Kuulsin eile Pereraadiost üht huvitavat mõtet. Nimelt seda, et mitte kunagi pole meil olnud nii palju töövabu päevi, nii lühikest töönädalat jne jne, aga samas on meie elu muutunud kiiremaks kui ei kunagi varem. Kurb tegelikult. Aga kuhu see elu siis ometi kaob?!

Kehtibki vist vanasõna, et kes teeb see jõuab. Ja vastavalt siis - kes ei tee, see ei jõua. Kerge on igasuguse "meelelahutuse" sisse ära kaduda. Muusika, film, telesaated, raadio jne jne, ja saabki päev läbi. Ja energia on kadunud. Me vist oleme lihtsalt kaotanud oskuse oma aega efektiivselt ja ensele kasulikult tarvitada.

Ja muide, olgu öeldud, et selle efektiivsuse all ma ei mõtle ühest kohast teise jooksmist ja kõigega tegelemist. Just vastupidi. Ma mõtlen enesele aja leidmist, hingamist, perega koos olemist ja kõike muud kvaliteetset ja tõelist.

Elizabeth Gilbert "Eat. Pray. Love"

Mul on pikk-pikk nimekiri raamatutest, mida ma kunagi lugeda tahan. Tegelikult on elu nii kiireks ja energivarud nii väikeseks muutunud, et mul pole enam palju võimalusi olnud raamat kätte haarata. Ime, et veel tähed üldse meeles püsivad. Igatahes on "Söö. Palveta. Armasta" üks sellest nimekirjast ning mul õnnestus selle originaalversioon sõbrannalt laenata.

Tuleb tunnistada, et tihtipeale suhtun ma sellistesse massiteostesse veidikese ettevaatlikkusega, kuid see ei õigustanud end kohe mitte üldse. Loomulikult on selle raamatu lugu väga huvitav ja igal vähegi naissoost isikul on kerge end peategelasega samastada, kuid kõige enam naudin ma selle raamatu puhul iroonilisest enesekriitikast ja mõnusast huumorist läbiimbunud suurepärast keelekasutust. Lihtsalt istud õhtul omaette ja muigad, mis siis, et käsil on raamatu kõige kurvem stseen.

Ma ei ole veel filmi näinud ja seda teadlikult. Tahan, et lugu end ise mu peas jutustaks. Kunagi ehk vaatan siiski filmi ka üle, juba näiteks sel lihtsal põhjusel, et alati on huvitav jälgida, mis jääb raamatust alles Holliwoody filmis.

Seniks aga soovitan seda kõigile!

Jalutasin täna läbi hämara ja lumise vanalinna Oleviste kiriku poole, imetledes ülesriputatud jõulutulesid ning puuoksi katvat lumevaipa. Lihtsalt uskumatu, kui ilus väljas on! Ja vähemalt sama ilus oli küünaldega täidetud kirikus kuulda koori inglihäälel laulmas. Esimene advent on tähistatud ning jõulu- ja ootuse aeg ametlikult alguse saanud. Võimas, võimas on see aeg aastast, ja nõnda eriline!

Mõtlen üha enam sellele, et me lõikame just seda, mida ise külvanud oleme. Lõikamise ajal oleme me kõik nagu üks mees esireas valmis, käised üles kääritud ja kott valmis. Et saada. Naljakas siis, et me külvamise ajal nähtamatuks muutuda oskame ning sujuvalt ära hajume. Ja endal jääb veel õigust ülegi.

Igatahes lähen see aasta Toidupanka appi.

Tere, kallis Uni

Pole ammu näinud, kuidas sul läheb?

Tahtsin lihtsalt öelda, et ootan sind kannatamatult külla. Nagu alati. Palun tule varsti, sest ma enam ilma sinuta ei oska.

Head ööd?

