Soostereotüüpidest ja väikestest tüdrukutest

Ellu jahuhunnikus autoga mängimas :)

Jõudsin küll lasteaias käia vaid pool aastat, ent mäletan selgelt üht päeva. Lasteaed oli saanud uusi uhkeid mänguasju ning pidime lastega ritta võtma ja kasvatajatele ükshaaval oma palunid-aitähid ütlema, et me nendega mängida võiksime.

Ma ei suudagi enam täpselt meenutada, mida kõike seal leidus, aga mäletan kindlalt, et olid nukumajad Barbiedega. Kui olin oma viisakusavaldused edastanud, hakkasin juba suunda igasugu toredate mänguasjade juurde võtma, kui mulle teatati, et need on poistele ja mina pean Barbiega mängima.

Oh seda pettumust! Üritasin küll selgitada, et see ei huvita mind teps mitte ja tahan siiski teiste asjadega mängida, ent kuulda mind ei võetud. Selle peale käsutati hoopis üks teine vaene tüdruk minu juurde ja talle pandi ülesandeks mind nukkudega mängima õpetada. Seisin siis selle uhke nukumaja ees, Barbie käes, ja mõtlesin esimest korda oma elus, mis imelikus maailmas me küll elame.

Vahepeal on kolmkümmend aastat mööda kerinud, ent muutunud nii väga palju ei olegi.

Aga ma ei näe, et Ellu käsi haaraks rohkem nukkude kui autode järele. Pigem vastupidi, kuna autol on rattad all ja see on liikuvam-põnevam. Õnneks näen ümberringi, et uuema aja emad ei pea paljuks osta oma tütardele autosid või poegadele nukke.

Miks ma üldse selle peale mõtlema hakkasin? Viimased paar korda, kui ma Ellule ühe musta-hallitriibulise dressipluusi selga olen pannud, on kommenteerima tuldud midagi "minu poja" kohta. Samuti siis, kui Ellul sinised pilvekestega püksid jalas olid. Eile tahtsin lapsele kingiks vesipliiatsiga värviraamatut osta ja leidsin kaks varianti - üks tore värviline loomadega ning teine roosa printsessidega.

Kindlasti tuleb ka minu lapsel lasteaias teiste eeskujul peale suur printsesside vaimustus ja ta soovib kõike vaid roosas variandis, ja palun väga. Aga ma ei saa aru, miks seda ise omaalgatuslikult peale suruda. Miks öelda juba väikesele tüdrukule, et jah, poistel on igasugu eri värvi riided seljas ning nende värviraamat on värviline ja mitmekesine, aga sina oled kõigest tüdruk, sind see ei huvita, võta roosa.

Loodan sellegipoolest, et mu lapsed saavad veidi mitmekesisemas ja õiglasemas maailmas üles kasvada. Et nad võivad teha seda, mida nad ise tahavad, ainsaks piiranguks oma südametunnistus ja eetika, mitte soostereotüübid.

Valimistest (ja pudrust)

Ärkasin täna hommikul tundega, et käes on suur ja tähtis päev, ning olin elevil. Ma pole kunagi varem mingitesse valimistesse nii kirglikult suhtunud, ent seekord osaleb kandidaat, keda ma tõesti toetan ja kelle võidu olulisusse usun.

Jah, Marina Kaljurand. Vaatasin veel eile õhtul ETVst kandidaatide debatti ning mõtlesin, et ta on seal tõeline mõistuse hääl. Nii asjalik ja kahe jalaga maapeal, jäädes samas sõbralikuks ja inimlikuks ning tegemata teisi maha või upitamata oma egot. Just sellist presidenti Eesti praegusel ajal vajabki. Presidenti, kes ei suhtu rahvasse üleolevalt, vaid oskab leida kõigiga ühise keele ja hoolib.

Ma ei hakka valimistest tegelikult pikalt kirjutama, kuna jälgin poliitikat nagunii ainult veidikene... Ent siiski oli täna toimunu nii dramaatiline, et siiamaani on veidi nukker olla.

Kõige suurem pettumus oli minu jaoks see, kui vähe hääli Kaljurand sai. Muidugi ei võrdu rahva arvamus valijameeste arvamusega ning tulemusi ette ennustada oli võimatu, aga et NII vähe!? Osa minust lootis naiivselt, et valijamehed kui oma kogukonna esindajad arvestavad ikkagi rahva arvamusega ka, aga tundub, et rahvas on sellistes poliitilistes mängudes kõige tähtsusetum detail, mis enamasti kahe silma vahele jääb.

