Minu elu Austraalias algas sellega, et magasin hästi kaua. Loodame, et see midagi ei näita!
Ah jaa, ma ju ei olegi rääkinud. Broneerisin hostelis endale toa, et mõned päevad seal peatuda ja siis otsida keegi, kellega maja jagada (siin on see hästi tavaline). Aga kuna jõudsin kohale alles pärast kolme öösel, arvas Adam, et palju lihtsam on tema ja ta ema ja õe juurde jääda. Nii et tulin siia ja olen siiani samas kohas. Ja tõenäoliselt pikemalt, sest ta emal on selle üle ka hea meel, kui keegi nii kaugelt tema juures elab, ja ruumi on ka.
Pärast hilist hommikusööki siirdusime Whitfordi kaubanduskeskusesse, et mulle Austraalia number hankida ja adapter ka, sest siin on pistikutel täiesti teistsugused otsad kui Euroopas. Vaatasime seal natuke niisama ka ringi, ühtegi tuttavat poodi mulle muide silma ei hakanud!
Pärast läksime ookeani äärde jalutama. Valge liiv, päike, sinine taevas, palmid ... ja mitte ühtegi inimest! Ei, mitte sellepärast, et me oleks kuskil kaugel linnast väljas olnud. Külm talv lihtsalt ju. Ookeani äärest läksime sadamasse, kus saime Shannoniga kokku ja sõime õhtust. Mingit take-away'd. Nämm.
Õhtupoole läksime Brendani juurde, sinna oli päris palju rahvast kokku tulnud. Mängisime Wiiga ja ma sain päris palju uusi tuttavaid. Aa ja enne mängisime Rockbandi ka. Need on mu uued lemmikmängud nüüd ju! Hea, et neid Eestis pole, muidu ma istuks kogu aeg teleka ees ja mängiks.
Tagasi jõudsime päris hilja, nii et uni oli magus ja ajavahest mingeid raskusi küll märgata pole :)
No comments:
Post a Comment