Tee

* mõte järjekordsel unetul ööl

Kui ma pean kottpimedas liikuma, on mul alati hirm. Isegi siis, kui ma olen täiesti tuttavas ja turvalises kohas. Hirm ei ole mitte pimeduse enda ees, vaid selle ees, et sa ei näe, kuhu sa astud. Justkui peaksid sa usaldama, et kui su jalg maapinda puudutab, seal üldse on maapind. Äkki astud sa kanalisatsiooniauku, sipelgapessa või teab kuhu?!

Eluteel on vahel täpselt sama tunne. Sa kõnnid ja kõnnid ning ühel hetkel äkitselt ei olegi enam midagi. Sa ei näe, kuhu sa lähed, millesse sa astud; isegi järgmist sammu ei näe. Sa pead lihtsalt kõndima ja usaldama, et on üldse tee. Ja et see viib just sinna, kus on hea ja kus sa olema pead.

Dead end

Tahe olla alati ja kõiges PARIM. See on üks kõige halvemaid omadusi, mis inimesel olla võib. Sa ei jäta ennast kunagi rahule. Kui sa ei saa ükskõik millise ülesandega ideaalselt hakkama, siis ei tunne sa rõõmu, vaid jääd hoopis oma vigadele ja möödapanekutele mõtlema - isegi siis, kui neid minimaalselt on. Sa alustad iga päeva mõttega, et täna pean ma veel rohkem pingutama, veel rohkem endast andma. Sa võid olla midagi saavutanud, kuid selle asemel näed sa tühimikke oma elus ning öösel unes ja päeval oma toimetusi tehes mõtled sa pingsalt, kuidas ka see tühimik kõrvaldada. Sa ei ole iseendaga rahul. Sa ei ole käitunud nii, nagu sa endalt ootasid.

Aga vahel väga harva seisad sa näiteks merekaldal, vaatad, kuidas lained vaikselt loksuvad, kuulad, kuidas puud kohisevad, ja tunned üheks pisikeseks hetkeks, et jah, ka sina oled tegelikult õnnelik ja midagi väärt.

Mida see sinu jaoks tähendab?

You make me feel good,
You make me feel safe,
You make me feel like I could live another day.

Unistused?

Lugesin just üht artiklit. See on peaaegu et naljakas, kuidas vahel täpselt õigel hetkel sinu teele just see õige asi satub. Tegelikult lugesin küll vaid selle artikli esimest punkti, aga vahel lihtsalt on mõni asi nii inspireeriv, et uue info omastamine mõnda aega enam kõne allagi ei tule. Asi peab settima.

Tegelikult oli point lihtne - järgi oma südant. Ära lase oma probleemidel end juhtida - las seda teevad hoopis su unistused. Ela sellist elu, nagu sa tahad. Tee vigu, komista ja proovi uuesti. Isegi kui sa komistad ja kukud tuhandeid kordi, ei pea sa vähemalt hiljem mõtlema, mis oleks võinud saada, kui oleksid proovinud. Ära lase teistel kustutada oma "tuld". Proovi seda, mida tahad proovida. Mine sinna, kuhu tahad minna. Jne.

Kõlab nii lihtsalt. Ma olen seda kümneid kordi mõelnud, aga millegipärast tegudeni jõudmine enam nii lihtne ei ole. Millel ma ikkagi lasen oma elu juhtida? Ikka pigem probleemidel, takistustel ja hirmudel. Ja kellel ma lasen oma elu juhtida? Ikka teiste inimeste ja tegelikult kogu ühiskonna ootustel. Ma olen nendes asjades nii kinni, et ma isegi päris täpselt ei tea, mida ma siis ikkagi tegelikult tahan ja kes ma üldse olen.

Tahaks end sellest kõigest lahti raputada. Nii et ma saaksin puhtalt lehelt enda unistuste leidmist ja täitmist alustada.

Tegelikult hakkasin ma seda postitust kirjutama juba mõni nädal tagasi. Ja vahepeal toimusidki mu elus esimesed suured muutused - unistustele lähemale! Ja nagu selliste suurte kannapöörete aegu ikka, lubasin ma endale, et edaspidi ma enam enda hirme ja teiste ootusi ei kuula. Kuulan hoopis oma südant.

Ehk seekord läheb läbi.

Rohkem stiili!

"Style is knowing who you are, what you want to say, and not giving a damn."