Pettumust on muidugi valmistanud ka Reformierakonna käitumine ja seda algusest peale. Pendeldada niimoodi kahe kandidaati vahel, suutmata jääda kellelegi kindlaks ja andes samas mõlemale suuri lubadusi... See näitab selgrootust. Rääkimata siis sellest, kuidas Kaljurand lõpuks lihtsalt üle parda heideti. Varasemalt olen olnud nende kindel valija, ent nüüd vist küll oma häält nende poolt enam anda ei suudaks. Aga ega kellegi teise poolt ka hääletada nagu pole... Halloo, apoliitilisus?

Ei teagi, mis nüüd edasi saab. Ei usu, et kümne päeva jooksul tõuseb mõni särav must hobune, kes kõigi südamed võidab ja Riigikogu ühte liidab. Ma pole varasemalt toetanud ideed, et presidenti võiks valida rahvas, aga nüüd hakkab see üha mõttekam tunduma.

Aga et postitus liiga negatiivne ei oleks, siis palun väga, siin on pilt mu hommikusöögist :D See oli muideks absoluutselt võrratu ning pärineb Ragne Värgi raamatust "Patuvabad magustoidud ja koogid 2". Isegi laps küsis juurde ja mees muudkui kiitis. Pilt on minu kausist, kuna ülejäänud kaks on nii näljased, et mingit fotoshuuti ära oodata ei viitsiks :D

Eilne mõte

Kumb on hullem - kas see, kui valikut ei ole, või see, kui valikut on liiga palju?

Millal

Millal sa viimati aknalaual istusid ja kedagi ootasid?

Hüpetest

Ma mäletan, kuidas ma kunagi Nõmme seikluspargis puulatvade kõrgusel pisikesel platvormil seisin ja sealt köiega alla laskuma valmistusin. Minu kõrval oli paar nutvat last - me olime nii kõrgel, et neile oli hirm naha vahele pugenud. Ma üritasin neid lohutada ja ütlesin, et karta pole üldse põhjust, et see vabalangemine on just tore. Aga muidugi pidid sõnadele ka teod järgnema ja mul ei jäänudki muud üle, kui sama muretu näoga platvormilt alla astuda ja köiest haarata... Aga kui neid seal ei oleks olnud, oleks ma ilmselt pikka aega julgust kogunud.

Elus tuleb tihtipeale selliseid hüppeid teha, aga tavaliselt pole meid miski tagant torkimas. Me võime aastaid joosta nagu hamster rattas ja mitte endale teadvustada, et me pole tegelikult õnnelikud. Et me vajame muutust, täielikku kannapööret. See aga tundub sama õudne kui sellelt platvormilt õhku astumine. Enesekaitserefleks hakkab tööle.

Ma loodan, et me aeg-ajalt ikkagi suudame end kokku võtta ja hüpata. Vähemalt on see üks neist asjust, mida ma endalt sellel aastal ootan.

Je suis...

Je suis... Aga kes siis? Viimase aja sündmused Prantsusmaal panevad mõtlema ja peavadki ilmselt seda tegema. Selge on see, et vägivald on ükskõik millise olukorra lahendusena vale. Selge on ka see, et meil on sõnavabadus (tänapäeva kirjus maailmas poleks muu mõeldavgi).

Aga paratamatult on sellel lool ka teine pool ja ma hakkasin mõtlema, mis on üldse sõnavabadus. Kas see, et me võime mõnitada, keda tahame? Sõnavabadus võiks ju ideaalis eksisteerida koos viisakuse ja vastastikuse austusega. Sõnavabadus on väga hea väärtus, mille poole püüelda ja mida kaitsta, aga seejuures ei tohiks kõiki muid väärtuseid jalge alla tallata.

Ja siit edasi: mis on ausus. Kas see, et ma võin kõik mõtlemata välja pahvatada? Ausus võiks ideaalis eksisteerida koos taktitundega. Ka ausus võib väga kergelt mõnitamiseks üle minna, sest mulle tundub, et ma lihtsalt väljendan ausalt oma mõtteid.

