Mulle meeldib joosta. Laupäeval käisin ma näiteks Maijooksul seitset kilomeetrit jooksmas. Mu eesmärk on alati rada ühtlases tempos ilma peatusteta läbi joosta ning kogu ettevõtmist nautida.
Seega on vist veidi naljakas, et kooli ajal oli jooksmine tegelikult mu kõige nõrgem spordiala. Ma lihtsalt ei suutnud joosta, hakkasin poole distantsi peal alati hingeldama, tegin kõndimispausi, siis jälle pressisin natuke edasi, ise iga meetrit vihates. Aga ühel hetkel jõudis mulle kohale, et jooksmine on vaid tahtejõu küsimus. Mulle on sport alati väga meeldinud, nii et füüsiliselt olen ma võimeline selle raja läbima, tuleb vaid sobiv tempo valida. Küsimus on tahtejõus - kui ma otsustan raja lõpuni joosta, siis ma ka jooksen. Hoolimata mõnest raskest hetkest, neid ikka tuleb ette, aga kui ma kindlameelselt edasi jooksen ja neile ei mõtle, siis lähevad need mõne minutiga üle.
Aga ega ma niisama jooksmisest ei kirjuta. Hakkasin nimelt mõtlema, et täpselt sama kehtib ju meie kogu elu kohta. Meie eluski tuleb ette raskeid hetki ning kõige loomulikum reaktsioon on selg pöörata ja lahkuda. Või raja äärde hingeldama ja ennast haletsema jääda. Ning nagu jooksmiselgi, on küsimus paljuski meie tahtejõus - sest me võime teada, et rasked hetked oleme me võimelised üle elama. Point on selles, millise valiku me otsustame teha!
Seega on vist veidi naljakas, et kooli ajal oli jooksmine tegelikult mu kõige nõrgem spordiala. Ma lihtsalt ei suutnud joosta, hakkasin poole distantsi peal alati hingeldama, tegin kõndimispausi, siis jälle pressisin natuke edasi, ise iga meetrit vihates. Aga ühel hetkel jõudis mulle kohale, et jooksmine on vaid tahtejõu küsimus. Mulle on sport alati väga meeldinud, nii et füüsiliselt olen ma võimeline selle raja läbima, tuleb vaid sobiv tempo valida. Küsimus on tahtejõus - kui ma otsustan raja lõpuni joosta, siis ma ka jooksen. Hoolimata mõnest raskest hetkest, neid ikka tuleb ette, aga kui ma kindlameelselt edasi jooksen ja neile ei mõtle, siis lähevad need mõne minutiga üle.
Aga ega ma niisama jooksmisest ei kirjuta. Hakkasin nimelt mõtlema, et täpselt sama kehtib ju meie kogu elu kohta. Meie eluski tuleb ette raskeid hetki ning kõige loomulikum reaktsioon on selg pöörata ja lahkuda. Või raja äärde hingeldama ja ennast haletsema jääda. Ning nagu jooksmiselgi, on küsimus paljuski meie tahtejõus - sest me võime teada, et rasked hetked oleme me võimelised üle elama. Point on selles, millise valiku me otsustame teha!
No comments:
Post a Comment