Vali sobiv vaatenurk

[Positiivne vaatenurk]

Kodu on soojas, küünlaleek tekitab eriti hubase (jõulu)tunde. Toad on korras, nõud pestud. Ees on ootamas üks tore laupäevaõhtu koos sõpradega ja seejärel pühapäev oma kogudusega. Raamatukogust tõin hunniku häid raamatuid ja päris mitu uut käsitöö-alast ideed on peas tiirlemas. Joon mõnusalt auravat piparmünditeed ja mõtlen, et elu on tegelikult täisa okei.

[Negatiivne vaatenurk]

Raha pole üldse, pole enam ammu olnud. Energiat on veel vähem. Nii palju on teha, aga midagi ei jaksa. Süükoorem iga päevaga muudkui kasvab, sest tahaks ikka korralik olla ja kõik asjad õigeks ajaks ära teha. Ja mitte lihtsalt teha, vaid täiega teha, südamega.

Ma kirjutan ühest rännakust. Inimene seisis suurte uste ees, mille igast praost ja orvast immitses ennenägematut valgust. Ta süda peksles sees ja ta tundis meeletut aukartust, hirmu, aga ka armastust ja ootusärevust. Ta seisis ukse ees justkui paigale naelutatult, suutmata midagi öelda või mõelda. See tunne tema sees oli nii endassehaarav, see pulbitses. Seejärel aga jooksis Tema talle avasüli vastu, näol kõige suurem ja soojem naeratus. Ta oli kannatamatult oma sõpra oodanud. Tema silmad olid nii soojad. Temas oli nii palju headust ja armastust. Ta tuli ja kallistas rõõmsalt oma armast sõpra ning haaras talt julgustavalt käest, et koos nendest suurtest ustest sisse minna. Ta seisis tema kõrval.

Sa ei saa, sest sa ei anna.

Jalutasin täna Kaubamaja Ilumaailmast läbi ja sain aru, kui tore on see, et on nii palju erinevaid inimesi. Et on keegi, kellele meeldib olla meigikunstnik, ja keegi, kellele meeldib olla keeletoimetaja (ha), et on keegi, kellele meeldib ehitada maju, ja keegi, kellele meeldib loenguid anda. Aga miks me kipume nii kergelt viltu vaatama nendele, kes meist erinevad, kui me tegelikult neid enda ümber nii väga vajame?

Uued tuuled

Nii nagu juba mõnda aega on väljas tunda uusi, värskeid sügistuuli, mis varsti suve välja vahetavad, on ka minu blogi teinud läbi ühe pisikese värskenduskuuri. Käes on uus aastaaeg ja puhuvad uued tuuled.

See ongi kirjandus

Katkend Andrei Makine'i raamatust "Ühe elu muusika":

"Hotellis niidab väsimus mul jalad alt. Ärkan hetkeks keset päeva, näen ebareaalset pilti: Bergi voodile on laotatud tume ülikond, justnagu lapik inimene, mis on substantsist tühjaks jooksnud, tooli seljatoele on riputatud lips, vannitoast tuleb tugevat Kölni vee lõhna. Mul pole jõudu, et sellele seletust otsida ja ma uinun uuesti."

Kirjandusfestival HeadRead on siis selleks korraks läbi. Mulle väga meeldis. Sain kõvasti inspiratsiooni ja uusi häid mõtteid. Tutvusin kirjanikega, kes minu jaoks olid veel võõrad. Näiteks nagu Makine. Nii et festivali eesmärk on täitunud. Kahju ainult, et nendeks päevadeks ennast kloonida ei õnnestunud, sest väga oleks ka Prima Vista tahtnud üle vaadata.

Katkend Milan Kundera raamatust "Teadmatus":

"Selle ajani on ta näinud aega oleviku seisukohast, see liikus edasi ja neelas tulevikku. Ta pelgas selle kiirust (kui ootas midagi ebameeldivat) või vihastas selle aegluse peale (kui ootas midagi ilusat). Seekord ilmus aeg talle hoopis teistmoodi. Enam pole see võidukas olevik, mis tulevikku vallutab, see on võidetud ja vangistatud olevik, millest minevik on jagu saanud. [...]