Ja nii edasi ja nii edasi.

Ühesõnaga panevad need sündmused kaasa tundma mõlemale nn osapoolele (kuigi tegelikult siin ilmselt polegi osapooli, vaid mingis mõttes meie kõik).

Aeg aastalõpu kokkuvõteteks! (Ma jõuan neid ilmselt veel päris mitu kirjutada...) :D Aga ma olen mõelnud selle aasta sündmuste peale ja on paar asja, mis on mulle silma jäänud ja mida ma vähemasti enda suhtumises uuel aastal muuta tahaksin (ma vist maailma muutmisse piisavalt ei usu, et peale enda teisi ka tahta muuta).

Esiteks see, et end defineeritakse pigem millegi mittetoetamise, millegi mittepooldamise kaudu, selle asemel et olla positiivne ja toetada enda silmis häid asju. Milleks võidelda pidevalt millegi vastu, kui on nii palju ilusat, mille poolt olla ja millele kaasa aidata? Ma ei tahagi sellesse sügavamalt laskuda. Ütleme nii, et tahaks lihtsalt olla ilusate ja heade asjade poolt ja oma energia nendele suunata ning mitte lasta end häirida sellest, kui keegi kusagil teistmoodi mõtleb. Las mõtleb.

Teiseks see, et tonti nähakse seal, kus seda alati ei pruugi ollagi. Mõni näide: tänapäeva lapsed on hukas, istuvad ainult internetis; üleüldse kasutame me kõik igal pool nutitelefone ja ei suhtle enam üksteisega; poliitikud ei oska ega tea midagi jne. Teate ju küll. Kõik need väited on juba klišeeks muutunud. Kui vanasti peeti small-talk'iks ilmast rääkimist, siis tänapäeva tõeline small-talk on see, kui sa viskad mõne mõnitava kommentaari poliitiku suunas või räägid, kui kohutav see nutiajastu ikka on. See on minu arust juba nii absurdseks muutunud, et võtab lausa muigama, kui jälle mõni selline kommentaar kuskil lendu lastakse...

Back in action

Kirjutasin siia viimati üle aasta tagasi. Ei mäletagi enam, miks vahepeal seda pausi vaja oli, aga jätkan sealt, kus pooleli jäi. Vahel lihtsalt on vaja asjad läbi kirjutada, et pea selgeks ja mõtted sirgeks saada. (Okei-okei, pooled postitused jätsin ikka varjatuks ka.)

Käisin täna ajaloomuuseumis näitust "Iseolemise tahe" vaatamas. Eesti riigi lugu eelmise sajandi lõikes. Seisin seal siis ühe seina ees ja lugesin küüditatute saatuseid. Lõhutud perekonnad, purustatud unistused, kustutatud tulevikud. Laibad tänava ääres reas. Ja meenus mõne aasta tagune uudisenupp sellest, kuidas kuskil jälle tahetakse vastu võtta seadust, et näiteks holokaustist avalikult ei räägitaks, kuna osad usuvad, et see on müüt. Inimõigused.

Ma loodan, et mitte kunagi ei unustata. Ei holokausti, ei Nõukogude okupatsiooni aegseid küüditamisi, ei kõiki neid elusid, mis ohverdati sõjale.

Tee

* mõte järjekordsel unetul ööl

Kui ma pean kottpimedas liikuma, on mul alati hirm. Isegi siis, kui ma olen täiesti tuttavas ja turvalises kohas. Hirm ei ole mitte pimeduse enda ees, vaid selle ees, et sa ei näe, kuhu sa astud. Justkui peaksid sa usaldama, et kui su jalg maapinda puudutab, seal üldse on maapind. Äkki astud sa kanalisatsiooniauku, sipelgapessa või teab kuhu?!

Eluteel on vahel täpselt sama tunne. Sa kõnnid ja kõnnid ning ühel hetkel äkitselt ei olegi enam midagi. Sa ei näe, kuhu sa lähed, millesse sa astud; isegi järgmist sammu ei näe. Sa pead lihtsalt kõndima ja usaldama, et on üldse tee. Ja et see viib just sinna, kus on hea ja kus sa olema pead.