Gore Vidal

The question isn't who is going to let me, it's who is going to stop me.

- Ayn Rand

Ma olen päris kade nende inimeste peale, kes on leidnud oma kire. Eriti kui see on juhtunud juba noorelt. Eriti kui sellega on võimalik siduda ka oma tööelu. Mõtle, sa saad palka selle eest, et sa teed seda, mida tõeliselt armastad.

Teed seda, mida tõeliselt armastad... Tegelikult hakkasin ma sellest mõistest vist aimu saama alles siis, kui hiphop minuni jõudis. Tantsu mõtlen. Selles on midagi, mida ma ei oska üldse sõnadesse panna, ja ma isegi ei ürita, sest ka kõige paremal katsel oleks see vaid understatement.

Napoleon ja Tabitha, ühed maailma kõige paremad hiphopi koreograafid, räägivad siin, kuidas nad võtavad muusikast emotsiooni, mida kogevad, ning maalivad sellest tantsimisega pildi. Nad tantsivad muusika nähtavaks. See on tohutult võimas, mida nad siinses videos tantsimisest räägivad.

Ja praktika on sama ilus kui teooria: näiteks siin. See meeldib mulle ka. Jne jne jne. Ja ma muudkui vaatan neid videod ja käin trennis ja mõtlen, et tahaks veel rohkem ja veel rohkem ja veel rohkem tantsida.

There are shortcuts to happiness and dancing is one of them.

♥

Jalutasin täna läbi Pelgulinna, veinipudel kaenlas, ja mõtlesin, et imelik elu on ikka olnud.

Viisaastak

Hiljuti küsiti mult, et kus ma ennast  viie aasta pärast näen ja mida tahaksin ma olla saavutanud. Üsnagi  standardne küsimus ju. Ja ma oleksin ju võinud rääkida seda suurt ja ilusat ja ülespuhutud juttu, mida kuulda tahetakse, aga ma ei saa. Ma lihtsalt ei usu sellesse. Ja ausaltöeldes ei saa ma üldse küsimusestki aru. Kus ma tean, kes ma viie aasta pärast üldse olen? Kus ma tean, kuskohas ma oma elus parajasti olen, mis elu ma elan, mis soovid ja unistused mul tolleks ajaks on, mida ma igatsen, mis minu elus vahepeal toimunud on. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Me keegi ju ei tea, mida tulevik endaga kaasa toob. Ja ma ei räägi siin ambitsioonikusest ja unistustest - muidugi peavad need olema! Aga need lihtsalt võiksid olla midagi sellist, mida me saaksime juba tänasest hakata ellu viima, mitte miskit, mis kusagil teadmatus ja kättesaamatus ähmases tulevikus asuvad.

Nii et selle asemel et rääkida suurt juttu sellest, kes kõik ma viie aasta pärast olla tahaksin, soovin ma pigem tegutseda praegu, et see inimene juba olla!

Raamidest

Taas kord pean ma oma postitust alustama sõnadega "ma mõtlesin" - ma ei tea, kas ma mõtlen liiga palju või on mind tabanud uudsete ideede puudus, aga igal juhul täna mõtlesin ma sellele, et tahaks vahel osata välja lülitada oma mõtlemise seda osa, mis ühiskonna ettekirjutusi järgib. Et ma ei mõtleks (alateadlikult) sellele, mida ühiskond minust ootab, kuidas ma peaksin käituma, mida ma peaksin tegema, mida ma üldse võin teha, mis ei tule kõne allagi jne jne jne. Selliseid ettekirjutusi on tuhandeid ja need valitsevad meie üle isegi siis, kui me otseselt selle peale mõelda ei oska. Aga ma väga tahaksin teada, et kui kõik see välja lülitada, siis mis inimene ma oleksin? Mida ma teha armastaksin? Kus ma oma elus oleksin? Mida ma tahaksin?

Üritan seda ette kujutada - ma ei teaks, mida Eestis ühelt naiselt oodatakse. Mis oleks noorele naisele "sobiv" töökoht, mida temalt veel oodatakse, kuidas ta käituda ei tohiks, mida ta teha ei tohiks jne. Tõenäoliselt oleksin ma hoopis keegi teine. Ja tõenäoliselt teeksin ma vaid seda, mida armastan. Võib-olla oleksin ma juba jõudnud selleni, mis minu jaoks tõeliselt oluline on.

