Istusin ihuüksinda ühes suures ja kõledas valgete kiviseintega ruumis. Seal oli telekas, selle ees tool ja selle peal mina. Kümme meetrit minust tagapool kihas Vabaduse väljak, aga mina olin üksi. Nimelt külastasin reedel Jean-Charles Hue näitust Tallinna Kunstihoone galeriis. Tegu on videokunstnikuga ja mis mind tegelikult sinna tõmbas, ei olnud mitte videokunst ise, vaid selle subjekt - mustlased. Veendusin aga jällegi, et see suur ja uhke "moodne" kunst pole kohe üldse mitte minu jaoks. Pigem oli see lihtsalt rõve, ning see emotsioon oli märksa tugevam kui soov mustlaste kohta midagi uut teada saada. Lahkusin.
Käigu kaalus üles aga Jaani kiriku kõrvale üles pandud näitus "KAART & kaart" ehk siis Tallinna linnaplaanid ja postkaardid mitmetest aegadest, rännak läbi linna ja läbi ajaloo. Lahe oli oma kodulinna peale pikemalt mõelda ja kujutleda, kes nendel tänavatel näiteks sada aastat tagasi jalutasid. Seisin seal täitsa pikalt, kuni jahe hakkas.
Laupäeval kultuur jätkus - oli Muuseumiöö ja käisime emaga Tammsaare muuseumis, Kadrioru lossi kunstimuuseumis ja KUMU-s. Majamuuseumid on alati toredad, näiteks minu silmis ei näita Tammsaare oma mitte suurt kirjanikku Tammsaaret, vaid üht tavalist meest. Samal põhjusel ei suuda ma näiteks lugeda raamatut mõne suure ajaloosündmuse kohta, aga ma loen suurima heameelega mõne inimese mälestusi sellest sündmusest. Selle tasandiga ma saan haakuda. (Anne Frank on üks paljudest näidetest.)
KUMU kolmas korrus näitab seda, mida mina kunstiks pean ja mida ma hindan. Huvitav, miks on "moodsas" kunstis nii vähe seda, mis kunagi kunsti moodustas ja mida ma selles üle kõige hindan?
No comments:
Post a Comment