Tahe olla alati ja kõiges PARIM. See on üks kõige halvemaid omadusi, mis inimesel olla võib. Sa ei jäta ennast kunagi rahule. Kui sa ei saa ükskõik millise ülesandega ideaalselt hakkama, siis ei tunne sa rõõmu, vaid jääd hoopis oma vigadele ja möödapanekutele mõtlema - isegi siis, kui neid minimaalselt on. Sa alustad iga päeva mõttega, et täna pean ma veel rohkem pingutama, veel rohkem endast andma. Sa võid olla midagi saavutanud, kuid selle asemel näed sa tühimikke oma elus ning öösel unes ja päeval oma toimetusi tehes mõtled sa pingsalt, kuidas ka see tühimik kõrvaldada. Sa ei ole iseendaga rahul. Sa ei ole käitunud nii, nagu sa endalt ootasid.

Aga vahel väga harva seisad sa näiteks merekaldal, vaatad, kuidas lained vaikselt loksuvad, kuulad, kuidas puud kohisevad, ja tunned üheks pisikeseks hetkeks, et jah, ka sina oled tegelikult õnnelik ja midagi väärt.

Mida see sinu jaoks tähendab?

Unistused?

Lugesin just üht artiklit. See on peaaegu et naljakas, kuidas vahel täpselt õigel hetkel sinu teele just see õige asi satub. Tegelikult lugesin küll vaid selle artikli esimest punkti, aga vahel lihtsalt on mõni asi nii inspireeriv, et uue info omastamine mõnda aega enam kõne allagi ei tule. Asi peab settima.

Tegelikult oli point lihtne - järgi oma südant. Ära lase oma probleemidel end juhtida - las seda teevad hoopis su unistused. Ela sellist elu, nagu sa tahad. Tee vigu, komista ja proovi uuesti. Isegi kui sa komistad ja kukud tuhandeid kordi, ei pea sa vähemalt hiljem mõtlema, mis oleks võinud saada, kui oleksid proovinud. Ära lase teistel kustutada oma "tuld". Proovi seda, mida tahad proovida. Mine sinna, kuhu tahad minna. Jne.

Kõlab nii lihtsalt. Ma olen seda kümneid kordi mõelnud, aga millegipärast tegudeni jõudmine enam nii lihtne ei ole. Millel ma ikkagi lasen oma elu juhtida? Ikka pigem probleemidel, takistustel ja hirmudel. Ja kellel ma lasen oma elu juhtida? Ikka teiste inimeste ja tegelikult kogu ühiskonna ootustel. Ma olen nendes asjades nii kinni, et ma isegi päris täpselt ei tea, mida ma siis ikkagi tegelikult tahan ja kes ma üldse olen.

Tahaks end sellest kõigest lahti raputada. Nii et ma saaksin puhtalt lehelt enda unistuste leidmist ja täitmist alustada.

Tegelikult hakkasin ma seda postitust kirjutama juba mõni nädal tagasi. Ja vahepeal toimusidki mu elus esimesed suured muutused - unistustele lähemale! Ja nagu selliste suurte kannapöörete aegu ikka, lubasin ma endale, et edaspidi ma enam enda hirme ja teiste ootusi ei kuula. Kuulan hoopis oma südant.

Ehk seekord läheb läbi.

Ma olen päris kade nende inimeste peale, kes on leidnud oma kire. Eriti kui see on juhtunud juba noorelt. Eriti kui sellega on võimalik siduda ka oma tööelu. Mõtle, sa saad palka selle eest, et sa teed seda, mida tõeliselt armastad.

Teed seda, mida tõeliselt armastad... Tegelikult hakkasin ma sellest mõistest vist aimu saama alles siis, kui hiphop minuni jõudis. Tantsu mõtlen. Selles on midagi, mida ma ei oska üldse sõnadesse panna, ja ma isegi ei ürita, sest ka kõige paremal katsel oleks see vaid understatement.

Napoleon ja Tabitha, ühed maailma kõige paremad hiphopi koreograafid, räägivad siin, kuidas nad võtavad muusikast emotsiooni, mida kogevad, ning maalivad sellest tantsimisega pildi. Nad tantsivad muusika nähtavaks. See on tohutult võimas, mida nad siinses videos tantsimisest räägivad.

Ja praktika on sama ilus kui teooria: näiteks siin. See meeldib mulle ka. Jne jne jne. Ja ma muudkui vaatan neid videod ja käin trennis ja mõtlen, et tahaks veel rohkem ja veel rohkem ja veel rohkem tantsida.