See tunne, see võitmatu soov tagasi minna paljastab talle korraga mineviku olemasolu, mineviku väe, tema mineviku väe. Tema elu majja ilmusid aknad, mis on suunatud tahapoole, selle poole, mida ta läbi on elanud; nüüdsest pole tema elu ilma nende akendeta enam mõeldav."

Oma ja hää?

Esimest ja viimast korda sõin (tegelikult maitsesin) ma karaskit kord ammu-ammu ühel klassiekskursioonil. Aga üsna ruttu pärast esimest ampsu sai mulle selgeks, et minu lemmiktoit see ei ole. Ei tahtnud siiski lahket perenaist solvata ja nii eemaldusin ma vaikselt laua juurest hobuste juurde... Ja üks hobune sai see päev natuke teistmoodi toitu.

Täna otsustasin siiski seda oma ja hääd Eesti asja proovida. Et talle teine võimalus anda. Ja muljed? Ütleme nii, et kahjuks pole ühtegi hobust läheduses...

Valust ja haavadest

Valust ei ole pääsu, see on loomulik emotsioon. Ja just emotsioon see ongi. See tähendab, et varem või hiljem see möödub. Ükski emotsioon ei ole püsiv ja igavene. Meie organism on niimoodi loodud, et me paraneme, ja seda iseenesest. Aga meie haavade paranemine ei toimu meie endi soovil, vaid omal ajal ja omal viisil. Daniel Gottlieb ütleb oma raamatus "Kirjad Samile", et kui sa katsud liiga kõvasti valu parandada, võtab paranemine veel rohkem aega! Asjadel tuleb lasta omasoodu minna. Me peame laskma lahti sellest kontrollimise ja võimu ihast.

Naljakas on see, kuidas mingid imelikud asjad tulevad meelde. Täna ma näiteks mõtlesin seda, kuidas ma tohutult igatsen Sydney kalaturu järele. Ja ma isegi ei söö kala! Noh, vähemalt ametlikult. Tegelt õpetaks üks prantslasest sõber mu siiski tuunikala sööma ja Eestis tagasi olles olen andnud võimaluse ka lõhe-kodujuustu kastmega pannkookidele ja lõhevõileivale. Aga seda kalaturgu ei igatse ma siiski kala pärast. See on lihtsalt selline väga erilise hõnguga eriline koht. Tähtis osa linnas. Üks mu sõber töötas paadi peal ja nende sadam oli täpselt seesama kalasadama oma.

Aga see on kõigest üks väike killuke minu Sydney mõtetest. Praeguseks siiski ehk piisab just sellest ühest killust.

John Keats

When I have fears that I may cease to be
Before my pen has glean'd my teeming brain,
Before high piled books, in charactry,
Hold like rich garners the full ripen'd grain;
When I behold, upon the night's starr'd face,
Huge cloudy symbols of a high romance,
And think that I may never live to trace
Their shadows, with the magic hand of chance;
And when I feel, fair creature of an hour,
That I shall never look upon thee more,
Never have relish in the fairy power
Of unreflecting love; - then on the shore
Of the wide world I stand alone, and think
Till love and fame to nothingness do sink.

Ernst Jandl

SU(U)ND

mõni mõtleb
pasak ja varem
ei saa
mahetusse vinna
villine miga!

PISTRIKUD JA TUVID

pistrikud: (kh)ääääääääääää(kh)h
tuvid: kuidas, palun?

1944 1945

sõda sõda
sõda sõda
sõda sõda
sõda sõda
sõda mai
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda


Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro

Ma ei saa magada. Ma tahan magada. Ma tahan nii väga magada.

Tarkusest

Paljud arvavad, et tarkus võrdub teadmistega. Tegelikult on tarkust mitmesugust. Mitut liiki. Paljud arvavad, et tarkus on oluline. Tegelikult on see tähtsusetu.