Aga seda ei saa välja lülitada. Tahame me seda või mitte, me mõtleme ikka ühiskonna ettekirjutatud raamides. Seda vähemalt suurema osa ajast. Mõni aeg tagasi postitasin siia pildi tekstiga "think outside the box". Ja seda see minu jaoks laias laastus tähendabki ja sellepärast see loosung mulle nii väga korda läheb. Mulle tundub üha enam, et tõelise-tõelise õnne ja suurte tegudeni jõuab vaid see, kes aeg-ajalt raamidest ka väljapoole piiluda oskab.
Olgu tegu siis ükskõik millise eluala või eluvaldkonnaga.

Täna sööme komme, homme sööme komme

Sõbrapäeva hommikul tekkis mul kinnisidee, et võiks midagi head teha. Näiteks trühvleid, mida ma kunagi varem teinud pole. Ja kui ma veel selle retsepti leidsin, oli asi otsustatud!

Retseptile lisaks ütlen seda, et esiteks mul pole köögikombaini. Küpsised purustasin hoopis oma blenderis ja toorjuustuga segasin kokku vana head puulusikat kasutades (see võttis aega). Tahenema jätsin umbes pooleks tunniks, natuke oli vist rohkem. Katteks on pooleldi Laima tume ja pooleldi Laima bitter'i šokolaad (kuidas iganes selle nimi eesti keeles on, hmm) ning toorjuust Philadelphia kõige klassikalisem. Ja muide - kui kellelgi veel kodus mõni vana plekk-kruus on, siis see sobib veevannil šokolaadi sulatamiseks ideaalselt, sest on piisavalt kitsas ja kõrge ja komme on seal sees hea veeretada.

Sellest kogusest tuleb neid tegelikult päris palju, mul veel siiamaani osad ootavad jagamist :) Positiivne on ka see, et mingit väga hullu mökerdamist ei ole, nagu päris trühvlitega võib-olla. Ja pealegi mulle meeldivad sellised väikese kiiksuga asjad palju rohkem kui mõni klassikaline trühvel näiteks. Igal juhul tasub proovimist, sest trühvlid on küll päris head :) Vastukaja on ka seni ikka ainult positiivne olnud :)

PS! Mul on veel roosat tuhksuhkrut ja ma siin mõtlesin, et eriti nunnu oleks sulatada valget šokolaadi ja siis see suhkur hulka segada ja saaks roosad kommid :) Nüüd tuleb vaid leida hea põhjus, miks uus laar komme valmis teha...

Jalutasin täna pärast trenni läbi vanalinna kodu poole ja mõtlesin mõtlemisest. Mõtlemise puhul on minu arust kaks olulist asja. Esiteks ajame me tihtipeale sassi mõtted ja tunded. Teiseks ei teadvusta me endale, KUI suur võim meie mõtlemisel tegelikult on. Ja need kaks punkti on omavahel tihedalt seotud.

See, kas me reageerime mingile olukorrale positiivselt või negatiivselt, tuleneb päris suures osas mõtlemisest. Me võime mõelda hea asja halvaks, ja vastupidi - halva heaks. Meie ajul on tohutu võim kogu meie elu üle. Probleem on lihtsalt selles, et me ei teadvusta seda endale, ja ajame hoopis mõtted segamini tunnetega. Ja nii haaravadki meie elu üle kontrolli hoopis meie tunded. Tunded aga on ajutised ja erapoolikud ja keevad pidevalt üle, neid usaldada väga palju ei tasu, vähemalt mitte otsuste tegemisel. Ma arvan, et see ongi erinevus emotsionaalse ja mitte nii emotsionaalse inimese vahel - emotsionaalne pigem seisab juba loomu poolest oma eluga tunnete peal, mitte nii emotsonaalne aga pigem mõtete peal. Ja samamoodi ma arvan, et see on erinevus optimisti ja pessimisti vahel - optimistil on juba loomuses mõelda asju positiivseks, samas kui pessimistil seda oskust lihtsalt ei ole. Kõik taandub mõtlemisele.

Näiteks on väga suur vahe inimese vahel, kes mõtleb endast hästi ja on enesega rahul, ja selle vahel, kes mingil põhjusel end pidevalt maha teeb. See erinevus on juba silmaga näha. Ja see on nii tobe, sest jah, inimesed on küll erinevad, mõnel on rohkem, mõnel vähem, aga me kõik oleme ilusad just sel omal moel, me kõik oleme targad just sel omal moel ja me kõik oleme andekad just sel omal moel. Ja mitte kellelgi ei tohiks endale lasta midagi vähemat öelda! Ja see on kõigest väike näide mõtlemisest ja selle jõust.