There are shortcuts to happiness and dancing is one of them.

♥

Jalutasin täna läbi Pelgulinna, veinipudel kaenlas, ja mõtlesin, et imelik elu on ikka olnud.

Viisaastak

Hiljuti küsiti mult, et kus ma ennast  viie aasta pärast näen ja mida tahaksin ma olla saavutanud. Üsnagi  standardne küsimus ju. Ja ma oleksin ju võinud rääkida seda suurt ja ilusat ja ülespuhutud juttu, mida kuulda tahetakse, aga ma ei saa. Ma lihtsalt ei usu sellesse. Ja ausaltöeldes ei saa ma üldse küsimusestki aru. Kus ma tean, kes ma viie aasta pärast üldse olen? Kus ma tean, kuskohas ma oma elus parajasti olen, mis elu ma elan, mis soovid ja unistused mul tolleks ajaks on, mida ma igatsen, mis minu elus vahepeal toimunud on. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Me keegi ju ei tea, mida tulevik endaga kaasa toob. Ja ma ei räägi siin ambitsioonikusest ja unistustest - muidugi peavad need olema! Aga need lihtsalt võiksid olla midagi sellist, mida me saaksime juba tänasest hakata ellu viima, mitte miskit, mis kusagil teadmatus ja kättesaamatus ähmases tulevikus asuvad.

Nii et selle asemel et rääkida suurt juttu sellest, kes kõik ma viie aasta pärast olla tahaksin, soovin ma pigem tegutseda praegu, et see inimene juba olla!

Raamidest

Taas kord pean ma oma postitust alustama sõnadega "ma mõtlesin" - ma ei tea, kas ma mõtlen liiga palju või on mind tabanud uudsete ideede puudus, aga igal juhul täna mõtlesin ma sellele, et tahaks vahel osata välja lülitada oma mõtlemise seda osa, mis ühiskonna ettekirjutusi järgib. Et ma ei mõtleks (alateadlikult) sellele, mida ühiskond minust ootab, kuidas ma peaksin käituma, mida ma peaksin tegema, mida ma üldse võin teha, mis ei tule kõne allagi jne jne jne. Selliseid ettekirjutusi on tuhandeid ja need valitsevad meie üle isegi siis, kui me otseselt selle peale mõelda ei oska. Aga ma väga tahaksin teada, et kui kõik see välja lülitada, siis mis inimene ma oleksin? Mida ma teha armastaksin? Kus ma oma elus oleksin? Mida ma tahaksin?

Üritan seda ette kujutada - ma ei teaks, mida Eestis ühelt naiselt oodatakse. Mis oleks noorele naisele "sobiv" töökoht, mida temalt veel oodatakse, kuidas ta käituda ei tohiks, mida ta teha ei tohiks jne. Tõenäoliselt oleksin ma hoopis keegi teine. Ja tõenäoliselt teeksin ma vaid seda, mida armastan. Võib-olla oleksin ma juba jõudnud selleni, mis minu jaoks tõeliselt oluline on.

Aga seda ei saa välja lülitada. Tahame me seda või mitte, me mõtleme ikka ühiskonna ettekirjutatud raamides. Seda vähemalt suurema osa ajast. Mõni aeg tagasi postitasin siia pildi tekstiga "think outside the box". Ja seda see minu jaoks laias laastus tähendabki ja sellepärast see loosung mulle nii väga korda läheb. Mulle tundub üha enam, et tõelise-tõelise õnne ja suurte tegudeni jõuab vaid see, kes aeg-ajalt raamidest ka väljapoole piiluda oskab.
Olgu tegu siis ükskõik millise eluala või eluvaldkonnaga.

Jalutasin täna pärast trenni läbi vanalinna kodu poole ja mõtlesin mõtlemisest. Mõtlemise puhul on minu arust kaks olulist asja. Esiteks ajame me tihtipeale sassi mõtted ja tunded. Teiseks ei teadvusta me endale, KUI suur võim meie mõtlemisel tegelikult on. Ja need kaks punkti on omavahel tihedalt seotud.

