Suurema osa oma väikesest elust olen ma mõne spordialaga tegelenud - kooli ajal näiteks kergejõustikuga, jalgpalliga, juudoga... Kui ma väike olin, mängisin ma püstolite ja autodega ning turnisin mööda katuseid. Midagi väga roosat ja lillelist sellesse pilti eriti ei mahu.
Ja nüüd - tantsimine!? Võib öelda, et ma olen oma mugavustsoonist nii kaugele tulnud, et see tsoon on muutunud pisikeseks mustaks täpiks kusagil kaugel. Ja teate mis? Täiega vägev on!
Tegelikult võttis selle tundmuseni jõudmine veidi aega. Esimene tund läksin ma vaikselt kõige viimasesse ritta ja tundsin, kuidas kiirete liigutuste õppimine võtab mul päris kaua aega ja samas, et aeglaste tegemiseks ei ole ma piisavalt paindlik ja tantsuline. See oli veel siis, kui ma proovisin saada 2in1 - jääda mugavustsooni ja samas tantsida. Aga kui mulle ühel hetkel kohale jõudis, et ainus viis silmapiiri laiendamiseks on mugavustsooniga hüvasti jätta, loksus kõik paika. Ma otsustasin mitte vaadata teiste peale, vaid minna ettepoole, õppida, anda oma parim, ja seejuures kogu protsessi nautida. Toimib! :)
Ma ei taha mõeldagi, millest kõigest oleksin ma ilma jäänud, kui ma poleks seda sammu teinud. Nii et inimesed, aeg on olla julged ja avardada oma silmapiiri. Aeg oma mugavustsoonist välja astuda, uusi maailmu avastada ja seeläbi tegelikult tõelisele iseendale üha lähemale ja lähemale jõuda!
No comments:
Post a Comment