Harjutus. Võta vastu teadlik otsus, et järgmine kord, kui oled keerulises või negatiivses olukorras, siis mõtled positiivsemalt. Kas või natuke. Ja nagu öeldakse - kui sa saad olukorda muuta, siis muuda; kui sa olukorda muuta ei saa, siis lepi sellega ja mine edasi. Kuldaväärt nõuanne mu arust.

PS! Ma võin olla teoorias tugev, aga see kahjuks ei tähenda, et praktiline pool nii kerge tulema oleks :) Working on it! ;)

Eesti keelest, minu meelest

Ma ei ole siin oma nelja blogiaasta jooksul vist küll kordagi kirjutanud eesti keele teemadel. Ja see ju on tegelikult veidi naljakas, arvestades, et ma siiski olen filoloog ja keeletoimetaja. Aga ma ei ole seda teinud teadlikult ja tahtlikult, ja mul on selleks mõned põhjused. Esiteks ei taha ma olla see inimene, kelle ööd ja päevad tiirlevad vaid ümber tema töö, ja kõikvõimalikele keeleküsimustele mõtlemine on just seda - mu töö (mis mulle küll väga meeldib, aga siiski töö!). Teiseks olen ma märganud, et nii mõnedki muutuvad minuga juttu ajades väga teadlikuks oma keelekasutusest ja hakkavad kuidagi eriti korralikult rääkima või kuskil chat'is lauseid suure algustähe ja punktiga kirjutama jne jne jne. Ma ei taha inimesi muretsema panna, et äkki ma nüüd ütlen midagi "valesti". Chill! Kõnekeel on täitsa okei  nähtus ja ma ise olen vaat et selle kõige suurem kasutaja. Nii et ma ei leia, et näiteks Facebookis peaks mingit ÕS-i tüüpi kirjakeelt viljelema. Kokkuleppeliste keelereeglite funktsioon on muuta sõnum selgeks ja üheselt arusaadavaks, ja kõnekeel täidab seda eesmärki tihtipeale isegi paremini kui eriti keeruliseks aetud ametlik sõnastus.

Ma ei vaata sellele viltu, kui mõni inimene ehk aeg-ajalt väikese vea teeb. Küll aga vaatan ma veidi viltu sellele, kui vead ilmuvad näiteks ajakirjandusse, mis peaks oma ilusa ja korrektse eesti keelega just eeskujuks olema. Neil töötavad selle jaoks ju profid. Samuti vaatan ma veidi viltu sellele, kui asutused oma veebilehtedel ja muudes ametlikes esindustekstides ei ole head eesti keelt kasutanud. Lihtsalt kahju on näha, kuidas sellesse üldse ei panustata, mis siis, et just see tekstijupike on tihtipeale sinu ettevõtte visiitkaardiks - esimeseks kokkupuuteks, mis potentsiaalsel kliendil sinu ettevõttega on. Ja täpselt selsamal põhjusel on kahju, et ülikoolides eesti keelt ei õpetata. Üldine suhtumine on vist selline, et see on ju mu emakeel, mis siin õppida... Aga ükskõik millise eluala esindajaks keegi ka saada ei taha, on ilusa eesti keele kasutamine üks märke sellest, et tegu on eduka ja intelligentse inimesega.

Nii. Siin nad nüüd siis on, need minu keelealased seisukohad. Mõned üksikud neist vähemalt. Üritan edaspidigi mitte teiste inimeste keelekasutusse kriitiliselt suhtuda, aga samas olen alati valmis aitama, kui kellelgi küsimusi tekib või oleks vaja, et keegi mõnele tekstile pilgu peale viskaks :)

Kangelased

Ma ei tea, mis pilt teie silme ette tekib, kui te mõtlete kangelastele. Suured kuningad ja väejuhid, kes oma rahva võidule on juhtinud? Einstein ja teised taolised, kes murrangulisi avastusi on teinud? Või võib-olla hoopis mõni koomiksitegelane? Minu arust on tõelised kangelased need suures osas üldsusele tundmatuks jäänud inimesed, kes on olnud piisavalt julged ja ettevõtlikud, et hakata võitlema millegi nimel, millesse nad kogu südamega usuvad. Inimesed, kes teavad, et suured asjad saavad alguse väikestest. Inimesed, kes oma tegevusega on muutnud maailma!