See, kas me reageerime mingile olukorrale positiivselt või negatiivselt, tuleneb päris suures osas mõtlemisest. Me võime mõelda hea asja halvaks, ja vastupidi - halva heaks. Meie ajul on tohutu võim kogu meie elu üle. Probleem on lihtsalt selles, et me ei teadvusta seda endale, ja ajame hoopis mõtted segamini tunnetega. Ja nii haaravadki meie elu üle kontrolli hoopis meie tunded. Tunded aga on ajutised ja erapoolikud ja keevad pidevalt üle, neid usaldada väga palju ei tasu, vähemalt mitte otsuste tegemisel. Ma arvan, et see ongi erinevus emotsionaalse ja mitte nii emotsionaalse inimese vahel - emotsionaalne pigem seisab juba loomu poolest oma eluga tunnete peal, mitte nii emotsonaalne aga pigem mõtete peal. Ja samamoodi ma arvan, et see on erinevus optimisti ja pessimisti vahel - optimistil on juba loomuses mõelda asju positiivseks, samas kui pessimistil seda oskust lihtsalt ei ole. Kõik taandub mõtlemisele.

Näiteks on väga suur vahe inimese vahel, kes mõtleb endast hästi ja on enesega rahul, ja selle vahel, kes mingil põhjusel end pidevalt maha teeb. See erinevus on juba silmaga näha. Ja see on nii tobe, sest jah, inimesed on küll erinevad, mõnel on rohkem, mõnel vähem, aga me kõik oleme ilusad just sel omal moel, me kõik oleme targad just sel omal moel ja me kõik oleme andekad just sel omal moel. Ja mitte kellelgi ei tohiks endale lasta midagi vähemat öelda! Ja see on kõigest väike näide mõtlemisest ja selle jõust.

Harjutus. Võta vastu teadlik otsus, et järgmine kord, kui oled keerulises või negatiivses olukorras, siis mõtled positiivsemalt. Kas või natuke. Ja nagu öeldakse - kui sa saad olukorda muuta, siis muuda; kui sa olukorda muuta ei saa, siis lepi sellega ja mine edasi. Kuldaväärt nõuanne mu arust.

PS! Ma võin olla teoorias tugev, aga see kahjuks ei tähenda, et praktiline pool nii kerge tulema oleks :) Working on it! ;)

Eesti keelest, minu meelest

Ma ei ole siin oma nelja blogiaasta jooksul vist küll kordagi kirjutanud eesti keele teemadel. Ja see ju on tegelikult veidi naljakas, arvestades, et ma siiski olen filoloog ja keeletoimetaja. Aga ma ei ole seda teinud teadlikult ja tahtlikult, ja mul on selleks mõned põhjused. Esiteks ei taha ma olla see inimene, kelle ööd ja päevad tiirlevad vaid ümber tema töö, ja kõikvõimalikele keeleküsimustele mõtlemine on just seda - mu töö (mis mulle küll väga meeldib, aga siiski töö!). Teiseks olen ma märganud, et nii mõnedki muutuvad minuga juttu ajades väga teadlikuks oma keelekasutusest ja hakkavad kuidagi eriti korralikult rääkima või kuskil chat'is lauseid suure algustähe ja punktiga kirjutama jne jne jne. Ma ei taha inimesi muretsema panna, et äkki ma nüüd ütlen midagi "valesti". Chill! Kõnekeel on täitsa okei  nähtus ja ma ise olen vaat et selle kõige suurem kasutaja. Nii et ma ei leia, et näiteks Facebookis peaks mingit ÕS-i tüüpi kirjakeelt viljelema. Kokkuleppeliste keelereeglite funktsioon on muuta sõnum selgeks ja üheselt arusaadavaks, ja kõnekeel täidab seda eesmärki tihtipeale isegi paremini kui eriti keeruliseks aetud ametlik sõnastus.

