Mul oli täna selline olukord, et sattusin ostma ühe müüja käest, kes vist oli veidi närviline ja halvas tujus, pealegi tundus, et ta väga eestlasi ei fänna. Lõpuks andis ta mulle vahetusraha tagasi pisikestes sentides, nii et mulle vaatas letilt vastu väiksemat sorti (suhteliselt väärtusetu) kullahunnik. Hakkasin siis sente oma mündikotti laduma, kui märkasin, et ta oli mulle kogemata rohkem raha andnud. Edasi tekkis selline klassikaline olukord filmist, kus sul on ühel õlal paha versioon endast ja teisel see ingellik. Igatahes ütles mõistuse hääl mu sees, et suva, ise see müüja ju oli nii ebaviisakalt käitunud ja puha... Aga südame hääl ei lasknud end kõigutada ja andis müüjale tema raha tagasi, mispeale tema üllatunult seda raha ja mind vaatama jäi.
Aga see pani mind mõtlema sellele, et esiteks on tore näha, et südame hääl on tugevam ja ei lase end mõistuse omast eksitada, ning teiseks, et kui me ei suuda olla ausad väikestes asjades, siis kuidas me üldse saaksime olla ausad suurtes. Või vastupidi - mis kasu on sellest, kui me oleme igati eeskujulikud ja ausad suurtes asjades, kui me tegelikult selliseid väikseid olukordi ignoreerime. See ju nulliks ka need suured asjad tegelikult ära.
Ühesõnaga - huvitav olukord oli.
No comments:
Post a Comment