida suudab, ilma et ta mind oma kõrvale vajaks. See annab julgust ühel hetkel ka lasteaia peale mõelda...

Kui keegi teab mõnd toredat 1+ vanusele sobivat mängutuba, andke aga märku! :)

Minu Mängutuba

Elu aastasega

Selle suve 10. juuni pidi olema päev, kui me läheme kogu perega fotoshuudile, et talletada üks väga eriline sündmus. Nimelt meie tütre esimene suur sünnipäev. Reaalselt olime kõik kolmekesi aga haigena voodis siruli.

Positiivse poole pealt vähemalt niipalju, et haiguse raskeim päev langes kõigil eri ajale, nii et saime üksteist põetada. Ja tegelikult kestis see vaid mõne päeva. Ellu on seni üldse õnneks ainult mõnel üksikul korral haige olnud ja enamasti on asi piirdunud lahtise nohuga.

Siiski märkis 10. juuni justkui midagi suurt. Kui Ellu alles beebi oli, oli ta hästi rõõmus ja rahulik ning leppis peaaegu kõigega. Aga nüüd muutus ta vaat et üleöö. Tal tekkis minatunnetus ja oma tahe ning mitte vähe :D Üsna ruttu oli selge, et beebi-Elluga võime kõik hüvasti jätta ning tervitada tuleb üht asjalikku ja sihikindlat väikelast. Ega hullu pole midagi, lihtsalt ta kahjuks ei taipa veel, et päris kõik (olgu, enamik asju), mida ta tahab, pole talle just kõige paremad. Näiteks tikutopsiga mängimine, aknalauale ronimine või autoteele jooksmine... Ütleme nii, et elu on läinud põnevaks :D

Vaimne areng on ka muus osas tempot tõstnud. Näiteks on Ellukene üha rohkem rääkima hakanud. "Emme" tuli kõige esimesena ja tegelikult juba kuskil 6-7kuusena (algul siiski "eue" ja pärast "emm"). Ent pidevalt ei kasutanud ta seda üldse, pigem vahel harva, kui väga hätta sattus või mind taga otsis. Esimene pidevas kasutuses olev sõna oli hoopis "mämm-mämm" ja seda hakkas ta nõudlikult tarvitama umbes aastasena.

Paar kuud tiksus mööda, uusi sõnu rohkem ei lisandunud. Hakkasin juba veidi muretsema, kuna mulle meenus, et sünnitusmajas hoiatas keegi, et Ellul võib keelekidaga probleeme olla. Ega ma täpsemalt ei mäletagi, sest tol hetkel ei ütelnud see asi mulle midagi ja kuna muretsemist oli algul ka muu pärast, läks see üsna pea ka meelest. Nüüd aga meenus ja mida rohkem ma dr Google'iga konsulteerisin, seda rohkem tahtsin teda igaks juhuks ka päris arstile näitama minna.

Võin kohe ka lisada, et perearst naeris mind üsna välja, kuuldes, et ma muretsen, et mu aastane suurt ei lobise :D Keelekida probleeme ta ei tuvastanud. Aga vähemalt sain ma kinnitust, et muretsemiseks pole põhjust. Iga asi tuleb lihtsalt omal ajal ja nagu üks tuttav mainis, siis varsti räägib ta juba nonstop, nii et parem praegust perioodi nautida, kuniks seda veel on.

Praegu on Elen aasta ja neli kuud ning sõnu on hakanud vaikselt lisanduma. Esiteks on igapäevases kasutuses lõpuks ka "emme", samuti "aitäh". Kui ta midagi soovib, tirib ta mind vajalikku kohta ning kordab iga natukese aja tagant julgustavalt "aitäh-aitäh" :) Täna tundus mulle, et ta ütles veepudeli järele küünitades "anna" (või siis on mul hallutsinatsioonid, eks näis).

Samuti on näha, kui palju ta juba aru saab. Kõige naljakam näide on mähkuvahetusest. Iga kord kui ma ütlen talle, et teeme pepu puhtaks, pistab ta plehku :D Aga tegelikult on see elu kergemaks teinud. Olen temaga küll sünnist saati palju rääkinud, aga hea on teada, et ta nüüd sellest juba ka üha rohkem aru saab.

PS! Ja fotoshuudi saime ka lõpuks tehtud! Küll alles mõne nädala eest värvilises sügises, aga parem hilja kui mitte kunagi.