Ma ei vaata sellele viltu, kui mõni inimene ehk aeg-ajalt väikese vea teeb. Küll aga vaatan ma veidi viltu sellele, kui vead ilmuvad näiteks ajakirjandusse, mis peaks oma ilusa ja korrektse eesti keelega just eeskujuks olema. Neil töötavad selle jaoks ju profid. Samuti vaatan ma veidi viltu sellele, kui asutused oma veebilehtedel ja muudes ametlikes esindustekstides ei ole head eesti keelt kasutanud. Lihtsalt kahju on näha, kuidas sellesse üldse ei panustata, mis siis, et just see tekstijupike on tihtipeale sinu ettevõtte visiitkaardiks - esimeseks kokkupuuteks, mis potentsiaalsel kliendil sinu ettevõttega on. Ja täpselt selsamal põhjusel on kahju, et ülikoolides eesti keelt ei õpetata. Üldine suhtumine on vist selline, et see on ju mu emakeel, mis siin õppida... Aga ükskõik millise eluala esindajaks keegi ka saada ei taha, on ilusa eesti keele kasutamine üks märke sellest, et tegu on eduka ja intelligentse inimesega.

Nii. Siin nad nüüd siis on, need minu keelealased seisukohad. Mõned üksikud neist vähemalt. Üritan edaspidigi mitte teiste inimeste keelekasutusse kriitiliselt suhtuda, aga samas olen alati valmis aitama, kui kellelgi küsimusi tekib või oleks vaja, et keegi mõnele tekstile pilgu peale viskaks :)

Kangelased

Ma ei tea, mis pilt teie silme ette tekib, kui te mõtlete kangelastele. Suured kuningad ja väejuhid, kes oma rahva võidule on juhtinud? Einstein ja teised taolised, kes murrangulisi avastusi on teinud? Või võib-olla hoopis mõni koomiksitegelane? Minu arust on tõelised kangelased need suures osas üldsusele tundmatuks jäänud inimesed, kes on olnud piisavalt julged ja ettevõtlikud, et hakata võitlema millegi nimel, millesse nad kogu südamega usuvad. Inimesed, kes teavad, et suured asjad saavad alguse väikestest. Inimesed, kes oma tegevusega on muutnud maailma!

Ma ei ole viimasel ajal suur filmisõber olnud, aga sel nädalavahetusel vaatasin lausa kaht. Sellist raskemat. Üks neist oli "Nicky's Family". See on dokumentaalfilm ja räägib mehest nimega Sir Nicholas Winton, kes enne II maailmasõda päästis 669 juudi last kindlast surmast, aidates nad Inglismaale. Nendel lastel omakorda on praegu üle viie tuhande järeltulija! Paljud "Nicky perekonnast" aitavad nüüd ise nõrgemaid, kuna teavad, et nemadki on elus tänu kellegi lahkele südamele ja abistavatele kätele. Nicky on mõjutanud kogu maailma, tema heateod mõjutavad tänapäevani teisi head tegema. Ja muide, Nicky on elus veel praegugi ja vanust on tal juba üle saja! Filmiski oli näha, kuidas ta veel seniajani mõnusalt nalja viskab ja ühiskonnas head korda saadab :) Vaadake treilerit, see asub siin.

Teine film oli "Prayers for Bobby". Tõestisündinud lool põhinev draama, mis jutustab loo ühest kristlikust perest, kus üks poegadest on gei. See tuleb välja ja ema muudkui räägib pojale, kui suur patt see on, ning tarib teda mööda terapeute ja vaimulikke, et see "hälve" kõrvaldada. To pray the gay away, nagu öeldakse. Poeg vajab lihtsalt ema armastust, nii et ta teebki kõik kaasa, kuni lõpuks saab aru, et ta ei saa muuta seda, kes ta on, ja lõpuks sooritab suurest meeleheitest enesetapu. Väga kurb, sest see oli ju päriselt kellegi elu, mitte pelgalt film. Sellega lõppeb poja lugu, aga mitte ema oma. Pärast pikka rahutust ja otsinguid saab ema aru, et Jumal ei tee vigu ja Ta ei "tervendanud" tema poega sellepärast, et ta poeg juba oli täiuslik sellisena, nagu ta oli. Ema hakkab aru saama, mida armastus tegelikult tähendab. Perekonna ja kogu ühiskonna homofoobia ja armastuse puudumise tõttu pidi surema noor poiss nimega Bobby, aga ehk sellised filmid panevad vähemalt mõned inimesed asju natuke laiemalt nägema ja hoiavad sellega mõne teise noore surma ära. See ema, muide, võitleb tänase päevani tulihingeliselt gei- ja lesbinoorte eest. Treiler asub siin.