Ma ei ole viimasel ajal suur filmisõber olnud, aga sel nädalavahetusel vaatasin lausa kaht. Sellist raskemat. Üks neist oli "Nicky's Family". See on dokumentaalfilm ja räägib mehest nimega Sir Nicholas Winton, kes enne II maailmasõda päästis 669 juudi last kindlast surmast, aidates nad Inglismaale. Nendel lastel omakorda on praegu üle viie tuhande järeltulija! Paljud "Nicky perekonnast" aitavad nüüd ise nõrgemaid, kuna teavad, et nemadki on elus tänu kellegi lahkele südamele ja abistavatele kätele. Nicky on mõjutanud kogu maailma, tema heateod mõjutavad tänapäevani teisi head tegema. Ja muide, Nicky on elus veel praegugi ja vanust on tal juba üle saja! Filmiski oli näha, kuidas ta veel seniajani mõnusalt nalja viskab ja ühiskonnas head korda saadab :) Vaadake treilerit, see asub siin.

Teine film oli "Prayers for Bobby". Tõestisündinud lool põhinev draama, mis jutustab loo ühest kristlikust perest, kus üks poegadest on gei. See tuleb välja ja ema muudkui räägib pojale, kui suur patt see on, ning tarib teda mööda terapeute ja vaimulikke, et see "hälve" kõrvaldada. To pray the gay away, nagu öeldakse. Poeg vajab lihtsalt ema armastust, nii et ta teebki kõik kaasa, kuni lõpuks saab aru, et ta ei saa muuta seda, kes ta on, ja lõpuks sooritab suurest meeleheitest enesetapu. Väga kurb, sest see oli ju päriselt kellegi elu, mitte pelgalt film. Sellega lõppeb poja lugu, aga mitte ema oma. Pärast pikka rahutust ja otsinguid saab ema aru, et Jumal ei tee vigu ja Ta ei "tervendanud" tema poega sellepärast, et ta poeg juba oli täiuslik sellisena, nagu ta oli. Ema hakkab aru saama, mida armastus tegelikult tähendab. Perekonna ja kogu ühiskonna homofoobia ja armastuse puudumise tõttu pidi surema noor poiss nimega Bobby, aga ehk sellised filmid panevad vähemalt mõned inimesed asju natuke laiemalt nägema ja hoiavad sellega mõne teise noore surma ära. See ema, muide, võitleb tänase päevani tulihingeliselt gei- ja lesbinoorte eest. Treiler asub siin.

Ma soovitan nii väga, NII väga teil vähemalt neid treilereid vaadata, juba need annavad neid lugusid ja emotsioone päris hästi edasi. Neid filme oli vaadata raske, aga need külvavad armastust, mõistmist ja soovi üksteist aidata. Kolm asja, mida ma elus väga oluliseks pean. Selliste filmide vaatamine ja sellistele teemadele mõtlemine muudab mind paremaks inimeseks, ma usun. Ja ma tahan saada paremaks inimeseks.

Need kaks inimest on kangelased. Nad on muutnud maailma. Üks inimene suudab muuta ja mõjutada maailma!!!

Fotoblogi: minu KODU

Tegin täna teoks ammuse plaani jäädvustada oma kodu kõikvõimalikud nurgad ja nurgatagused :) Pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna, seega tuleb siit üks väga pikk essee minu kohta :)

Avastasin selle täiesti juhuslikult ühelt täikalt Gentis. Kui tavaliselt üritatakse reisilt tulles pagasisse mahutada kõikvõimalikke komme ja suveniire, siis mina proovisin kohvrisse toppida seda suurt metall-lahmakat :) SUCCESS!

Esiplaanil olev väike lihtne Itaalia kann valmistab maailma parimat kohvi!

Vana ja uus kohtuvad. Klaasi taga on nii vanaemale kuulunud imeilus portselan, vanatädi puljongikausid kui ka minu enda ostetud uuemad nõud.

Kulbiga on selline naljakas lugu, et sain selle kunagi ammu hoopis oma vanaisalt ja nüüd seisab ta pjedestaalil.

Pajalapid heegeldas ema. Köögirätid peitsin selle ilusa rätiku taha, millele on kellegi osavad käed ka pitsi ümber heegeldanud.