Tihti saab tarkus meile hoopis takistuseks. Naljakas, et me siis veel sellega kiidelda tahame.

52 üllatust ja ideed

Uudis! Nüüdsest kirjutan ka www.52.ee blogisse, nii et tsekake järgi!
Kohtume seal.

Kui eile juba faktidest juttu tuli, siis lisaksin täna ühe sellise, mis minu arust võiks küll aasta põnevaima fakti auhinna saada. Käisime emaga mõni aeg tagasi Solarises sellel kuulsal inimkehade näitusel ja sain seal muuhulgas teada, et suur osa tolmu, mis meie kodudesse tekib, on nimelt surnud rakud, mis meie kehadelt maha langevad. Et ikka uued asemele saaksid kasvada. Küll on inimene ikka huvitavalt loodud!

Minu arust on otsatult tore saada uusi teadmisi. Ja mitte lihtsalt midagi uut sinu enda valdkonnast, vaid üleüldse hakata üha rohkem mõistma enda ümber toimuvat. Miks asjad on just nii, nagu nad on. Näiteks kuidas on see talv nii külm, kui viimastel aastatel on isegi jõulud mustad ja plusskraadides olnud. Minu selle nädala lemmikteadmine on vastus just sellele küsimusele. Nimelt sain teada, et selle aasta külma talve tõi meile Siberi kõrgrõhuala, mis aeg ajalt Eestini jõuab.

Täitsa loogiline ju. Teadmiste terviseks.

Ma ei tea, kas ma ehk olen selle mõtte siia kord juba kirja pannud, aga see on midagi sellist, mis mul mõnda aega juba südames on olnud. Muuhulgas on sul elus ka selline valik, et sa kas eeldad inimesest head, KUNI ta tõestab vastupidist, või sa eeldad temast halba, KUNI ta tõestab vastupidist. Eestis eriti on levinud just viimane suhtumine ja see on kurb. Niimoodi on raske elada, kui sa kedagi ei usalda ja inimesi lähedale ei lase. Jah, muidugi tuleb aeg-ajalt ette ka halbu inimesi, see on paratamatu. Aga see ei tähenda, et me igale inimesele võimalust ei võiks anda. Miks alati halba eeldada?

Midagi poeriiulilt

Aga mina ostsin täna sellist asja nagu seda on "marineeritud pee" :)

(PS. Kui keegi tõestust vajab, võib tšekki näha. Pärast marineeritud pee ärasöömist tundus lausa kogu päev märksa toredam.)

Pühapäev. Esmaspäev. Teisipäev. Kolmapäev. Aga küsimus on selles, kas see on piisav? Kas neli õhtut on piisav, et elu igaveseks muutunud oleks?

Raamatukogu

Minu esimene mälestus seoses raamatukoguga on üks pärastlõuna, kui käisime emaga linnas jalutamas. Kui me Rahvusraamatukogu juurde jõudsime, küsisin mina, mis selles suuuuures majas on, ning ema vastas, et raamatukogu. Ja seletas lahti, et seal saab igasuguseid raamatuid lugeda. Selle peale tahtsin mina muidugi kohe sinna minna, kuna ma aga isegi lugeda veel ei osanud, polnud ju mõtet...
Ju siis sellest ajast peale tekkiski minus idee raamatukogust kui ühest suurepärasest kohast ning vastupandamatu soov sinna minna.

Muutunud ei ole see tunne siiani. Kui ma tahan midagi ägedat teha, lähen ma raamatukokku! Vahel meeldib mulle seal päris pikalt olla, et raamaturiiulite vahel tuhnida ja need kõige paremad raamatud üles leida. Vahel meeldib mulle seal tööd teha - õhkkond on mõttetööd toetav ja seega saan alati väga palju tehtud! Kui ma lähen sinna mõne uurimuse jaoks materjali koguma, saan alati ka inspiratsiooni ja motivatsiooni lisaks füüsilisele materjalile endale.

Ma siis lähen raamatukokku nüüd.
Punkt praegu.