Ma soovitan nii väga, NII väga teil vähemalt neid treilereid vaadata, juba need annavad neid lugusid ja emotsioone päris hästi edasi. Neid filme oli vaadata raske, aga need külvavad armastust, mõistmist ja soovi üksteist aidata. Kolm asja, mida ma elus väga oluliseks pean. Selliste filmide vaatamine ja sellistele teemadele mõtlemine muudab mind paremaks inimeseks, ma usun. Ja ma tahan saada paremaks inimeseks.

Need kaks inimest on kangelased. Nad on muutnud maailma. Üks inimene suudab muuta ja mõjutada maailma!!!

Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud suhtlemise peale. Tõsi on see, et ka kõige külmem ja kalgim inimene kohtleb hästi oma sõpra. Samuti on tõsi see, et olenemata sellest, kes ja kus sa oled, kohtled sa kõiki inimesi veidi lahkemalt siis, kui sul hea tuju on, ning vastupidi - halva tuju korral võib ka juhuslik mööduja veidi tõredama kommentaari osaliseks saada.

Sellelt pinnalt hakkasingi mõtlema, et need kõrvalekalded tähendavad ju tegelikult seda, et on olemas mingi neutraalne koht. Ehk siis selline suhtlusviis, mis sinu jaoks on normaalne ja neutraalne. Midagi, mida sa kasutad suurema osa ajast võõrastega suheldes. Ja see neutraalne/normaalne suhtlusviis on juba midagi sellist, mis ei erine ainult inimeseti, vaid (kahjuks) ka kultuuriti.

Miks ma ütlen "kahjuks"? Ma ei tahaks olla naiivne ja teha üldistusi, aga kahjuks on eestlased pigem need, kes kipuvad ikka nähvama ja torisema, ning näiteks austraallased need, kes pigem siiralt naeratavad ja sõbralikult pikemakski juttu puhuma jäävad. (Austraallased tõin näitena eelkõige sellepärast, et nendega on mul lihtsalt isiklik kogemus.) Ja ma nii väga tunnen puudust sellest, et on igati normaalne poemüüjaga leti äärde kogemusi vahetama jääda, raamatukoguhoidjale pool tundi järjest Eestimaast lugusid jutustada või võõrasse kirikusse sisse astudes lõpetada ühe vanatädi juures kohvilaua taga. Ja need on vaid mõned näited. Ja ma ei taha eriti uskuda, et ükski nendest inimestest just tol päeval miljard dollarit võitnud oli. Selline oligi nende jaoks normaalne suhtlusviis. Neutraalne suhtlusviis.

Perthis ühes kohvikus töötades muutus üks armas vanapaar minu jaoks kliendist väga heaks sõbraks. Ma lausa ootasin iga päev seda aega, kui nad meie juurde kohvi jooma tulid. Sydneys töötasin ma ühes lounge'is ja käisin seal tihtipeale isegi vabadel päevadel, kui lounge ise kinni oli, kuna me saime ülemusega (!) nii hästi läbi ja tore oli lobiseda. Me veetsime seal ikka tunde kõiki maailmaasju arutades. Ja niimoodi oli Austraalias igal pool tohutult kerge uusi sõpru leida. Uusi toredaid inimesi kohata ja osa saada pisikesest killust nende maailmast, pakkudes asemele killukest enda omast.

Eestis selliseid asju nii naljalt ei juhtu. Ja mul on nii kahju. Täpselt sama sagedusega, kui Austraalias olles uusi armsaid inimesi kohtasin, satun ma Eestis pahaste, kibestunud inimeste otsa, kes mingil põhjusel peavad vajalikuks mind kohelda kui kõntsa. Või miks me suhtume nii külmalt inimestesse, keda me tegelikult teame... kõrvalmaja elanik, kodupoe pikaaegne müüja, kunagine õpetaja. Tihtipeale ei jätku meil soojemaid sõnu isegi neile. Ja sellistel hetkedel vahel harva tundubki, et kusagil siiski on taevas sinisem ja muru rohelisem.

(PS! Et üleüldist naiivset tooni veidi maha kruttida, peaksin siiski lisama, et ma saan aru küll, et see on kõigest üldistus. Ja pealegi on erandeid igal pool, nii siin kui ka seal. Ja muidugi leidub ka Eestis suurepäraseid inimesi. Ma ju tean, sest ma tunnen nii mõndagi neist :) Jne jne jne.)