Vanaemale kuulunud kott.

Diivanikatte, muide, on valmistanud minu teine vanaema. Väiksema padja tegin ise iidsetel aegadel, kui koolis üks selline projekt vaja ette võtta oli.

Kapi kõrval on mul spetsiaalne ruum sellistele asjadele. Pildilt on paista Trepikoja bänd, Austraalia pangast saadud kiri "The difference is  you", kuulus tsitaat "Ceci n'est pas une pipe", Käsmu kirik, mõnest Euroopa kunstimuuseumist saadud kleepsud ja muu sarnane. Väärtuslikud mälestused.

Selle avastasin ühest käsitööpoest Haapsalus ja no sellist asja poodi maha jätta lihtsalt ei ole võimalik, nii et nüüd ta kaunistab minu WC-d :)

Päris pikk postitus tuli. Aga asi on seda väärt.
Minu jaoks.

Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud suhtlemise peale. Tõsi on see, et ka kõige külmem ja kalgim inimene kohtleb hästi oma sõpra. Samuti on tõsi see, et olenemata sellest, kes ja kus sa oled, kohtled sa kõiki inimesi veidi lahkemalt siis, kui sul hea tuju on, ning vastupidi - halva tuju korral võib ka juhuslik mööduja veidi tõredama kommentaari osaliseks saada.

Sellelt pinnalt hakkasingi mõtlema, et need kõrvalekalded tähendavad ju tegelikult seda, et on olemas mingi neutraalne koht. Ehk siis selline suhtlusviis, mis sinu jaoks on normaalne ja neutraalne. Midagi, mida sa kasutad suurema osa ajast võõrastega suheldes. Ja see neutraalne/normaalne suhtlusviis on juba midagi sellist, mis ei erine ainult inimeseti, vaid (kahjuks) ka kultuuriti.

Miks ma ütlen "kahjuks"? Ma ei tahaks olla naiivne ja teha üldistusi, aga kahjuks on eestlased pigem need, kes kipuvad ikka nähvama ja torisema, ning näiteks austraallased need, kes pigem siiralt naeratavad ja sõbralikult pikemakski juttu puhuma jäävad. (Austraallased tõin näitena eelkõige sellepärast, et nendega on mul lihtsalt isiklik kogemus.) Ja ma nii väga tunnen puudust sellest, et on igati normaalne poemüüjaga leti äärde kogemusi vahetama jääda, raamatukoguhoidjale pool tundi järjest Eestimaast lugusid jutustada või võõrasse kirikusse sisse astudes lõpetada ühe vanatädi juures kohvilaua taga. Ja need on vaid mõned näited. Ja ma ei taha eriti uskuda, et ükski nendest inimestest just tol päeval miljard dollarit võitnud oli. Selline oligi nende jaoks normaalne suhtlusviis. Neutraalne suhtlusviis.

Perthis ühes kohvikus töötades muutus üks armas vanapaar minu jaoks kliendist väga heaks sõbraks. Ma lausa ootasin iga päev seda aega, kui nad meie juurde kohvi jooma tulid. Sydneys töötasin ma ühes lounge'is ja käisin seal tihtipeale isegi vabadel päevadel, kui lounge ise kinni oli, kuna me saime ülemusega (!) nii hästi läbi ja tore oli lobiseda. Me veetsime seal ikka tunde kõiki maailmaasju arutades. Ja niimoodi oli Austraalias igal pool tohutult kerge uusi sõpru leida. Uusi toredaid inimesi kohata ja osa saada pisikesest killust nende maailmast, pakkudes asemele killukest enda omast.

Eestis selliseid asju nii naljalt ei juhtu. Ja mul on nii kahju. Täpselt sama sagedusega, kui Austraalias olles uusi armsaid inimesi kohtasin, satun ma Eestis pahaste, kibestunud inimeste otsa, kes mingil põhjusel peavad vajalikuks mind kohelda kui kõntsa. Või miks me suhtume nii külmalt inimestesse, keda me tegelikult teame... kõrvalmaja elanik, kodupoe pikaaegne müüja, kunagine õpetaja. Tihtipeale ei jätku meil soojemaid sõnu isegi neile. Ja sellistel hetkedel vahel harva tundubki, et kusagil siiski on taevas sinisem ja muru rohelisem.

(PS! Et üleüldist naiivset tooni veidi maha kruttida, peaksin siiski lisama, et ma saan aru küll, et see on kõigest üldistus. Ja pealegi on erandeid igal pool, nii siin kui ka seal. Ja muidugi leidub ka Eestis suurepäraseid inimesi. Ma ju tean, sest ma tunnen nii mõndagi neist :) Jne jne jne.)

Laktoosivabade inimeste magustoit on see, et magustoitu polegi. Õuna võib muidugi süüa, aga no kammoon :) Ma isiklikult suur magusasõber tegelikult ei ole, aga täna tuli tuju midagi head süüa, nii et siit siis kokandusnurk.

Põhjas on belVita küpsised pähkli ja meega, neis ei ole piima. Teine variant oleks Kalevi nisukliiküpsised vaarika ja kõrvitsaseemnetega, need peaksid ka üsna piimavabad olema. Neid kaht ma eelistan seepärast, et neis on nii mõndagi kasulikku ka ja seega nad on tervislikumad. Seejärel vahukooreasendaja, täiesti taimne muide - selle vahustasin koos rafineerimata roosuhkruga, sest selles on veidi rohkem häid aineid sisse jäänud kui keemiliselt töödeldud valges suhkrus. (Ja öeldakse, et laktoositalumatud valget suhkrut liiga palju ei tohiks tarbida.) Lõpuks lõikasin peale banaaniviile ja riivisin apelsinitükkidega halvaad, mis andis super mõnusa järelmaitse. Easy.

Selliste magustoitude puhul meeldib mulle kõige rohkem see, et sinna võib lisada mis iganes parajasti hea tundub. Kookoshelbeid, kuivatatud jõhvikaid, või miks mitte katsetada ka mõne eksootilisema koostisosaga, mis kuskilt väikesest eripoest silma on jäänud.

Et siis elagu laktoosivabadus! :P

Tihtipeale kuuleb siit-sealt, kuidas inimesed oma kooliaega taga igatsevad, sest siis olevat elu kergem olnud ja probleeme vähem. Lihtsalt tiksud tundides ja chillid sõpradega ja korras. Ma mäletan, kuidas mulle selline suhtumine tollal üldse ei meeldinud, sest noortel on ju ka oma mured. Pealegi olla iga päev kell 8 värskena tunnis valmis, et õppida kõike kunstiajaloost kuni keemiani jne - ei ole just päris see, kuidas ma "chilli" defineeriks...

Aga mulle vist on hakanud kohale jõudma, mida selle all mõeldakse. Noorena on elu veidi mustvalgem ja loogilisem. Mitte nii, et siis on probleemid väiksemad ja nüüd suuremad (mida vanemaks sa saad, seda paremini õpid sa raskustega hakkama saama!), vaid pigem muutub sinu maailm aina suuremaks ja laiemaks, ja igasuguse sellise laienemisega kaasneb jälle väike annus ebaloogilisust, sest kontroll ei ole enam sinu käes nii palju kui enne. Pealegi muutub koos sinu maailma laienemisega veidi laiahaardelisemaks ka see, kes SINA oled.

Ja kui see maailm siis on ragina ja kolinaga jälle veidi kasvanud, meenutadki sa heldinult neid aegu, kui sa võisid lihtsalt koolis käia, oma viie kätte saada ja rohkem sinult ei oodatud.

Heegeldatud sall

See siin on minu sall. Tegin selle tegelikult juba 2010. aastal ja talviti kasutan alati seda. Mõtte sain Melody Griffithsi raamatust "Heegeldamine. Mustrid ja ideed" - julgen seda soovitada, sest sealt leiaks vist küll igaüks endale lihtsaid, aga väga ilusaid esemeid, mis ise valmis teha.

Tegelikult oli see sall mõeldud kui "must pitsiline õlarätt", aga ma valisin suurema-soojema lõnga ja tegin hoopis midagi talveks. Ja seda oli muide ülilihtne teha, sest see koosneb suurtest motiividest, millele on lihtsalt ääris ümber heegeldatud. Emale tegin salli sama mustri järgi, aga valisin veidi teistsuguse lõnga ja tegin vähem motiive, sest ma ei uskunud, et talle selline ülipikk ja -lai sall meeldiks.
Igaühele oma :)

Mõtteid ja inspiratsiooni uude aastasse! :)

Üks uus tõdemus: hingamisaeg ei tähenda laisklemisaega.